Mandala. Tõnu Õnnepalu
Читать онлайн книгу.
me asjata ütle, et kassid nägid kirjanikus perspektiivi. Las ajab praegu jalust ära, las olla veidi tõre. Päris ära ka ei aja. Sabast ei kisu, haiget ei tee. Juba hulk plussisid näiteks Joosepi ja eriti tema väikese Vennaga võrreldes. Ja kes on öelnud, et armastus esimesest pilgust on just see kõige parem asi? Kassid selles küll nii veendunud ei ole. Esimesest pilgust, kena, aga mis siis saab, kui kümnendas vilksatab juba kahtlus, sajandas tüdimus? Ei, parem olgu ka kolmesajas veel ükskõikne, ärgu ta nähkugi meid. Aga siis – kes neid pilke jõuabki enam lugeda –, ühel õhtul, kui kirjanik istub Kollase maja „paraadtrepile”, päevasest haamerdamisest väsinud, ja kassid tulevad mõlemad sinna lähedusse (trepp on veel mõnus soe), jääb ta korraga vaatama. Naeratab, muigab natuke.
„Noh, kassid, pikutate siin, jah!”
See kõlab juba teisiti. Selles on juba leplikkust, isegi soojust. Ja lähevad aastad, võib-olla on see kolmekümnetuhandes pilk, võibolla neljakümne-, mis inimene neile heidab, ise mõeldes, et eks ilma nende naljaninade-siidisabadeta oleks ikka igav ka – mõnikord natuke…
„Aga ärge te mul mõelgegi sellepärast…” lisab ta kohe juurde, kasse sõrmega ähvardades.
Ei, nad ei mõtlegi.
Nojah, eks see esimesest pilgust ole muidugi ilus. Aga seda ei saa olla rohkem kui korra elus. See oli siis, kui väike must kass, kõhn ja kirpe täis, tuli Kollase maja ukse taha. Siis see pidi olema esimesest pilgust. Joosep ju ütles:
„Võtame ta endale!”
Aga kus on nüüd Joosep, Venna, nende ema?
Asjatu küsimus. Nagu seegi, kas neil oma kassidest kahju ei olnud? Natuke ikka oli. Joosep suutis ema isegi veenda, et tegelikult mitte natuke, vaid päris palju. Ja lõpuks ema lubaski tal koerakutsika võtta! Sellest kasvas pärast suur jämeda häälega krants, Kassu nimeks…
Kuid – ärgem tõtakem asjadest ette ja ärgem ajagem neid meelega keeruliseks, nagu tänapäeva kirjanikel paraku nii tihti kombeks on! Meid, jumal tänatud, kirjanduslikud püüdlused ei paina, võime endale lubada lihtsust. Või mis võime! Peame, sest, lihtsalt ei oska teisiti. Ja meie eesmärk on ka teine. Dokumenteerida.
Kuskilt juhtusime kord lugema üht lauset:
„Igaühel on õigus eluloole.”
Ja – nagu nende lausetega on, loed ja unustad. Aga see tuli tagasi. Ja hakkas kummitama. Korraga tundus ta nii tõene. Korraga jälle kahtlane. Sest nojah, teatavas mõttes muidugi, aga… On siiski suurmehed ja kuulsad naised, kes ajalukku oma jälje on vajutanud ja kelle biograafiaid, ükskõik kui mitmendat korda neid ka ei jutustataks (ja iga kord nii uut moodi, eks ole!) neelame me ikka põnevuse ja huviga. Need panevad meid mõtlema – inimloomuse, ajaloo, kõige üle.
Ja siis on tavaliste inimeste elulood, selliste, nagu me ise. Mis seal ikka niiväga jutustada on. Elas, oli. Käis koolis, abiellus, ei abiellunud, lahutas, jäi kokku, kasvatas lapsed, tegi tööd, saavutas. Tulid haigused, vanadus, surm. Eks muidugi saa seda kõike pikemalt, aga… on see siis ka veel huvitav? Sellepärast me endast, jah, parem mitte sõnagi. Kui, siis las teised. Kas nii pole lõpuks ausam…?
Kuid on veel vahepealsed, veidike nagu hallid juhtumid. Loodame siin mitte kedagi solvata, kuid meie arvates käib kirjanik just niisuguste alla. Noh, olgu peale, et kirjanik. Aga samas, mitte just eriti kuulus. Jätab ta ajalukku jälje? Ta ise, eriti kui tuju juhtub mitte kõige parem olema, kuulutab vastuvaidlemist mitte sallival toonil – oma kassidele, kui kedagi teist kuulamas pole:
„Ma olen juba praegu unustatud. Uued põlvkonnad ei loe mind enam! Või mida nad üldse loevad?”
