Pagejad. Armin Kõomägi
Читать онлайн книгу.
agejad" target="_blank" rel="nofollow" href="#b00000000.jpg"/>
Juba mitu päeva saatis teda kummaline tunne. Ta ärkas, astus akna juurde ja vaatas välja. Lapsepõlve ta ei hästi mäletanud, aga viimased kuus-seitsekümmend aastat alustas ta iga päeva niiviisi. Silmad lonkisid kusagil, vaatasid midagi. Kui oleks küsitud, mida ta nägi, oleks ta vastuse võlgu jäänud. Lihtsalt oli. Kõik. Nii nagu alati. Päeva alustamiseks polnud see teadmine sugugi paha. Mõni detail siia-sinna, aga üldiselt oli maailm paigas. Paljugi, mis öösel juhtuda võis. Selleks see aken hea oligi. Sai oma eluga edasi minna.
Ent viimasel ajal oli midagi häirivat tekkinud. Midagi, millest kohe aru ei saa. Ta riietus ja läks parki. Istus pingile, vaatas korraks taevasse ning murdis saia küljest väikesi tükikesi enda ette. Tuvid tulid. Täna paistsid nad tavalisest närvilisemad. Ajasid kaelad õieli ja ei usaldanud kohe tühjadele kõhtudele anduda. Mees tõstis pea, pööras end veidi, vaatas selja taha. Tumedad puud. Pool sajandit ühtemoodi, ühes ja samas asendis. Midagi heledat vilksatas nende varjus. Mees teritas silmi, kuid see ei aidanud. Imelik. Keegi nagu luuraks? Ta viskas saianuki maha ning tuviparv tõusis ehmunult õhku. Nende asemele maandus väike rasvatihane, kuid mees sättis ennast juba minekule.
Ta möödus jalutades keldripoest, kõrvus mingi madal, veidi nurruv hääl. Seisatades hääl vaikis, kuid ilmus tagasi, niipea kui mees liikvele asus. Kes peaks teda, vana meest, küll niiviisi jälitama? Ta vaatas selja taha. Tänav nagu tänav ikka… Kõndis edasi. Keeras siis ümber nurga ja peatus. Surus selja vastu majaseina, laskus aegamisi kükakile, hingas väga vaikselt, kuulatas. Hääl lähenes, jäi korraks seisma, nagu kõhkleks milleski, seejärel liikus edasi. Mees pööras pilgu majanurga poole, tahtmatult ajas isegi kaela õieli, just nagu need tuvid seal pargis.
Ja siis ta ilmus. Valge, madal ja sale, kuid seejuures ootamatult jõuline, kiiskavalt puhas. Tuttuus. Algul paistis nurga tagant vaid esiots. Ta peatus, nagu mõtleks, kas sõita otse või ümber nurga kõrvalteele keerata. Nuhutas õhku nagu jälituskoer. Viimaks hakkas pretensioonikas kollane tuli vilkuma ja ta keeras mehe ette kitsale tänavale. Aeglaselt, väga-väga aeglaselt liikus ta mehe eest läbi ja peatus mõned sammud eemal. Kolm pidurituld süttisid põlema.
Turbo, luges mees tagaluugilt.
