Mary Marie. Eleanor Hodgman Porter
Читать онлайн книгу.
siin käivad (neile vallalistele). Kord unustasin ja ütlesin seda valjusti Tädi Hattie’le, kuid ma ei tee seda enam kunagi. Ta ütles: “Taevake!” ja tõstis käed üles ja vaatas Vanaisa poole, nagu siis, kui olen tema arust öelnud midagi äärmiselt õudset.
Kuid ma olin kindel ja väärikas – kuigi väga viisakas ja lahke – ja ütlesin, et ma ei mõista, miks ta peaks niimoodi käituma, sest muidugi on nad võimalikud kosilased, need vallalised, ja isegi ehk mõned abielus olevad, nagu Mr. Harlow, sest muidugi võivad nad saada lahutuse ja…
“MaRIE!” katkestas siis Tädi Hattie, enne kui jõudsin veel sõnagi lausuda ja selgitada, et muidugi ei saa oodata, et Ema jääks alati vallaliseks, kuigi olin väga kindel, et ta ei abiellu enne, kui on küllalt kaua oodanud ja kui on täiesti sünnis ja sobilik leida uus abikaasa.
Kuid Tädi Hattie isegi ei kuulanud. Ja ta tõstis uuesti käed ja ütles uuesti: “Marie!” selle rõhuga viimasel silbil, mida ma lihtsalt jälestan. Ja ta ütles, et ma enam kunagi, kunagi ei laseks tal kuulda niisugust juttu. Ja ma ütlesin, et püüan väga seda enam mitte teha. Ja kindlasti ma püüan. Ma ei taha enam niisugust stseeni üle elada!
Ta rääkis sellest Emale, arvan ma. Igal juhul vestlesid nad väga elavalt millestki, kui tulid sel õhtul pärast sööki raamatukokku, ja Ema paistis pisut punase ja piinatuna ja ma kuulsin teda ütlevat: “Ehk see laps loeb liiga palju romaane, Hattie.”
Ja Tädi Hattie vastas: “Muidugi loeb!” Siis ta ütles midagi muud, mida ma ei mõistnud, ainult sõnu “rumal” ja “romantiline” ja “va-ra-küps”. (Ma ei tea, mida see viimane tähendab, kuid panin selle kirja, nagu see kõlas, ja ma vaatan sõnaraamatust järele.)
Siis nad pöördusid ja nägid mind ega ütelnud enam midagi. Kuid järgmisel hommikul ei suutnud ma enam kusagilt leida seda äärmiselt armsat lugu, mida ma lugesin ja mida Theresa lubas mul võtta, nimega “Peidetud saladus”. Ja kui ma küsisin Emalt, kas ta on seda lugenud, ütles ta, et andis selle tagasi Theresale ja et ma ei tohi seda enam laenata. Et ma pole veel küllalt vana niisuguste lugude lugemiseks.
Seal see jälle on! Ma pole küllalt vana. MILLAL mul siis lubatakse asuda elus õigele kohale? Kaja vastab, millal.
Noh, kokkuvõtteks ja jutujätkuks. Millest ma rääkisingi? Oh, ma tean – tõenäolistest kosilastest. (Tädi Hattie ei saa mind kuulda, kui ma selle KIRJA PANEN, on ju.) Noh, nad kõik tulid, just nagu neil tavaks oli, ainult et neid oli nüüd rohkem – kaks paksu meest, üks kõhn ja üks mees juusterõngaga ümber kiila laigu. Oh, ma ei usu, et keegi neist on juba tõesti kosilane. Nad lihtsalt tulid külla ja teed jooma ja saatsid Emale lilli ja kompvekke. Ja Ema pole ühega neist põrmugi kenam kui teistega. Igaüks võib seda näha. Ja ta näitab väga selgesti, et tal pole kavatsust kedagi neist veel välja valida. Kuid muidugi ei saa ma midagi parata, et olen huvitatud ja valvel.
See pole siiski Mr. Harlow. Olen selles päris kindel, kuigi ta on algatanud oma lahutuse. (Ja ta on tõesti. Ma kuulsin, kuidas Tädi Hattie eelmisel nädalal ütles seda Emale.) Kuid ta ei meeldi Emale. Olen kindel, et mitte. See mees muudab ta kohutavalt närviliseks. Oh, Ema naerab ja räägib temaga isegi rohkem kui kellegi teisega. Kuid ta vaatab alati ringi, otsides teist jutukaaslast, ja ma olen näinud, kuidas ta tõuseb ja eemaldub just siis, kui see mees tuleb üle toa tema poole, ja ma olen kindel, et Ema nägi teda. On veel üks põhjus, miks Ema minu arust teda kallimaks ei vali. Kuulsin, mida Ema kord talle ütles.
Ema istus raamatukogus kaminatule ees ja mees tuli sisse. Toas oli ka teisi inimesi, päris palju, kuid Ema oli täiesti üksi kamina ees, püsivalt ja unistavalt tulle vahtimas. Olin kaminanurga taga akna all lugemas ja võisin Ema peeglist näha nii selgesti kui võimalik.
Ta oleks võinud ka mind näha, kui oleks üles vaadanud. Kuid ta ei vaadanud. Ma isegi ei mõelnud pealtkuulamisele ja tahtsin just minna ja ise Emaga rääkima hakata, kui Mr. Harlow tuli üle toa ja istus sohvale tema kõrval.
