September. Peeter Helme
Читать онлайн книгу.
lõdisedes pead ja otsib midagi oma käekotist. Viimaks haarab ta käekoti ja tormab uksest välja, ilmselt WCsse.
Jätan paberid sinnapaika, jalutan koridori ning kuulen WC-ukse kolksatust. Kõnnin Karmeni kabinetti. Ta on seal ja lobiseb oma toanaabriga, ühega “tüdrukutest”. Mõlemad räägivad poolihääli ning vakatavad niipea, kui ukse peale ilmun. Karmen küsib, kas olen “punu ilusti täis puukinud”. Kergitan kulme ja vaatan teda küsivalt. Ta hakkab pliiatsit teritama. Toanaaber aga ütleb, et läheb kohvi tooma ja lahkub ruumist. Küsin Karmenilt, ega ta lõunalt tulles Evet ei näinud. Ei, ei näinud, kinnitab Karmen ja küsib, kas oleks pidanud. Kehitan õlgu ja räägin, milline Eve välja nägi, ning pakun, et tal oli vist tüli “abikaasaga”. Karmen itsitab.
Lähen oma tuppa tagasi ja korjan paberid kokku. Jagan nad kolme virna. Ühed lähevad paberihunti. Teised jätan lauanurgale, seljad ülespidi – esimene, kõige lihtsam andmekaitsevõte, mida kasutades ei saa keegi vähemasti ütelda, et ta nägi minu laual mingeid pabereid vedelemas; ei, nii see ei lähe, sest nüüd tuleb nende dokumentide sisuga tutvumiseks neid ise, oma valge käega puudutada! – ja kolmandad panen luku taha, arhiivikappi.
Ma parem ei taha mõeldagi, mis saab siis, kui kapp ükskord täis on. “Vanemad olijad”, nagu Eve, ütlevad, et aegajalt ikka kutsutakse arhiivist keegi, kes osa pabereid kaasa võtab, aga seda juhtub harva. Arhiiv asub linna servas, nad teenindavad teisigi asutusi ning ega see otseselt kedagi huvita ka … Samas on muidugi lõbus mõelda, mis nägudega vaatavad meie peale järgnevate sajandite ajaloolased. Kui neid muidugi üleüldse on, võib-olla lähevad tõesti täide Houellebecqi ennustused … Tõusen püsti, jalutan kabineti ukse kõrval seisva paberihundi juurde ja hakkan seda ükshaaval lehtedega söötma. Olen ammu järele proovinud (see aparaat on nii niru) – üle ühe lehe ta korraga ei võta: kahte mälub vaevaliselt, kolme peale jääb aga seisma. Jama.
Tuleb Eve. Ta lõhnab seebi ja värskuse järele. Juuksed on tal nüüd üle pea kammitud, mis ainult elavdab minu fantaasiat. Äkilise poolehoiupuhangu ajel küsin, kas ta sooviks külmetuse vastu tassi teed. Eve noogutab tänulikult, lasen viimased paberid hunti, jagan ülejäänud arhiivikapi ja lauanurga vahel ära ning kõnnin kiirel sammul kööki.
Köök on tegelikult palju öeldud. Rohkem on tegu lehelugemisnurgaga, kus paiknevad ka kohvimasin, veekeedukann ja mikrolaineahi. Sekretär istub parajasti seal, loeb ajalehe spordikülge ja tühjendab salatikarbikest. Soovin talle head isu ja ta mugiseb midagi täis suuga vastu. Panen vee keema, otsin kapist teepakid ja tassid ning jään aknast välja vaatama. Vihma kallab, mitte midagi huvitavat aknast näha ei ole.
Asutus paikneb nii, et päike paistab sisse vaid varajastel hommikutundidel. Siis kaob ta hoovi teisel küljel seisvate kõrgemate majade taha. Köögiaken on hoovi poole. Hoovi poole, kus, tõsi küll, on mõned puud ja põõsad ning mis on piisavalt suur, et vastasmajade aknaid varjutada. Aga ikkagi on ta hoov. Tagahoov.
Maja teiselt küljelt, kus asuvad ka ülemuste kabinetid, avaneb parem vaade. Kõrgematelt korrustelt on lausa näha vanalinna ümbritsev puiestee. Mitte et selles midagi erilist oleks. Autod voorivad päeval ja ööl. Aknaid ei saa ei lärmi ega tossu pärast lahti hoida. See on vähemalt hoovipoolsel küljel parem – värske õhk. Tõmbangi akna paokile, tunnen mõnusalt karget tuult tungimas läppunud kohvifiltrite ja sooja vee järele lõhnavasse ruumi ning surun nina akna ja piida vahelisse prakku.
