Pagejad. Armin Kõomägi
Читать онлайн книгу.
vajus raskelt Delmale selga. Delma jõudis viimasel hetkel põse ette keerata, muidu oleks võinud minna päris haprasti. Poleks olnud meeldiv ninaga vastu klaasseina litsutud saada. Põsk vastu klaasi, märkas Delma reklaamiserval väikest kirja. See teatas, et nimetatud sambaga saab liituda vaid teatud vanuseni. Peatusesse jõudis buss ja vaguralt endassetõmbunud inimmass moondus ühe hetkega jõuliseks gladiaatorite kambaks. Need, kes seni alandlikult vaikisid, pingutasid nüüd häälekalt lihaseid, et tõuklevas tombus endale teed teha. Buss ahmis kõik endasse, jättes maha vaid ühe vanaduse lävepakule jõudnud, tegelikult veel üsna kena naisterahva, kes õlgu väristades oma sünniaastale mõtles.
Kriginal voltis buss uksed kokku ning möiratas väsinult, justkui aitaks see täislaadungiga kergemini startida. Haisev suitsujuga lehvitas korraks oma räsitud saba ja läinud ta oligi. Naine vaatas õõtsuvale masinale järele. Juba teine buss ilma temata, mis siis. Ta seisis veel veidike peatuses, pea mõtetest tühi, otsekui oleksid mõtted koos teistega bussi peale pagenud. Ladistas endiselt. Delma vaatas teisele poole teed. Halli puitmaja räästa varjus istus kaks turris tuvi tihedalt teineteise vastu surutuna. Paarikesel vajusid vägisi silmad kinni. Lompides lõbusalt lirtsutades jooksid peatusesse kaks koolitüdrukut. Ootepaviljon täitus nende muretust ja õhinal sädistusest. Nagu esimesed kevadekuulutujad. Noorus on ilus aeg. Ükskõik mis ilmaga. Kuid kord peab neilegi sügis saabuma. Delma võttis koti teise kätte ning astus paviljonist välja. Valus oli siutsumist kuulata.
Naise minek kulges aeglaselt, justkui kiirgaks taevas soe päike, mille paistel nii mõnus on mõtiskledes jalutada. Päikest muidugi ei olnud. Ainult unistus, hall ja tihke. Delma kõndis, pea püsti ja vaatas kuhugi. Vastu ruttavad kiirustajad laveerisid naisest osavalt mööda. Päid tõstmata. Delma mantliserva ja sukki tabasid tumehallide poripritsmete valangud.
Aegajalt turukotiga koormatud kätt vahetades jõudis ta ühe hädise majalobudikuni. Hoone oli veidi viltu vajunud, kuid majaelanikke see aastate jooksul sisse võetud poos nähtavasti ei häirinud. Siin puudus absoluutselt igasugune piinlikkus, mis lonkavat või nõtra või lausa puudega isikut sageli vaevab. Selle asemel kiirgas hoonest mingit vallatut groteski ja mõnusat üleolekutunnet. Väikesed vildakad aknad olid salapäraselt punase riidega kaetud, ukse kohal vilkus kerge särina saatel päevinäinud plafoon. Selle kolmest tähest olid alles kaks viimast: E ja X. Naine heitis korra pilgu enda ümber. Tänav, nii elus kui elutu, haigutas ükskõikselt ning andis julgust.
Ta läbis kitsa, hämara koridori ning jõudis poekesse. Raske punane valgus tõi meelde pimiku, milles vanasti fotomeistrid oma pilte ilmutasid. Tol ajal sündisid kõik fotod, alates ontlikest perepiltidest kuni õrnalt siivutu erootikani just nimelt sellises salapärases punasuses. Alles hiljem, kui nad nööril rippudes looteveest kuivatatud said, tihati pilte päevavalgusele tutvustada. Pikk ja intiimne protsess. Delma teadis, et nüüd käib kõik teisiti. Pilt klõpsatakse valmis ja minuti pärast võib pool maailma sellele arvutis punkte anda. Ei mingit salatsemist, ei mingit ettevalmistust, pauh ja valmis.
Kui silm lõpuks vähese valgusega harjus, avanes põneva ruumi kogu lustlik kirjusus. Kõiki nelja seina toetasid põrandast laeni ulatuvad riiulid täis värvilisi videokassette, ajakirju, nappi pitsilist pesu, abivahendeid elu erutava poole rikastamiseks, purgikesi, piitsakesi, kummist kehaosasid – küll suutäit ootavate naisepeade, küll eri mõõdus ja eri värvi ihuliikmetega. Delma teadis, et kõik need asjad kusagil eksisteerivad, aga see, et neid nii lähedalt, vildakile vajunud vallatu näoga majast leida võis, üllatas teda ometi. Ah siin siis ongi teie kodu, mõtles Delma ja puudutas kummist riista arglikult näpuotsaga. Ta oli niivõrd süvenenud, et ei märganud, kuidas üks käsi ilmus toanurgas ukse ees rippuvate sametkardinate vahele ja need aeglaselt eest lükkas.
Hetk hiljem ilmus kardinate vahele süsimustade juustega pea, tugevalt meigitud heleda näoga. Seda heledust märkas kohe ka Delma. Ta käsi tardus kunstriista kohal. Hetk pani punastama. Naise sõbralik nägu, milles puudus igasugune paheline uudishimu, pakkus õnneks kiiret leevendust. Tunne millegi räpasega vahelejäämisest vaibus.