“Unistad, Madge?” ütles ta vaikselt ja pehmelt, ta hingelised silmad neelamas naise armsat nägu. (Ma lugesin sellist asja eelmisel nädalal ühest raamatust. Mulle meeldis see väga!)
Ema võpatas ja punastas.
“Oh, Mr. Harlow!” hüüdis ta. (Ema kutsub teda alati “Mr. – ks”. See on veel üks asi. Mees hüüab teda alati Madge’iks, teate.) “Kuidas teil läheb?” Siis heitis Ema kiire pilgu ümberringi, et kas kedagi teist pole läheduses, kellega rääkida. Kuid ei olnud.
“Kuid KAS sa vahel unistad vanadest päevadest, Madge?” alustas mees uuesti, pehmelt ja vaikselt, pisut lähemale nõjatudes.”
“Kui olin laps ja mängisin nukkudega sellesama kamina ees? Noh, jah, ehk tõepoolest,” naeris Ema. Ja ma võisin näha, kuidas ta pisut eemale tõmbus. “Oli üks nukk katkise peaga, mis…”
“MINA rääkisin katkistest südametest,” katkestas Mr. Harlow väga tähendusrikkalt.
“Katkistest südametest! Rumalus! Nagu maailmas oleks niisugusi asju!” hüüdis Ema pead pisut selga heites ja otsides jälle kiiresti ümberringi kedagi teist, kellega rääkida.
Kuid ikka veel polnud kedagi teist. Nad olid täiesti eraldatud teistest vestlejatest, kes ei pööranud mingit tähelepanu Emale ja Mr. Harlow’le, välja arvatud viiulimängija. Too vaatas ja vaatas ning mängis närviliselt oma uuriketiga. Kuid ta ei läinud nende juurde. Tundsin mingil viisil, et ma peaksin ära minema ja rohkem mitte kuulama, kuid ma ei saanud, näitamata neile, et olin olnud seal. Seepärast arvasin paremaks jääda sinna, kus olin. Nad oleksid võinud mind igal juhul näha, kui nad oleksid vaid peeglisse vaadanud. Seepärast ma ei tundnud, et vargsi kuulataksin. Ja ma jäin paigale.
Siis hakkas Mr. Harlow uuesti rääkima. Ta silmad muutusid veel hingelisemateks ja neelavamateks. Ma võisin neid peeglist näha.
“Madge, paistab nii imelikuna, et pidime mõlemad läbi tegema murtud südamete ja elude tragöödia, enne kui jõudsime oma tõelise õnneni. Sest me SAAME õnnelikeks, Madge. Sa tead, et ma saan varsti vabaks, kallis, ja siis me…”
Kuid ta ei lõpetanud. Ema tõstis käe ja peatas ta. Ta nägu polnud enam punane. See oli väga valge.
“Carl,” alustas ta vaiksel, rahulikul häälel, ja ma olin nii ärevil. Ma teadsin, et midagi pidi juhtuma – seekord kutsus ta meest tema eesnime pidi. “Mul on kahju,” jätkas ta. “Ma püüdsin sulle näidata. Ma püüdsin väga sulle näidata, ilma sõnadeta. Aga kui sa sunnid mind rääkima, siis ma pean seda tegema. Kas sa oled vaba või mitte, ei tähenda mulle midagi. Meie suhetes ei muuda see vähimatki. Nüüd, kas tuled koos minuga toa teise otsa või pean olema nii viisakuseta ja su siia jätma?”
Ema tõusis püsti ja mees tõusis samuti. Ta ütles midagi – ma ei kuulnud, mis see oli, kuid see oli kurb ja kahetsev – ma olen selles kindel tema pilgu järgi. Siis kõndisid nad mõlemad üle toa teiste juurde.
Tundsin mehele kaasa. Ma ei taha teda isaks, kuid ma lihtsalt pidin talle kaasa tundma, ta paistis nii kurva ja leinalise ja ilusana ja tal on nii täiuslikult kaunid silmad. (Oh, ma loodan, et ka minu omal on kunagi kenad silmad, kui ma ta leian!)
Nagu ma ennegi ütlesin, ma ei usu, et Ema siiski valib Mr. Harlow, isegi kui aeg kätte jõuab. Mis puutub neisse teistesse – ma ei oska öelda. Ta kohtleb neid nii täpselt ühtemoodi, niipalju kui mina näen. Viisakalt ja meeldivalt, kuid üldse mitte armastajalikult. Rääkisin kord Peteriga sellest ja küsisin temalt. Kuid ka tema ei paistnud teadvat, kelle mu Ema valib, kui üldse kellegi.
Peter on ainus, kellelt ma võin küsida. Muidugi ei saa ma küsida Emalt või Tädi Hattie’lt, pärast seda, mis ta ütles, kui olin nimetanud neid võimalikeks kosilasteks. Ja Vanaisa – noh, ma ei suuda mõeldagi Vanaisalt millegi niisuguse küsimisele. Kuid Peter – Peter on tõesti mõnus. Ma tõesti ei tea, mis ma temata peale hakkaksin, kui mul poleks, kellelt siinsete asjade kohta küsida. Nagu ma enda arust juba ütlesin, viib ta mind iga päev kooli ja toob koju, seepärast näen teda muidugi sageli.
Koolist rääkides on seal päris tore ja muidugi meeldib mulle seal, kuigi mitte päriselt nii väga, nagu varem. Seal on mõned tüdrukud