Sees ei paistnud kedagi. Või ainult tundus nii? Klaasid olid tumedad kui kosmos. Mees tõusis, nihkus masinale lähemale ning kohtus autoaknal oma peegelpildiga. Kortsus ja päevitunud nägu püsis peeglis rahulik. Nagu alati. Mees lasi pilgu üle tänava. Kedagi ei olnud. Mootor töötas vaikselt, mehelikult madalalt, ei kiirustanud tagant. Aega oli. Mees pani käe ukselingile. Tume korpas käsi lumivalgel metallil mõjus ootamatult stiilselt. Ta ajas sõrmed kronksu ja tõmbas ukse lahti. Mustas nahkses salongis ei paistnud kedagi. Mees kummardas lähemale, vaatas miniatuursele tagaistmele. Tühi. Ainult vikat kõrvalistmel. Ta istus sisse, lasi pilgul ringi käia. Armatuurlaual vilkusid erinevad tuled, spidomeetri lõppnäit tundus uskumatu, paak oli pilgeni täis. Mees vaatas tahavaatepeeglisse. Midagi ei paistnud. Must nagu mahakantud minevik. Seevastu tuuleklaasil mänglesid kutsuvad päikesekiired. Mees asetas käed roolile, üle kuivade huulte libises vaevumärgatav muie. Pilk langes uuesti vikatile. Isemoodi vikat oli. Roostevabal teral helkis valguskiir, mustal metallvarrel kiri „Fiskars“. Uhiuus, kordagi kasutamata. Ta tõstis selle välja, asetas maja seinale seisma ja istus tagasi autosse. Pani käe ukselingile. Tõmbas, aga liiga kergelt. Sooniline käsi haaras sangast tugevamalt. Tõmbas siis kiire äkilise liigutusega ukse kinni. Kõlas möiratus, näidikud hüppasid maksimumi, iste imes mehe endasse ja masin sööstis paigast. Otse päikesesse.
Lõin raamatu kinni. Vaatasin veelkord esikaant. Vanamehe ja auto asemel ilutses sellel suur poolpaljas tagumik. Kummaline. Kas tõesti ei õnnestu siin maailmas ilma palja perseta enam midagi maha müüa? Nii lihtne siis ongi inimestes huvi tekitada? Näita neile katmata perset ja nad toovad oma vaevaga teenitud raha sinu kätte. Ja siis muutub see nende perseks. Jagatud rõõm. Et siis selline raamat. Jalutasin ilukirjanduse riiulite juurest autoraamatute juurde ja pistsin ta suurte värviliste albumite vahele. Ei ole ilus inimesi petta.
Tegin veel poes paar tiiru. Otsisin mõnda reisikirja kaugest eksootilisest kohast, kuhu pidin varsti minema, aga ei leidnud. Müüjad ei teinud must samuti välja. Tavaliselt nad ikka vahivad sind. Pilk kaetunud mingi looritatud lootusega. Tänane päev ajas neid haigutama. Vilunud proffidena tegid nad seda kinnise suuga. Silmis uneles neil tuhm tühjus nagu ohtlik nakkushaigus. Mu haletsus sai rahus edasi tukkuda. Midagi ostmata kõndisin poest välja.
Õues oli ilm sama rõve kui enne. Mõtlesin, et jalutan veidi, ent tuul tõusis ja see, mis varem lagipähe sadas, peksis nüüd hoogsalt näkku. Astusin esimesest ettejuhtuvast uksest sisse ja siin ma nüüd olingi, linna suurimas kaubanduskeskuses. Oli päevane aeg, inimesed liikusid aeglasemalt kui õhtuti, mil perekohustused närviliselt koju sikutasid.
Meenus, kuidas me Janega siin esimest korda kohtusime. Ta ruttas, peaaegu jooksis oma pikkade, kuid hirmkiirete sammudega, mõlemas käes vist kolm mitte eriti väikest kotti. Hiljem osutusid need laenutatud asjadeks. Töö oli tal nimelt selline – laenutada asju. Lasin ta viisakalt enda ette. Mäletan, kuidas ta eskalaatoril mu ees hingeldas. Imestasin väga, et selline habras, modellimõõtu keha sellise kandami all vastu peab. Ei jõudnud ma selle imestusega veel harjuda, kui ta liikuvalt trepilt maha astus ja nii õnnetult komistas, et murdis saapal kontsa. Ta kaotas tasakaalu ja kui mind poleks tema selja taga olnud, oleks ta teab kuhu kukkunud. Või jumal teab kelle sülle langenud. Aga ju saatus tahtis, et Jane just minu süles maanduks. Mina tõstsin süllesadanud inimese ettevaatlikult jalgele. Seal ta seisis nagu vigastatud lind, üks jalg teisest kümme senti lühem, näol nördinud ehmatus. Arvasin, et ta hakkab kohe nutma. Vist hakkaski korraks. Nii hirmus kiire, sada asja käe otsas ja nüüd see kontsa-asi ka veel. Pakkusin, et võiksin teda aidata. Ja alles siis ta märkas mind…
Möödusin kasiinost. Reklaamplakatil lõid šampanjaklaase kokku kenad noormehed poolpaljaste tibidega. Sees küürutasid jopedes unistajad, kelle tossavatelt sigarettidelt pudenes tuhatükikesi võidunud pükstele. Kellasid seintel polnud – allakäiguga ei ole ju kiiret. Iga veerand tunni tagant lasti kõlaritest müntide kõlinat koos kellegi võiduhüüatusega. See oligi kogu ajaarvamine.