Kassid armastavad nii teha – istuda aknalaual ja suruda nina paotatud aknavahesse. Mu vanematel oli kass. Suur ja laisk volask, kes ennast puudutada ei lubanud. Kõikvõimalikke hüvesid taotles aga küll. Ronis näiteks öösel voodisse ega lubanud ennast enam ära ajada. Süüa nõudis lausa vägivaldse pealetükkivusega ning kinnise ukse taga hakkas meeletult kräunuma. Ja ikkagi olid mul pisarad silmas, kui ta magama pandi. Ta muutus vanana lihtsalt nii agressiivseks … Arst arvas, et mingi närvihaigus, aga see jäi rohkem oletuseks, mitte diagnoosiks. Ma nutsin. See oli kakskümmend aastat tagasi. Mu õde oli vanem, aga ta nuttis veelgi rohkem. Istusime voodi peal, hoidsime teineteisel ümbert kinni ja nutsime lohutult mitu päeva järjest. Siis viidi meid ära maale, Hiiumaale, kus saime patsutada hobuseid ja lambatallesid ning mängida koerakutsikate ja kassipoegadega. Tagantjärele mõeldes oli see vanemate poolt üsna geniaalne samm. Kass tuli hukata. Selle ajastus oli nutikas. Pealegi oli jube keeruline sõita kogu perega puhkusele, sest sellist elukat nagu meie vana kõuts polnud ju võimalik anda ühegi normaalse inimese kätte hoiule. Vanaema käes ta paar korda oli, aga see algas ja lõppes igavese kirumise ja vaidlustega … Jah, targasti tehtud …
Sekretär on vahepeal oma karbi tühjaks söönud ja loputab kraani all käsi. Ta ütleb, et nüüd on natuke jahedaks läinud, aga ma ei pea akent sulgema, sest ta läheb niikuinii oma kohale tagasi. Noogutan ja kuulen, kuidas vee pahin üha valjeneb, et lõpuks mulinaks üle minna. Siis see lõpeb. Hingan veel sisse paar sügavat kopsutäit karget välisõhku ning sulgen akna. Kassid pole vist tegelikult üheselt värske õhu huvilised, pigem tahavad nad tunda välismaailmas heljuvaid lõhnu. Lõhnu, mida meie ei tunne … Aga palju romantilisem on muidugi ettekujutus tervislike eluviisidega kassist, kes tahab aeg-ajalt “õhuvanne”, nagu vanasti oleks öeldud …
Kallan vee tassidesse ja vaatan, kuidas teepakkidest hakkavad hargnema tumedad niidid. Nagu juuksed. Nagu uppunu juuksed … “Neetud!” käratan iseendale hääletult, solgutan pakke tassis võimalikult ägedalt ning püüan meenutada, kas Eve jõi suhkruga või ilma. Mitte kuidagi ei tule meelde. Ega ma polegi teda vist niimoodi jälginud. Võtan lõpuks ühe tassi ühte ja teise teise kätte ning lähen tagasi ilma suhkruta.
Eve ütleb, et joobki ilma ja on mulle väga tänulik. Ta on kuskilt mingi pleedi saanud ja lõdiseb nüüd sellesse keeratuna. Kahetsen juba, et teed tõin. Milleks, no milleks? Kui vaatan teda nüüd sedasi istumas, lõdisemas ja klaasistunud pilgul midagi kuvarilt lugemas, tuleb mulle vastikus peale.
Ta on ju nõme väike inimene! Nõrk peale selle. Ja siis veel see “abikaasa” … Jälestusväärne!
Vabal ajal käib ta koos selle “abikaasaga” (Mis ta nimi oligi? Dagne? Dagmar? Mirjam? Mingi juudi nimi igatahes.) Pirita metsas jooksmas. Nad jätavad auto kuskile tee äärde ja jooksevad siis metsas viis-kuus kilomeetrit. Või nii on Eve väitnud. Tegelikult ei tundugi see tema tugevaid jalgu vaadates tõest väga kaugel olevat. Ja veel on ta rääkinud, et nädalavahetustel sõidavad nad Pärnusse või Kuressaarde “veeparadiisi” (tema sõna). Olen hakanud mõtlema, et see “abikaasa” teenib vist päris hästi.
Istun laua taha, panen teetassi paberipataka kõrvale ja vaatan ühegi parema idee puudumisel korra erinevate veekeskuste kodulehti. Üsna soolased hinnad. Seda lõbu mina endale lubada ei saaks … Viskan pilgu hoopis kinokavadele. Miks ka mitte … Ma ei ole juba ligi kaks nädalat kinos käinud ja otse pärast tööd pole mõtet koju ka minna.
Eve klõbistab arvutil midagi endassesüvenenult ning katkestab tegevuse aeg-ajalt lurinal tee joomiseks. See ajab mind nii endast välja, et tahaks märatsema hakata. Vaatan kella. Pool viis alles. Pool tundi veel. Esimene seanss, millele jõuaksin, algab pool kuus ning sellega on liisk langenud. Vaatan uudistekülgi. Tööd enam teha ei viitsi. Rahutused siin, pommiplahvatused seal. Ei midagi erilist. Kuskil räägitakse mingist hiljuti avastatud planeedist, mille tingimused võiksid olla sobivad elu tekkeks, aga see ei huvita mind … Mis see meid ikka aitab, et kuskil mingid bakterid ringi sagivad? Kui sedagi …
Heidan pilgu uuesti postkasti ja vastan paarile kirjale, mille ma muidu kustutaksin. Aga nii ei jää vähemasti muljet, et olen ükskõikne ja initsiatiivitu. Kirjade kiirustav ja hüplik toon peaks hoopis jätma mulje minust kui töökast inimesest, kes napsab mõne sekundi oma hinnalisest ajast, et kalleid kolleege aidata. “Aidata! Ja kallid kolleegid – my ass indeed!”
Kui nüüd uuesti kella vaatan, ongi juba viis. Klõpsan kähku kõik aknad arvutis kinni ja lülitan masina välja. Jään veel hetkeks istuma ja naudin viimaseid teelonkse. Põhi on kirbelt kange ja meeldib mulle. Sulen korraks silmad. Näen jälle punaseid ringe ja laike veiklemas. Püüan mõelda mitte millelegi, aga loomulikult ei tule see välja. Mis siis ikka … “Mis siis ikka,” on selline tore vanainimeselause, ma küll ei mäleta, aga kujutan ette, et vanaisa võis midagi sellist öelda.
Temast