Kuuvirvendus. Arvo Möldri
Читать онлайн книгу.
tulid ka tuletõrjujad, nende hoitud põlenud tukid tahtsid koristamist, parem oleks lasknud kõik ära põleda, midagi kasutamiskõlblikkuei jäänud nagunii, ainult prügimäe kaup.
Muidugi polnud meil aimugi, et põlesid ära ka meie paraadriided ja jalanõud, mida kavatseti vahetada, kui saapad või riided ära lagunesid. Jäime varsti närudesse, kuna keegi ei kavatsenudki meile midagi selga anda kui riiete või saabastega midagi juhtus. Kuna tööriideid ei olnud, siis töölkäimisest muutusid riided pikapeale räbalateks, ei tahetud anda enam linnalube, kuna niisuguseid soldateid ei juletudnäidata. Mehed otsisid tihtipeale lohutust viinapudelist, hea otsimise peale oli võimalik kõike saada. Just sellel ajal sain teada, et eeskujuliku teenimise eest lastakse mind varsti puhkusele. Otsisime sõpradega mida ja kellele teha, et osta kojuminekuks riided. Tol ajal riided palju ei maksnud ja saime ühe ülemusega kaubale, tehes talle keevitustöid. Ehitasin salaja saunaahju, mille eest ta tõi kuskilt paraadvormi. Selle üle oli mul hea meel. Sõbrad tellisid juba ette korraliku peatäie jagu head märjukest ja sakuska pidi olema ka tip-top. Lubasin selle asja ära korraldada. Puhkusele pääsesin külmal ajal, mitme bussiga tuli jaama sõita ja sealt 400 km Moskvani. Sõduri peale vaadati alati hea pilguga ja ega noored neiudki pilku heitmata mööda läinud. Kolm pluss kolm päeva teekonnaks ja kümme puhkust. Et olin Moskva linna vaksalitest kaunis tume, otsisin taksot, et sõita Kaasani vaksalist Leningradi vaksalisse. Taksojuht vihastas ja matvajutas. Ei taibanud seni, kui ta osutas käega üle platsi, kus helendas suur Leningradi vaksali silt. Puhkesime mõlemad naerma. Piletisabast tulles kuulsin kõvahäälset teretust. Vaatan ja ei usu silmi, omakandi mees. Selgus, et sõidab sama rongiga, lubas mind üles otsida, et väikesed pitsid restoranvagunis teha.
Rong sõitis juba tükk aega, meest ei kuskil. Läksin restoranvaguni juurde vaatama, ehk ootab ta seal. Muidugi mitte. Seal oli ootamas kamp eesti tüdrukuid, kes omavahel valjul häälel oma seiklusi pajatasid. Muidugi eesti keeles, mida nii mõnus oli kuulata. Mõne minuti möödudes pöördus üks näitsik eesti keeles minu poole, üritades teada saada, ega ma nende jutust aru ei saa. Minu venekeelne vastus oli laitmatu ja näitsikud pajatasid oma seiklusi kõvahäälselt ja avameelselt. Viimaks kiskus asi piinlikuks ja asutasin minema. Just siis jõudis nagu kiuste ka oodatu.Laiahäälselt kurtis ta, et ei leidnud mind kuskilt ja mõtles, et tuleb üksi tina panna. Restoranvagun oli ikka veel kinni. Näitsikud vajusid sõna lausumata minema ja rohkem ma neid enam ei kohanud. Tee rongiga Petseri jaama möödus kiiresti. Bussiga koju sõites ei kohanud tuttavatest kedagi, hommikul Petserist kell kaheksa ei sõitnud keegi Eestimaa suunas.