Ostsin mingi värvilise ajakirja ja sättisin end avatud kohvikusse istuma. Luristasin teed ning keerasin lehti, silmad sibasid siia-sinna, võrdlesin kaubanduskeskuse rahvast leherahvaga. Ja kuigi nii mõnigi vapper plikake eksponeeris oma karmi ilma tõttu siniseks tõmbunud naba, oli mulle varsti selge, et päris inimeste sära jääb lehepiltide omale kõvasti alla. Äkki tuleks neist kõigist siin fotošopiga üle käia? Mulje jääks palju esteetilisem.
Mida kauem ma inimesi jälgisin, seda rohkem hakkas tekkima kahtlus, et kas ikka tuntaksegi siin, ometi nii õdusas ja soojas paigas, ennast hästi. Arvasin end märkavat mingit rahutut, otsekui mõttetut ühe koha peal tammumist, mida need oodatud ostjad, eeskujulikud tarbijad, lõppude lõpuks kõigest inimesed, endagi eest varjates salamahti etendasid. Üks blond piinlikult perfektse soenguga neiu riivas omaette ohates kogemata mu pilku ning ma tundsin millegipärast end väga imelikult. Need otsivad silmad tekitasid mus lausa mingi süütunde. Kulus mõni hetk, enne kui suutsin tema pilgu tähenduse enda jaoks alasti harutada. Ta ei vaadanud ju tegelikult mind. Ma olin tal lihtsalt ees. Olin nagu kirev ühekordne kampaaniaplakat, mis tema elu väljavaadet varjutas. Keerasin ringi. Mu selja taga kisendas saapapoe suur teadaanne veel suuremast allahindlusest: miinus 70 %. Keerasin tagasi, neiu kissitas silmi. Kui tahad silma paista ja popp olla, siis hinda ennast alla, taipasin ja laskusin tagasi oma ajalehe juurde.
Lappasin uimaselt lehekülgi midagi põnevat leidmata. Tee jahtus, eskalaatorid vedasid oma igapäevast koormat. Jäin üht keskmise suurusega illustreeritud kuulutust silmitsema. Seal esitati kolm olulist küsimust kehakaalu kohta ning häbitu enesekindlusega lubati kiiresti õigeid tulemusi. Kinnituseks oli toodud ühest õnnelikust katsealusest kaks pilti – üks enne ja teine pärast ravikuuri. Need olid tõepoolest muljetavaldavalt erinevad. Pildil pealkirjaga „enne” vaatas vastu murelik ja räsitud pilk. Enamus kaubanduskeskusesse sisenejaid võinuks samale pildile sobida, tõsi, mitte kaalu, vaid silmade tõttu. „Pärast”-pildil naeratas aga tundmatuseni moondunud võitja. Tõstsin silmad lehest ja uurisin inimesi ümberringi. Nii uhket ilmet polnud kellelgi, ausõna. Ehk mõni üksik, suure kallist kartongist butiigikotiga daam välja arvata.
Kas tõesti suudab keegi läbi ajalehe imet teha, imestasin omaette. Kuigi kahtlesin –