Ohtlik lend. Isa ja tütar. Mihkel Ulman
Читать онлайн книгу.
õhulisemaks muutmiseks kohati palkseinad ja tohutud klaaspinnad mere pool. Kolmekordne pakett. Soojem kui sandisti laotud puhas vuuk. Jaak oli endale ostnud kolm kõrvuti krunti, nii et tal oli paar hektarit perfektselt pügatud muru, paar basseini. Ja paadisild.
Sadamaomanikust rantjee-seisusse tõmbunud mees võib endale lubada kena paadisillaga kodu. On loogiline, et lapsepõlves nii piisava ja armsana tundunud purre agulioja peal teiseneb ajas ja ruumis.
Kai ääres loksus laisalt paat. Autod sulandusid oma varjualuses esindusliku fassaadi osaks. Kas te kujutate ette, kui sulnilt sulandub valge mersukabrio soliidse halli paekivi ja tõhusate palkide embusse? Ah-soo, teil pole isegi sellise maitsva vaatepildi ette kujutamiseks piisavalt fantaasiat? Siis te seda nägema ei saagi. Ei unes ega ilmsi. Jaagu tsitadell on üsna Valgeranna avaliku plaaži kõrval küll, aga kõrvalistele suletud. Lukus. Kaitstud. Minge ja arenege.
Püsige seal üle lahe paistvas Pärnus. Vaielge omavahel, kas sellest teie kaupmeestekülast seal peab saama lõbus või vaikne kuurort. Naerge kurvalt oma maavanema arutluskäigu üle, et see linn on justkui vananev prostituut, kes endale kreemi ja kulinaid lisades püüab turuväärtust säilitada. Ei, aeg ei peatu, ei-ei!
Aeg nõuab uut. Prostituuti. Kaatrit. Limot. Aeg…
Jaak keeras end laias vesivoodis Liisi poole. Seintel kullatud raamides tuppa vaatavad tsaariportreed – Jaagu eriline hobi ja sümpaatia, mitte snobismuse tipp – pöörasid pilgu kõrvale. Hommikune jahe briis irvakil akna vahelt pani kerged kardinad värvilisi tiibu lehvitama. Tsaarid hingasid oma paraadportree raamide kuldses puuris tõhusa sõõmu.
Ah, Eestimaa! Katarina Suur ja Peeter Esimene armastasid seda maad. Kinkisid meile Kadrioru ja Pärnu muuli. Nüüd sirutasid end kuldraamides. Vaatasid heakskiitvalt Jaagu peale. Õõtsu-õõtsu oma paraja soojusega vesivoodis – peagi oled meiega. Kuldset raami su pärijad su pildi ümber ei pane. Mitte sellepärast, et sa oled turunaise poeg. Sellepärast, et keegi ei austa ega armasta sind nii palju, et sind raamida. Aga siin tsaaride poolel on juba ammu parem seltskond kui teil seal, ka sinu jaoks, sina üksildane hing, kes sa ei teagi, kui üksildane sa tegelikult oled.
Jaak silmitses tsaaripere majesteetlikke nägusid – ja naeratas reipalt: meil siin on kerged udusulgedest tekid ja karge hommik. Teil seal on juba ammu hangunud pool ükskõik.
Meil siin on kallist kaisutäit ahmavad mehekäed, mis teavad nii olnud elu kogemuste põhjal kui tuleviku lühiduse aimduse tõttu, kui hindamatu selline kaisutäis tegelikult on.
Jaak vingerdas end voodis tihedasti vastu naist. Miskipärast tulid talle oma tüdrukuohtu noorikut silmitsedes meelde Juhan Smuuli luuletuse sõnad «… roosavarbune, nösunina…» Luuletus ise ütles, et «pärast surma ma saan oma laeva». Jaagu elus oli olnud palju laevu. Palju kõike. «Pärast surma ma laeva ei vaja… ära ainult mind minema aja…»
Mees ohkas ning surus nina oma roosavarbuse nösunina kuklalohku.
Liis urises padja seest: «Oh, kuidas sa küll suudad nii vara…»
Meie saatus on olla valesti mõistetud.
Jaak suudles päevitunud läikivpruuni õlga. Tal polnud isegi mõttes seda «suutmist». Ilus õlg. Hästi ostetud. Ja mis siis, et ostetud. Ikkagi oma. Kõik on ajalik ja suhteline.
«Ma armastan sind… eriti seda väikest kõrva… ammh…mammm…» oli mees ülesannete kõrgusel ja lisas hellusele pisikese erootilise alatooni. Milles naine oli teda juba kahtlustanud. Ehkki mehel polnud meeleoludes mitte erootika kübetki. Olgu siis natukene tiirane lähenemine, et oleks nii, nagu peab.
Mees naksas kuulekalt, isegi alistunult hammastega naisel kõrvast. Kõik mehed on…
Liis siseses: «Palun jäta – valus!»
Head tüdrukud ütlevad palun. Nad ei kärata käi… või muud taolist ehedat, mida tegelikult mõtlevad, kui neid kuus tundi enne õiget ärkamisaega krabatakse ja kobatakse.
Maga, maga mu arm.
Liis ehmatas oma vihase sisina peale.
Ta ei tohtinud tõrges olla. Seda polnud lepingus.
