Reporter. Avo Kull
Читать онлайн книгу.
ja hakkas talle kiirkõnes midagi seletama. Liisa meenutas oma sõstrakarva silmade ja tumedate juustega mõneti andaluuslannat. Tema lemmikriietus oli hästi kehasse töödeldud kleit sügava dekolteega, mis erutas nii mehi kui ka naisi, ehkki erinevatel põhjustel. Tähelepanu väärivaid vaimuvälgatusi sellelt naiselt oodata ei olnud, kuid tema ülimalt hoolitsetud välimus, särav naeratus ja lopsakas figuur korvasid selle pisikese puudujäägi peaaegu täielikult.
Rita vaatas vaikides konkurendi etteastet ja tema huulil püsis pidevalt kerge naeruvine. Ta lasi pilgu libiseda aeglaselt üle Liisa lopsakate vormide ja rüüpas hajameelselt kohvi. Tema silmis polnud kadedust ega kahjutunnet, pigem oli seal pisike pilge ja kerge sarkasm.
Rita abikaasa Rein ei vaevunudki jälgima oma naise tegevust, temal olid hoopis teised teemad päevakorral:
„No öelge, mehed, kas on sel kehkenpüksist kaitseministril mõistuseraasugi peas. Ta saadab jäägrid Paldiskisse venelastelt relvi käest võtma, ja kui need käsku täpselt täidavad, siis saadab karistuseks jäägrikompanii laiali.”
„Jumala õige jutt,” toetas peatoimetaja Ants Enden. „Ma ei saa aru, mis saapad seal valitsuses koos on. Üks lollim kui teine, aga proovi sa seda lehte panna, kohe on kisa lahti.”
„Aga on see ikka tõsi, et Rebas saadab kompanii laiali?” küsis Kalev Vinter, kellel oli õnnestunud end naiste piiramisrõngast vabastada.
„Jumala tõsi,” teatas toimetaja, kes esitas oma seisukohti ikka võimalikult selgelt ja valjuhäälselt, et need kõlaks ainuõige ja viimase astme tõena. See komme oli toonud talle hüüdnime infojumal, mida ta püüdis igati õigustada.
„Absoluutselt tõsi,” kordas ta veel. „Ainult et major Mosin soovitanud tal oma käskkirjad pehmema paberi peale trükkida, et neist ka mingit praktilist kasu oleks.”
„Nojah, eks see importminister ole üks paras turakas muidugi,” arutles Rein pärast väikest vaikuseviivu. „Kuid ega jäägrid ise ka mingid paipoisid ole.”
„Mida sa silmas pead?
„Noh need turvateenused … ja vene maffiaga madistamine.”
„Mida paganat!” Linnapea astus lähemale ja tõstis käe. Selle tänavakogunemistelt omandatud žestiga oli ta harjunud endale tähelepanu tõmbama. „Selle eest, et nad kantpeadele säru tegid, tuleks neile medalid anda. Aga turvateenused on ju täiesti normaalne asi. Mis hea pärast nad seal kasarmus peaks passima, parem tehku midagi kasulikku.”
„Ega neil seal muid valikuid olnudki,” arvas peatoimetaja. „Peastaap andis kompaniile küll tähtsaid ülesandeid, aga toitlustamine jäeti korraldamata. Kohati nägid jäägrid ikka päris tõelist nälga, ja kui nad nüüd valitsuselt leiba küsivad, saadetakse kompanii laiali. Kas ei tee see viha?!”
„Teeb muidugi, aga kas sellepärast nüüd just mässama peab hakkama,” ei olnud Rein rahul.
„Peab küll,” ütles Kalev Vinter muigamisi. „Toit on sõjaväes kõige tähtsam asi. Kas mäletate, mille pärast soomuslaeval Potjomkin mäss tõusis?”
Kõik vaatasid küsivalt Kalevi poole.
„Hernesupis olid ussid sees.”
„Teate, mehed,” sõnas Rein. „See asi pole enam üldse naljakas. Jäägrid mässavad ja valitsus on kohustatud nad korrale kutsuma.”
„Ei tea, mil kombel?”
„Hea küsimus. See väeosa on parima väljaõppe ja relvastusega, mida meil üldse leida võib.”
„Täpselt nii see on ja seepärast ma kardangi.” Rein tõusis, et tühjenenud klaase täita. „See poliitikutest ässitajate kari töllerdab pidevalt Pullapääl ja ajab jäägritele kärbseid pähe. Teisest küljest on valitsus piisavalt loll, et nende vastu regulaarväed saata.”
„Kurat küll,” ahastas linnapea. „Aga see … aga see on ju … sõda. Eestlased hakkavad eestlasi tapma.”