Kodus läksid esimesel kolmel päeval vene keel, eesti keel ja setu murrak lootusetult segi. Kõik tundus nagu mingis irratsionaalses näidendis, kus inimene hetkega ammusesse möödunusse paisati ja seal kõik nii imelik ja kauge tundus. Olin sõjaväelise reaalsuse mõju all ja möödanik oli visa tagasi tulemises. Kõik, mis kunagi siin väärtusi omas, oli kaheldava väärtusega, mu tõekspidamised teised ja ammune, oma, tundus võõras ja kauge. Endiste tuttavate voorimine ja nendega tripsutamine väsitas ja tundus mõttetu. Olin omandanud hulga teistsuguseid mõtteväärtusi ja arusaamu, mis endisega enam ei sobinud. Ma polnud enam see, kes siit sõjaväkke läks. Ma polnud enam mina. Olin hämmelduses. Püüdsin ennast koguda, oma mõtteriismed, mis selle kohaga siduda võis, paika panna, ent see oli nähtavasti pikemaajaline protsess, mis muutmisele ja arusaamisele veel ei allunud. Mõttevälgatus, et ma ei harju antud keskkonnaga niipea, tundus õige. Targem oleks rahule jätta oma mõtete kallal norimine ja sättida äraminekule. Peale mõningasi ettevalmistusi sõitsin lokkadi-lokkadi tagasi männilõhnalistesse Pensa oblasti metsadesse.
Kohale jõudsin ilusti. Isegi päev varem, kuna jõudsin rongile, millele poleks pidanud jõudma. Rongi väljumine Pensa poole hilines ja selle tulemusel sain igale poole kolmveerand päeva varem. Ei tulnud Moskvas pikki tunde passida. Läksin mitte roodu, vaid keevitajate putkasse, panin seal maha kraami, purkidesse kaanetatud Vana Tallinna ja tip-top sakuska. Kolm pooleliitrist purki Vana Tallinnat, kompoti näo pärast marjad ka sisse pandud ja kaanetatud. Mitmest kontrollpunktist ikka viinapudelitega läbi ei tule, sestap ka natuke kavalust. Sööklasse lõunale mu sõbrad ei saanud. Tund enne lõunat kogunesid nad keevitajate putkasse keelt kastma ja hüva maitsma. Venelased ikka klaasiga. Manitsesin tagasihoidlikkusele, aga kus nemad. Peale esimest klaasitäit tuli porin, kõik kinnitasid nagu ühest suust… veini poleks olnud mõtet nii kaugele vedada. Ütlesin, et tagasi ei vii ja olgu sellega rahul mis toodud. Kohe tehti teine ring ja mõningase keskustelu järel vajusid mehed narile. Soldatile enne sööki kaks klaasi neljakümne kahe kraadilist Tallinnat oli liig mis liig. Kodunesakuska söödi järgmisel päeval ja kinnitati, et peale teenimist tullakse Eestisse ning võetakse seda märjukest kastidega. Nende arvates magus ja mahaniitev kraam oli tarvitamist väärt. Kus seda enne nähtud, et pärast teist klaasi suur mehepoeg pea maha paneb, jõudmata juttugi ajada. Mina, tagasihoidlik, läksin järgmisel hommikul roodu ja kandsin ette, et olen puhkuselt saabunud. Mind oli nähtud ja ette kantud, et olin juba eile kohal. Uuriti, kus ma olen redutanud ja mida teinud. Olin kidakeelne, sõnasin, et puhkasin teekonnast, roodus poleks sellest midagi välja tulnud. Nagunii, ei jäänud ma kuidagi moodi hiljaks. Roodu starsinaltkuulasin mürgised märkused osavõtmatult ära.