Noh, olgu sellega kuidas on, laskem tulevikul ikka ise enda eest rääkida, aga tõepoolest, meie arvates on just kirjanik üks neist vahepealsetest juhtumitest. Vääriks nagu elulugu, vähemalt vanaaegsete arusaamade järgi – ja samas, siiski ka mitte nii eriti. Mingi staar ta ju ei ole. Müügiedetabelitesse tema biograafiaga ei jõuaks, isegi kui seal paljastada kõik, mis paljastada on. Aga mis seal siis ikka on? Sest eks ole seegi üks meie, tavaliste inimeste pettekujutlusi: et ka meil on saladusi. Noh, muidugi on. Aga kas pole nad kõik, kui lähemalt vaadata, samad, mis kõigil teistel meiesugustel? Ei midagi erilist. Ja kirjanikul? Ka vist… kui lähemalt vaadata…
Aga just selle vahepealsuse, mõnetise halluse pärast kirjaniku juhtum meid huvitama hakkaski. Tunneme teda juba ammu. Ta pole küll alati just kõige mugavam tuttav, sest kõik, mis sa tema kuuldes räägid, võib leida tee mõnda tema raamatusse. Seda oma pahet tunnistab ta kaudselt isegi.
„Minul endal pole mingeid mõtteid,” armastab ta öelda. „Kõike ma olen kuskilt kuulnud või lugenud, harilikult ei mäleta enam, kust.”
Ta väidab end koguni üldse mitte mõtlevat!
„Vähemalt kirjutades – mitte iial! Kirjutamine on tegu, mitte mõte,” on ta meile sulaselgelt öelnud. Mine sa võta kinni…
Muidu, mittekirjutades, tõsi küll, mõtlevat ta vahel ülearugi. See tõendavat tema arvates, et mõtlemine ei vii mitte kuhugi:
„Täielik tupiktee.”
Mõtlemine viivat ainult veel suurema mõtlemiseni ja see võib, oleme meiegi nõus, inimese lihtsalt haigeks teha. Kirjutamisel ei olevat mõtlemisega niisiis mingit pistmist:
„Nii kui mõtlema hakkad, kukud nööri pealt alla. Tuleb lihtsalt edasi minna.”
Kuid ka see väike ebamugavus – et ootamatult võid mõne oma mõtte, või mis veel hullem, eluseiga, isegi pihtimuse, leida kirjaniku raamatust – on õieti juba vana, unustatud asi. Esiteks, me oleme ajapikku taibanud, et sellel pole mingit tähtsust. Kuna me ise oleme niivõrd silmapaistmatu, selgelt ilma eluloota juhtum, siis ei tule kirjaniku lugejatele iial pähe, et mõni meie mõte, tegu või saladus võib olla just meie oma. Kui tegemist on mõne väärika mõtte, teo või saladusega, leidub sellele alati küllaga pretendente, ja kui ei, ka siis leitakse mõni meist põnevam isik, kellele näpuga näidata.
Teiseks aga on lugu veel nii, et kirjanik niikuinii enam ei kirjuta. Vähemalt ei avalda. Selle nimeks on muidu kriis, aga seda sõna ta keelab tarvitada. Tema ütleb: vanadus. Või: pole, millest.
Olgu-olgu. Eks me tea, et vahel ta ikka midagi kirjutab ka.
„Ah! Niisama, vanast harjumusest,” ütleb ta küsimise peale ja kinnitab, et igatahes avaldada ta seda küll ei mõtle:
„Kellele seda tüli ikka vaja on?”
Meie siis jälle katsume talle rääkida, et mis jutt see on, kas siis ümbrus, kus ta elab – kena maakoht, loodus, Kollane maja oma lugudega, aga veel enam vana mõis sealsamas lähedal –, kas sellest pole siis aineks juba rohkem kui küllalt? Ja kas peabki see, millest kirjutada, olema tingimata nii eriline, suurejooneline, tähtis?
Poiss – nii ta kutsub ikka oma väikest (nojah, mis väike ta enam nii on) vennapoega, keda isa-ema vahel tema juurde maale saadavad (kirjanik arvab, et tihti lihtsalt mugavusest, kui on vaja kuhugi reisile minna või pole koolivaheajaks poissi kuhugi mujale saata ja kodus istuks ta päevad otsa vaid arvutis) – ajab küll mõnikord kirjanikule peale, et:
„Aga miks sa oma kassidest ei kirjuta? Nad on ju nii vahvad! Kirjuta oma kassidest raamat, ma küll loeksin! Selle võiks netti ka üles riputada, tead, kui palju seal on kassidest!”
Loomulikult ei võta kirjanik sellestki tuld.
„Ah, kassid… Mis mõtet sellel oleks? Raamatud räägivad inimestest. Ma pole mingi kassikirjanik.”
Aga meie jäime selle poisi jutu peale just mõtlema. Pole midagi „ah kassid!”. Vahel ütlevad lapsed välja just selle, mida me kõik mõtleme, aga ei julge öelda. Või ei pea küllalt targaks. Kassid? Aga… Kui tõepooles kõigil on õigus eluloole, siis…
Ühesõnaga, kord mitu kuud hiljem võtsime meiegi selle teema jälle üles, et tõepoolest, kui midagi paremat pähe ei tule, kui on – hea küll, hea küll! – mitte kriis (ja tegelikult ka mitte vanadus, sest no lubage, mis vanadus see tänapäeval ikka on!),