Luus. Peeter Sauter
Читать онлайн книгу.
väga aeglaselt üks vanamees koeraga, kepp käes. Ehk on see ilus? Ei ole.
Lähen keedan köögis kohvi, ehk on see ilus. Panen vee gaasile. Istun ja mõtlen, et ma ei taha kohvi. Mõtlen ja mõtlen igasugu asju ja vesi läheb keema. õige küll, ma pidin ju mitte mõtlema. Panen kohvi hajameelselt kopsikusse ja lasen tal keema tõusta. Ma võin ju lihtsalt mõelda mõne inimese peale, kes on väga kena.
Nüüd ma mõtleksin kõrgema korruse vanamuti peale. Ma ei tea temast midagi, tema ei tea minust midagi. Tõepoolest, tõeline seltsimees. Mis see ilu õieti on? Hea nukrus, rahu, millegi jälgimine, puhkus, unustus.
Ah, väga lihtne. Midagi ei ole, midagi pole olemas olnud, midagi ei tule. Kes minevikku ei mäleta, see elab tulevikuta. Ja see on kena. Olla eikeegi eimiskis. Sõnad ju on, ma kirjutan sõnu, on mõtteid, aga nad on seest tühjad, nad on vorm, seest tühjad anumad, mis ei tähenda mitte midagi.
Minevik, mis see on? Ei midagi. Osa sellest, mis praegu on. Või inimene. üks. Võiks öelda, et ta on olemas. SEE inimene. Võib ka öelda – ei ole olemas. ükskõik. Tulevikuta, minevikuta. Inimene inimeseta.
Kes? Miks? Mõistuse tühi kellahelin.
Köögilaua taga istudes tuli mõte, et mida ma eile tegin. Ma ei suutnud meenutada. Pingutasin. Ei tulnud meelde.
Läksin tuppa. Tahtsin ühte suitsu. Suitsud olid otsas. Mul olid alumises sahtlis topsis prisked konid. Kuus üsna head koni. Uurisin neid. Neli Tallinna suitsu, kaks Alžeeria. Võtsin kõige priskema koni, Tallinna, viskasin kušetile pikali ja panin põlema. Vahtisin lakke. Korraga tuli eilne päev meelde. Mitte midagi ma ei teinud. Olin kogu päeva kodus.
Tundsin, et ma ei taha näha ei K-d ega M-i, see ei rõõmustaks mind ega neid. Peaasjalikult neid. Kui keegi rõõmustab mind nähes, olen ka mina rõõmus. üksikute eranditega. Kui ta rõõmustaks puhtalt. Kui tal poleks minuga mingeid plaane või lootusi. Võibolla isegi nii, et ma olen valmis armastama seda, kes mind armastab.
Tahtsin osta kaks pudelit veini. Head veini oli müüa. Korralik punane vein Vetšerni zvon. Maksab ainult rubla kaheksakümmend kopikat. Bulgaaria vein. Müüja oli väga rahulik, tõstis mingeid oma kaste ja asju ümber, temas oli nagu mingit külma tigedust. See asjade ümbertõstmine oli tal oma sada korda valmis. Mina seisin leti ääres, raha pihus. Mul ei olnud tema ja tema terroriseerimise vastu mitte midagi. Aga niru oli seista küll. Tundsin, kui niru mina ta kõrval olen. Müüja kirjutas rahulikult paberitükile hinda. Seisin, vaatasin teda, olin vait. Müüja ei teinud, nagu ta mind ei märkaks, ei, vastupidi, ta tegi nii, et ma sain aru, et ta teab väga hästi, et ma seal seisan. Väga hästi teab. Aga talle oli see kõik ükskõik, nii ükskõik, et ta võiks selle peaaegu unustada. Kujutan ette, oleksin võinud peale veerandtunnist seismist minema jalutada, ta poleks isegi võidurõõmus olnud. Ta lõpetas ja jäi leti taha seisma. Vaatas aknast välja, ei öelnud midagi. Seisin ja ei öelnud ka midagi. Kuigi sain aru küll. Mulle oli antud nüüd võimalus. Seisime mitu sekundit. Tundsin, et kui ma midagi ei ütle, läheb ta ära ja ma jäängi seisma. ütlesin kiiresti: “Palun kaks veini.”
“Mida.”
“Kaks veini.”
“Millist veini.”
“Vetšerni zvon.”
Läksin poest välja, seisatasin korraks ja ütlesin: “Perse, perse, perse, perse, perse.”
Panin veinid jope küljetaskusse. Need rippusid mul seal, kaelad vahtisid taskust välja. Mõtlesin mõnuga, et tuleb ehk mõni perekonnatuttav vastu. Mul ükskõik.
Ärge arvake, et ma kellelegi tema tigedust või külmust pahaks panen. Ei. Minu meelest on kõik nii, nagu on. Kuidas saaks keegi kellelegi midagi ette heita? Mis õigust on ühel inimesel teisele etteheiteid teha või õpetusi jagada? Kui midagi jubedat juhtubki, mõtlen: kurb, kurb, kahju, kahju. Aga ei, isegi seda pole vaja. Kust täiskasvanuks saades tuleb, et nüüd me nagu teame, mis see kõik on? Selline olemine. Unustame oma teadmatuse. Oleme kõigele andnud nime ja teised varem antud nimed selgeks õppinud, muud pole midagi juhtunud. Midagi ei ole me teada saanud.