Naine ei öelnud midagi, lihtsalt naeratas. Mõistvalt ja igasuguse irooniata. Ka Delma vaikis. Mõnda aega vaatasid kaks naist tummalt teineteisele otsa. Nagu sõbratarid, kes pool sajandit näinud pole. Jäi mulje, et neil tõesti oli, millest vaikida.
Naine libistas end kardinate tagant tervenisti nähtavale ja toetus, käsi selja taha asetades, riiuli vastu. Ta keeras näo ära ning Delma julges teda veidi lähemalt silmitseda. Üllatunult mõistis Delma, et naine on temaga umbes samavanune. Kuid tema riided! Liibuv, sügava dekolteega sametpluus, mille all rinnahoidjaga oskuslikult kõrgele tõstetud büst, must seelik tihedalt ümber vormika puusa, lõppemas juba käelaba võrra põlvedest kõrgemal, tumedad sukad, mille tikitud kaunistused koos kenade kontsakingadega jalakumerused osavalt esile tõid… Kõik esitles täie veenvusega seda salajast naiselikkust, mida vananev keha juba enda sisse ära peita kavatses. Delma oli valmis kadedusest ohkama, kuid naise lahke ja hooliv pilk ei lasknud negatiivsel emotsioonil tärgata. Hoopis vastupidi. Pikka aega varjus olnud enesekindlus ja intensiivne elujanu puhkesid ootamatult õide. See tunne erutas ja julgustas.
„Soovite midagi uut?” küsis naine. Vaikne, kuid elukogenud hääl.
Delma eest vastasid tema silmad ning naine tuli lähemale.
„Üksildaste hetkede jaoks ehk midagi siit…” Nad seisid dildode väljapaneku ees. Delma astus paar sammu edasi ja naine järgnes talle. Ta seisatas, mõtles, nüüd juba üsna rahulikult, ja liikus edasi, naine varjuna tema kannul. Lõpuks peatusid nad videoriiuli juures. Neid oli nii palju, et võttis silme eest kirjuks. Naine osutas ühele filmile.
„Võib-olla see? See on päris hea.”
Delma võttis karbikese. Keset roosiõisi süleles romantiline paarike. Kehade järgi teine noorus, silmade järgi esimene.
„Jah, võib-olla.”
„Kakssada krooni.”
„Kakssada?” ehmus Delma.
Teda vaadati kaastundlikult. Karp hakkas värisema, Delma vajus veidi kühmu.
„Hea küll. Sada viiskümmend,” tuldi veidi vastu.
Kuigi taevas rippusid rasked ja madalad pilved, kust endiselt langes rõskeid vihmavalanguid, kissitas Delma silmi, justkui oleks mutiaugust päikse kätte sattunud. Poolel teel bussipeatusse märkas ta kohkunult, et hoiab ostu kõigile nähtavalt enda ees käes. Mu jumal küll! Nägu värvus punaseks justnagu see poekegi, kust ta äsja väljunud oli. Mida ma teen, mida ma ometi teen… Ta hüppas esimesest ettejuhtuvast trepikojast sisse, kiskus kassetikarbilt paberümbrise, kortsustas selle kokku, otsis ärevalt kohta, kuhu see sokutada ning toppis siis paremat leidmata esimesse ettejuhtuvasse postkasti.
Lifti uksed avanesid, kuid keegi ei väljunud. Mõne aja pärast uksed sulgusid ning trosside krudina saatel liikus lift tagasi üles. Oli kuulda, kuidas kusagil kõrgemal lift peatus ja uksed avanesid. Juba tuttav vaikus andis aimu, et ka sel korral peale hetkelise õhuvahetuse midagi muud ei sündinud. Uksed sulgusid ning lift võttis taas suuna alla. Tänu gravitatsioonile oli selles liikumises tunda teatavat kergendust. Tagasi esimesel korrusel. Uksed lahti, mitte midagi, uksed kinni ja üles. Üleval jälle sama lugu.
Lifti elu pole just kõige sündmusterohkem. Vaatamata pidevale liikumisele aimdub selles mingit paradoksaalset paigalseisu. Tema silmaring on üllatavalt kitsas, piirdudes pimeda šahti ja ukseaugust peatuskohtades avanevate koridorivaadetega. Kuid ega see elu nüüd nii igav ka ei ole. Vale oleks mõelda, et see, kes tallab oma elus vaid ühte rada, ei võiks nautida tundeelu sügavust, mis ammutub valvsale silmale pealtnäha nähtamatutest detailidest. Näiteks neljandal korrusel. Kunagi kakluse käigus seinakrohvi löödud mõra oli aastatega muutunud. Krohvi pudenes põrandale, kust koristajamutt selle kord nädalas hoolikalt kühvlile pühkis. Seinale aga joonistus pilt – kilukarbilt tuttav linnasiluett. Mõnikord sünnib kunst just niimoodi. Vasakule nihverdatud kommunaalremondi vahendid ning aastad, aastad, aastad…
Kuid see polnud kaugeltki ainus lõbu. Olid ju veel need, kes liftiga sõitsid. Nende käitumisest võiks terve liftipsühholoogia käsiraamatu valmis trükkida. Üheksandalt allatulija lõpetab ehmunult oma igemete imetlemise, keerab peeglile välkkiirelt selja ja tõmbub nurka.