Samboring oli minu meelest imelik. Pikad loikamid vaheldusid paksukestega. Mind pilluti kui takutuusti.Mina olin kõige pisem. Vahepeal anti märku, et minusugust nublat eriti ei taheta, otseselt ära ka ei aetud, kuna arvati, et ma mingil põhjusel ise sääred teen. Ei kavatsenudki, liiga palju oli roodus norimist ja närimist. Eriti ülbed olid moskvalased, nad oli kuuekesi ja pidasid endid eliidiks. Kõik teised olid nende arvates alamast rassist. Neil oli mitmeid tallalakkujaid, kes tugeva seljataguse mõnusid maitsesid. Nad olid nagu kriminaalid, võib-olla olidki, kes neid teab. Väike, aga küllalt mõjuvõimas grupp. Sellele vastanduda võis ainult reaalse jõuga. Kõik olid nendest tüdinud ja ootasid, et tuleb keegi, kes päitsed pähe paneks.
Tegin ka suure lolluse, parandades kord hea saate vaatamiseks roodu teleka ja selle uuesti katkiminekul ähvardati reaalse keretäiega kui korda ei saa. Enne sõjaväge parandasin telekaid, mingi ettekujutus nendest ju oli, aga juppe seal ei toonud keegi ja osta kuskilt ka ei olnud.
Teenistusaja lõpul, kui see grupp koju sõitma asutas, proovisime ette võtta, et kõik sellest kambast sinise silmaga koju sõidaks, rohkemat mitte. Koostasime plaani, aga paar päeva enne ärasõitu pandi see grupp salaja rongile. Meie seas leidus koputaja ja mingit intsidenti ei soovitud. Asi lahendati parimal viisil.
Pinged ja hõõrumised oli igapäevaselt, kired möllasid ja vaikselt andis keeginurga taga kellelegi vastu lõugu. Kõik see meenutas karja, kus pidevas nügimises pannakse paika hierarhia. Nõrga iseloomuga soldat pesi teiste eest peldikuid ja põrandaid, olles seejuures ka põlgamist väärt. Tugevamad saavutasid koha, pannes ennast maksma kas rusikate või tarkuse ja oskustega. Oht kere peale saada oli igapäevane. Norimised vanema generatsiooni poolt olid mõningase varjamisega nooremate ahistamiseks. Sõber, seltsimees ja vend, olid osadele väljamõeldud sõnad, mille tähtsust moonutati vastavalt nende koostatud seadustele.
Samboringis olid oma standardharjutused igal hommikul ja õhtul, täitmist keegi ei kontrollinud, kuid enamasti pidasin sellest kinni. Rööbaspuudel jõuharjutused, jooks, kätekõverdusi 60 ringis, hantlid. Erilisi treenimisasju meil ei olnud. Mõni matt leidus. Esimesed kaks kuud õppisime kukkumist ja treenisime lihaseid. Võisin ligipaarkümmend korda lõuga tõmmata, seitsekümmend kätekõverdust. Võisin kahekordse kehakaaluga kangi maast vööni kergitada. Poksikoti tagumist sai ka proovitud, seda õpetamas ei olnud kedagi ja oskusi ei saanud. Kohe leidus ka proovijaid, et mida ma ära olin õppinud ja irvitati, kui kere peale sain. Niisuguseks könniks ma muidugi jääda ei kavatsenud ja jõudsin reaalsete võtete õppimised ära oodata. Kuna olin väikest kasvu, tuli mul võtteid proovida pikkade ja ka tüsedate loikamite peal, mis mulle esmalt pingutav oli, aga tagantjärele suured eelised andis. Harjusin pilduma suuri mehi. Pärast õppimist tehti võtteid kahe minuti kaupa, kaks pildusid sina ja kaks pilluti sind. Peale kaht minutit vastu matti põrumist, kui sinu peal võtteid harjutati, olid ikka peast natuke segasekslöödud küll. Õpiti ka jala ja käelööke, mis vaenlase mahavõtmiseks kõlbulikud. See tasus ennast kuhjaga ära, kuna ikka rohkem ja rohkem väljusin ma norimistest võitjana ja vastavalt sellele kasvas ka autoriteet. Peale oma roodu norijate leidus ka rahapommijaid teistest roodudest. Varsti saabus ka aeg, kus minuga