„Mis pole ajaloos üldse mitte esmakordne juhtum,” sekkus meeste keskustellu pereproua Rita kõlav hääl. „Kui seal nüüd madinaks läheb, tähendab see meie vabaduse kiiret lõppu.”
„Miks sa nii arvad?” küsis linnapea kerge ärritusega hääles.
„Mõtle ise, millise hiilgava võimaluse annaks see lollus ühele ebasõbralikule naaberriigile. Paremat põhjust väeosade baasidest välja toomiseks ja rahukaitsemissiooni alustamiseks oleks neil raske välja mõelda.”
„Kohe nii karmilt?”
„Jah. Karta on, et kusagil kribib juba grupp seltsimehi hoolega abipalve teksti paberile. Ja kõige hullem kogu loo juures on see, et maailmas saadaks väga hästi aru, miks on vaja juhitamatuks muutunud sõjakas väikeriik kontrolli alla võtta, aga meid ei mõistaks mitte keegi.”
Jutuajamine vaibus, mehed mõtlesid. Nende riik, mida ei saanudki päris riigiks veel pidada, elas üle oma esimest tõsist kriisi. Kummalisel kombel polnud see seotud võõrvägedega, mis veel muretult üle maa baasides pesitsesid, vaid juba esimestel vabaduspäevadel olid eestlased osanud iseendaga tülli minna. Kahjuks olid pooled hambuni relvastatud ja valitsus, kelle ülesanne olnuks rahu teha, valas vaid õli tulle. Oskamatusest, rumalusest ja omakasupüüdlike amatöörpoliitikute õhutustest.
Pidu jätkus veel mõne aja, kuid õiget hoogu sel enam polnud. Peremees Rein jälgis hoolega, et viinaklaasid kõigil pilgeni täis oleksid, aga joojaid jäi aina vähemaks. Üks kui teine üritas mõne kulunud toostiga kaaslasi tegudele õhutada, kuid asjatult. Mõni meenutas lustakaid pidusid varasemast ajast, kus alkoholivarud juba paari tunni pärast lõppesid ja keegi pidi kõikuva kõnnakuga minema linna pealt lisa otsima, kuid täna polnud see päev.
Kuidagi ei suutnud sünnipäevalised oma juttudega enam väikelinna igapäevateemade juurde tagasi pöörduda. Läheneva ohu ärev hingus võttis peotuju ja mornide mõtete saatel mindi laiali.
II
ÕHTUVALGUSE AEGLASES KUSTUMISES AIMUS PELK MÄLESTUS HILJUTISTEST valgetest öödest. Nüüd võttis pimedus võimust juba ammu enne südaöö saabumist ja varsti sai ainult vaibumatu meremüha järgi aimata allpool laiuva vetevälja lähedust.
Asso ja Jaak seisid kõrgel kaldapangal ja vaatasid vaikides pimedusse. Nad olid seal juba kaua seisnud.
„Ära mere poole vaata, sealt nad ei tule,” ütles Jaak.
„Sealt muidugi mitte,” vastas Asso. „Kui tulevad, siis ikka maitsi ja teid pidi. Ega soomukid metsast hästi läbi ei pääse.”
„Aga jalavägi?”
„Need, kuradid, tulevad muidugi läbi metsa. Võib arvata, et nad hargnevad juba enne kasarmut.”
Asso näppis närviliselt laia puldanrihma, mis hakkas kauasest pingutusest kaela soonima. Tal oli komme automaati kaelas kanda ja kõneldes sellele käsi toetada. Aina tihenevast pimedusest paistsid läbi ainult tema üleskääritud käistega paljad käsivarred ja punakaks päevitunud nägu. Meeste laiguline riietus sulas ühte ööhämarusega ja vaid aimamisi läbi pimeduse kumavad valge merikotka kujutised õlgadel viitasid väeosa välivormile.
„Kas hakkame minema?”
„Ei veel, kiiret pole. Enne varahommikut nad ei ründa.”
„Oled sa kindel … et nad just täna öösel tulevad?” uuris Jaak.
„Ei ole kindel, aga pataljoni jagu mehi olevat Võrust juba eile kohale toodud ja kümmekond soomukit seisavad kolmandat päeva Jägalas.”
„Aga rünnakukäsk … on see juba antud?”
„Jah, olevat antud.”
„Kindlad andmed?”
„Üsnagi. Ma enam täpselt ei mäletagi, kes selle nüüd välja ütles … oli see Peeter, Tiit või Jüri, aga nad kõik rääkisid sellest.”
„Ütlesid nad siis, et … täna?”
„Jah,