Ka kirjutamata lepingud kehtivad. Kui oled kellegi investeering, siis sina ei sisise. Must hiir. Liisi tumedad juuksed olid veelgi tumedamaks toonitud – ja tema õnneks nii tihedad, et nende vahelt ei kumanud kurblik sinakasvalge peanahk nagu enamasti, kui sirgeid juukseid võltsilt tumedaks värvitakse. Tumedate sirgete juuste vahelt küünitas välja jonnakas jõuline lõug. Tahtejõud ja isekus.
Kui tahan, siis saan, mida vaja! Noor padaemanda tüüpi naine võis teha nurr ja mjäu, aga lõug ütles, et ta võib vajadusel müürilõhkumise taraanina läbi paekivist seinte minna. Kui need siia juba ehitatud olid. Läbi halli kivi. See vitaalne ja tahtejõuline valmidus läbi kivi minna ja ennast kehtestada ilmutas end nüüd professionaalse alistumisena.
«Tahad, ma tulen sinuga kaasa?» silus neiu äsjast tõredust. Kätt, mis sind toidab, ei hammustata.
Jaak oli pakkumisest liigutatud – mida oligi vaja. Ning ühtlasi oli ta rahul võimaluse üle ilmutada suuremeelsust: «Pole vaja. Sinu und ei tohi miski häirida… Kui sa ärkad, ootab sind üks kuninglik kalaroog…»
Ole ilus. Ole kätel kantud, ilma et oleksid siin ilmas vähimatki teinud. Lase end aina ilusamaks hellitada. Ära mõtle, kas oled üldse õnnelik selles majas, mille ehitamisel sa ise pole osalenud. Sul on unelmate elu: riided ja stilist, juuksur ja kosmeetik, massöör ja personaaltreener, kreemid ja palsamid. Sa võid endale lubada absoluutselt kõike, mida inimmõte siin ilmas on välja mõelnud. Oled oma edevuse ja vajadustega loendamatutele usinatele töömesilastele tööandja. Su mees võib selle kõik kinni maksta. Teenija ja aednik. Isiklik see ja eksklusiivne too.
Sa ei pea selle eest mitte midagi muud vastu andma, kui et oled ilus ja mängid õnnelikku. Unisena ja kuutsükli pahade tujude päevadel – alaline õnnelikumäng on sinu panus. Valgesse mersu-kabriosse valatud. Valatud. Kuni mersut ja ilu, kuni maksjat ja mõnusid. Kuni.
Jaak astus majast välja. Sportlik ja sale. Temaga voodi jagamine polnud mingi piin. Kogu oma 60aastases isikus sitke ja heas töökorras. Ta võttis vilgaste ja täpsete liigutustega seina najalt aerud ja pootshaagi. Neis kiiretes liigutustes oli nooruslikkust ja kiireid pöördeid. Elujõudu ja võimekust. Aga neis oli ka geneetiline mälu. Ehkki sel mehel polnud absoluutselt vaja kala püüda – heldekene, ta võinuks kohe praegu haiuime tellida ja see oleks lennukiga kohale toodud –, oli neis täpsetes ja osavates kütiliigutustes ellujäämise jõudu. Ses toimetamises sirutus otsekui sild üle ajastute – ürgse korilase ja küti pulss tuksatas, mees tundis oma jõudu ja võimu – ja selle pärast tema veidi pärast kella nelja seal üle hommikuse kastemärja rohu paadisillale läkski.
Kala on poes.
Tunne on enda sees. Ja sinna endasse see tunne iseenesest ei teki – see on vaja kätte võidelda. Väga varajase tõusmisega, kui maailm on veel värske ja äsja loodud. See hindamatu ja eriline Maaga kokkukuulumise tunne tuleb, kui kehas peituvad valud maha suruda. Keha tuleb alistada. Keha tuleb kiiresti ja efektiivselt liikuma panna. Siis ei paina selg ega tuika sisikond, liigesed ei saa sõna ja silmanägemine ei streigi. Need hommikud panevad uskuma imedesse. Imedel on soolaka kummi lõhn, mida tõuseb jope kraest lõua all. Külmetada ei tohi. Mitte mingil juhul. Siis ei käi jõud ja tunne kehast üle. Siis lõpeb ime liiga vara.
Millal iganes ta ka lõpeb – liiga vara nagunii.
Merel oli päike vine seest tõusma hakanud ja nägi välja nagu suur helendav roosa õhupall. Kingitus. Ekstra sulle. Ainult täna. Kõlab nagu iroonia, aga ei ole. Jaak võttis taeva kingituse täie siiruse ja avali südamega vastu. Taevas oli seal teispool uduvinet lahti, taevas lubas nii palju, taevas…
Ta käivitas päramootori ja sõitis vaikse suminaga – pagana head mootorid tänapäeval! – otse päikesesse. See oli nüüd pool tundi kõrgemal. Vine oli kadunud. Selle hommiku esmane värskus oli möödas. Edasi oli see päev juba tavaline. Luitus iga minutiga kulunumaks. Sai rutiiniga piki vahtimist. Planeeti Maa kattis toidunõude kolin, autode hääled metsa taga, lindude monotoonseks sulav sehkendamine puulatvades, inimeste