Ja kõik on, nagu on. On olemas kõik need asjad. Tigedus, jõud, ekstaas. Kui keegi on kriitiline, siis ta lihtsalt elab kehvalt.
Ma mõtlen, et tean, mismoodi võib juhtuda, et surma saad. Lihtsalt see tuleb sellest, et sa ei jõua enam. Nagu laps on nutmisest väsinud. Nii väsinud sellest, et enam-vähem päevi järjest tahaks karjuda maailma peale. Närv püsti. Kes pole nii, see ei tea, võõras mure, kuidas muidu saaks elada.
Oled väsinud sellest, et ei tee midagi ja ei tahagi midagi teha, ei näe, et kellegi tegevusel vähimatki mõtet oleks, nad on lihtsalt kõik ära unustanud. Eks tuleb neilegi see õudus meelde, aga iga päev keerlevad nad oma kaitsvas ringis. Ma ei taha seda. Ja ma ei saa nendega suhelda, ma ei saa nendega kontakti. Ja ma tean, et miski ei muutu. Ei homme, ei nädala pärast, miski ei muutu. Ma ei taha midagi teha. Ma ei oska midagi teha. Ma karjun. Aga lõputult ei jõua. Palun puhkust. Siis, otsekui juhuslikult, lõikadki veenid läbi. Palun andke mulle unerohtu. Vahel venitan öist magamist 12–14 tunnini, aga seegi läheb läägeks. Kuigi see on vähemalt ebateadvuslik olek, millest saab kinni hoida.
Mõned räägivad, et enesetapp ja hulluksmineks on puhas egoism. Aga mis ei ole?
Töö – kõigist narkootikumidest kõige hullem. Kardan, kaua ei jõua enam vireleda, varsti hakkan tööle, mugandun. Teen seda, mida ikka tehakse. Trein mutreid, maalin maale, kontrollin bussipileteid. Teenin medaleid, esindan oma tehast spordivõistlustel. Unustus, vabanemine mõtlemisest, puhkus, küll on hea. Veel hullem – töötada ametis, mis on näiliselt vaimne – olla kunstnik või teadlane või midagi taolist – vastik, veel hullem näilisus, pettus.
Ma tean, ma olen jumal, muud ma teada ei taha. Ja käige kuradile oma moraali, filosoofia ja teadusega.
Oh, ma olen pisut väsinud kõigest.
Vaatan eile kirjutatud ridu – ma ei tea, mis see on. Vaatan peeglisse – tuttav, aga kes?
Olgu, kes tahab.
Jätke mind rahule.
Kõik teod on pettus, teada pole võimalik midagi.
Mitte midagi lõpetada, kui tore, ma ei lõpetaks peas ühtegi mõtet, ühtegi lauset, ühtegi sõnagi. Vaatan ainult ringi: kõik möödub kuidagi imelikult.
Kõik jääb poolikuks. Hingetõmme. Keegi möödus, kes? Tahtsin tast midagi, mida? Nägemus, mida see tähendas? Süstige mulle veel. Kõigepealt lööme risti selle, kes meid õpetas mõtlema ja siis lohutas sellega, et pani tööd tegema – loll valmis. Kui ma oleks hobune, poleks ju häbi loll olla.
Kui võluv mõelda – kaduda jäljetult. Surra, tegemata mingit tegu, ei head ega halba, tegemata midagi oma hinge päästmiseks, midagi hukkasaatmiseks. Varsti unustavad su kõik. Oled eikeegi. Vaba. Nagu polekski olemas olnud. Pole enam sind seoses selle maailmaga, selle viletsusega.
Tean, kõik see on juba olnud. Aga täna on see ikka veel nii.
Tean ka, et aega ei ole olemas. Aga mis see minusse puutub, mis see mind aitab, ma ei saa sellest isegi aru. Meie vilets leiutis – aeg, – millest ei saa enam lahti. Meie viletsad leiutised – mõte ja mõttetus –, millest ei saa enam lahti.
Siis on veel Lii. Aga Liiga on veidi teistmoodi läbisaamine. Liiga olime head sõbrad juba palju aastaid tagasi. Pärast sai see armastus otsa. õigemini oli nii. Algul armastas Lii mind. Siis ühel suvel hakkasin ma ühe teise plikaga jantima. See teine plika oli Marika ja ta oli Lii sõbranna. Ja me sõitsime temaga ühte kohta ära ja olime seal koos. Lii ei olnud mulle siis pahane, aga ta oli kurb, sest ta armastas mind. Marikaga oli meil selline pealiskaudne jant, omamoodi ilus kah alguses, aga varsti hakkasime me teineteist tüütama. Pärast hakkasin mina Liid väga armastama. Lii ei armastanudki mind enam nii väga, aga oli ikkagi kena ja lahke minu vastu. Ja nii oli see keska lõpuni. Ja on tegelikult siiamaani. Ainult et nüüd saame harvem kokku. Siis, kui ma tal külas käin. Väga harva helistab ka tema mulle. Seda me teeme siis, kui on nukker ja üksildane tuju. Ja minul on selline tuju sagedamini kui temal.
Kord tema pool külas olles