Mandala. Tõnu Õnnepalu
Читать онлайн книгу.
d koostama inimeste edetabeli, nii-öelda inimese tõuraamatu, siis poleks kahtlustki, et aukohal ja kõige kõrgema tuhvi peal seisaks seal kindlalt Vanem Daam.
Vanem Daam on inimkonna tippsaavutus, sealt edasi pole minna enam kuhugi. Tal on aega. Ta kurjustab harva. Ta teeb tihti pliidi peal süüa, vahel tikib või õmbleb lambi valgussõõris, ei tõuse sealt tundide viisi, tema süles võib järjest ära magada mitu und. Või noh, see oli nüüd rohkem ajalooline vanadaam. Tänapäeva Vanem Daam vaatab pigem televiisorit. Kassid on tulised televisiooni pooldajad! Teleka ees on inimene paigal. Või isegi kui teleka ees pole parajasti inimest, on seal vähemalt mõnusad tugitoolid, diivan. See, mis telekast tuleb, neisse väga ei puutu, kuigi vahel jookseb seal toredaid väikesi pallikesi, pudinaid, vudinaid, neid võib isegi korraks uurida, kuigi, jah, käpa alla ei jää sealt midagi.
Aga paraku! Inimeste tujud on nii vahelduvad, vaevalt on kassid jõudnud televisiooni omaks võtta, kui inimestel on juba uus mänguasi. Neil on nüüd sülearvuti, nagu nad ei teaks, kelle koht on süles! Tõsi, kui arvuti on laua peal, tuleb selle tagant mõnusat sooja tuult, seal võib pikutada. Klahvide peal pole ka paha, aga ei lubata. Ometi ei mõtle kassid, kui nad vahel natuke kirjutavadki (sdrrrrtstqeeeee’’’wrbhj), sellega midagi halba. Arvuti uue asjana on küll eelkõige kahtlane, hulga miinustega (inimene ainult teeb, nagu poleks), aga samas, eks ole, just tänu arvutile on ka kassidele nüüd kättesaadav kirjalik eneseväljendus. Kõigil miinustel on omad plussid. Mõni väike ikka.
Kuid Vanem Daam ongi selle poolest täiuslik, et ta ei jookse uuega kaasa, tal pole arvutit. Tema on truu veel vanale heale televisioonile. Ta vaatab korralikult ära kõik järjefilmid, harivad saated, saated pensionäridele, noorsoo probleemsaated, uudised, majandusanalüüsi, ilmateate; aiandus- ja kirjandussaated, lauluvõistluse kõik eelvoorud. Tal on kannatust, see on üldse põhiline. Ta ei kiirusta kuhugi. Kui ta ei vaatagi telekat, veel parem: kuulab raadiot, pikutab voodis ahju ääres. Ta toob turult värskeid räimi, hakkliha, teeb kotletti. Tema kass elab veel traditsioonilise köögi peal, ei ole ära rikutud võltsi vabrikutoiduga.
Vanem Daam uurib ajalehest, prill kenasti ninal, surmakuulutusi, ei pahanda, kui natuke lehenurgaga mängitakse. See ju krabiseb nii vahvalt! Või kui natuke pahandabki, siis see pole kunagi päriselt, see on stiili pärast. Sest Vanemal Daamil on stiili, on maitset, on arusaamist! Tema juures valitseb rahu. Mis kõige tähtsam: Vanem Daam ei kipu kodust minema, ei reisi (vähemalt klassikaline vanadaam ei reisi), ei tuiska ringi mööda poode, mööda maailma, ei koli, sest kõik need vanad asjad, mööbel, mälestused – kuhu ta nendega lähekski…
Oh! Kes kass kord saab endale perenaiseks Vanema Daami, see on koos kõige suurema mõeldava õnnega. Isegi kui see ei jää kestma, sest paraku, mis siin ilmas jääb kestma?
Aga – kassid ei ole selles mõttes ka üldse valivad. On Vanem Daam, väga hea. On lapsed, lõbus. Lastel on ikka enamasti ema ka. Vanameeste juures on samuti täitsa muhe elada, mis siis, et torisevad vahel, söödavad ajalehepaberilt silgupäid (laudlina suhtes pole kassidel kunagi pretensioone!). Mis puutub aga vanapoistesse, siis ka need on väga toredad, kuigi mõnes mõttes veel hullemad kui lapsed. Laps tüdib kassi kräunutamisest ära või vähemalt kasvab suureks, aga vanapoiss – mitte iial!
See-eest abielupaar, kellel pole lapsi: puhas klassika. Aga miks ka mitte näiteks ostukeskuse kassapidaja: pikad vahetused, mille ajal saab põõnata, kus tahad, ja iial ei jäeta vahele mitte ühtegi Kiisueine sooduskampaaniat.
Ja noh, kui kasside peremeheks saabki kirjanik, mis seal’s ikka. On nagu on.
Et kirjanikul, Kollase maja uuel asukal, on omad miinused, ja mõned päris pikad, seda taipasid Kollase maja mõlemad kassid muidugi jooksu pealt. Esiteks, ta polnud vana. Ta polnud ka just noor, aga kindlasti polnud ta küllalt vana. Niisugune võib veel üllatusi valmistada, ja seda pidid nad paraku ka tunda saama. Ega see, et kass elab hetkes, ei tee teda veel vähem ettenägelikuks.
Teiseks, kirjanik ei olnud kassidest just vaimustuses. Ta polnud arvestanud, et saab koos Kollase majaga kaasa kaks musta emast kassi, mõlemal ilmselt pojad kõhus, ja sellel väiksemal, kes tegelikult on suurema mamma – kuidas need asjad on, selle oli Joosep kirjanikule kohe selgeks teinud –, sellel Väikesel Mammal on pealegi veel tihti keeleots suust väljas. Ja siis pole ta kuigi targa näoga. Aga kirjanik hindas arukust, intelligentsust. Tõsi, nagu me edaspidigi näeme, polnud ta alati just kõige terasem seda märkama. Ta pidas ennast ka küllaltki vabameelseks, mõistvaks inimeseks. Aga mõnede asjade suhtes olid tal siiski päris kindlad seisukohad. Näiteks kasside kohta teadis ta kaljukindlalt, et esiteks, õige kass käib hallivöödiline, ja teiseks: kõik kassid on pätid. Ei kuula sõna, ei võta õppust. Käivad ikka söögilaual, varastavad taldriku pealt vorsti, jätavad väljaununenud võitüki sisse reetlikke hambajälgi, mida ka keelega lakkumine pole päriselt kinni katta suutnud…
„Pätid ja muud mitte midagi,” teatas ta resoluutselt, kui keegi kassidest juttu tegi, nende toredusest, armsusest.
„Kasvatamatud!”
Nojah… Selles kõiges võib ju omajagu tõtt olla, aga kas siis nüüd kohe pätid? Mis mõttes kasvatamatud? Kas tuleb siis jätta tore võimalus kasutamata lihtsalt sellepärast, et hästi ei tohi? Mõnikord natukene ikka ju võib!
Ühesõnaga, kassid muidugi nägid, et kirjanikul on nende suhtes teatavaid eelarvamusi, aga nad ei teinud sellest numbrit. Sest: alati tasub olla kannatlik, peaasi, hoida esialgu madalat profiili (see kasside iidne tarkus!), vaadata, mis saab. Küll ta tasapisi harjub, küll ta lõpuks aru saab, kui toredad me oleme! Enesekriitikas on kassid tugevad: nad ei lasku selleni iial.
Mis siis, et me talle praegu natuke ei meeldi. Väljas on kõige palavam suvi, ega ei peagi toas passima. On nagu on.
Ja lõppude lõpuks oli ta ju Joosepi emale öelnud need sõnad:
„No mis seal siis ikka, las nad jääda, püüavad hiiri…”
Tõtt-öelda ei pannud kirjanik neid kahte majaga kaasa saadud kassi esialgu väga tähelegi. Sest realismi huvides tuleb siin kohe ära öelda: me küll räägime, et kirjanik ja kirjanik, aga vähemalt esialgu ei paistnud kirjaniku kirjanikuks olemine välja mitte kuskilt otsast. Pigem meenutas ta ühte tavalist meest, kes mässab ennastunustavalt oma maja kallal, innustub lõputult asjadest, mis paraku ei paku huvi mitte kellelegi peale tema enda. Nagu katuse harjalaud, mis on lahti tulnud, või küsimus, kas vahetada välisvooder kohe välja või oodata sellega veel natuke. Kõigile teistele on need teemad ülimalt haigutamaajavad, isegi majaomanikule endale on – niipea, kui voodrivahetusest juba natuke aega mööda saab. Juba ei näe ta enam üldse, et see keskmine laud, mille pärast ta mitu ööd järjest magada ei saanud, jäigi viltu.
Kassidest me parem ei räägigi. Ehitus ja remont kohe kindlasti pole nende stiihia! Kuigi nad on tõesti suured realistid, võib neid vaevalt materialistideks nimetada. Kass hindab siiski rohkem vaimseid väärtusi, nagu rahu, vaikus, kontemplatsioon, kiindumus, püsivus, kannatlikkus…
Kuid Väike Mamma (nii kirjanik teda siis kutsuma hakkaski, parema nime puudusel) ja isegi tema tütar nägid siiski kohe ära, et olgu Kollase maja uus peremees pealegi veidi oma eelarvamuste kütkes ja üleliia toimekas – temas on siiski perspektiivi, on arenguruumi. Temaski võivad veel avalduda vaimsed huvid!
Muidu tal eriti mööblit polnud (pehmete tugitoolide poolest oli ta kohe üsna vaene), aga suure raamaturiiuli ehitas ta Kollasesse majja kohe alguses. Ta nimelt (siiski) armastas (aeg-ajalt!) väga lugeda ja raamatuid oli tal sellele vastavalt. Ta oli need kõik vähemalt, nagu ta rõhutas, ühe korra läbi lugenud. Aga mis on üks kord! Kui raamat meeldib, siis see nagu polegi midagi, ainult korraks nägemine. Tahaks ju veel. Teine kord on juba tutvus. Kolmas: saame sõpradeks. Aga tõeliselt head raamatut loed ikka ja jälle ka siis, kui ta sul juba peas on. Alati on mõni koht, mis üllatab, mida sa mäletasid täiesti teistsugusena!
Raamaturiiul tuli päris suur küll, aga kui ta raamatuid täis oli laotud, jäi põrandale veel hulk raskeid kaste. Kirjanik ohkas. Pööras neile selja. Eks ükskord hiljem vaata… Nii ütles ta mõttes tihtipeale, kui olukord, mida ta parajasti nägi, talle väga ei meeldinud. Just nagu oleks ta uskunud, et „hiljem” vaadates on pilt kuidagi iseenesest muutunud. Näiteks raamatukastid on õhku haihtunud. Aga nagu me teame, ei nad nii naljalt haihtu. Ei haihtunud ka seekord. „Hiljem” tõstis kirjanik