Ohtlik lend. Puude vaikimine. Mihkel Ulman
Читать онлайн книгу.
p>I
Neil kõigil oli õnneks kõik vajalik olemas, ainult et…
Mis see ometi on, et nii paljud inimesed siin ilmas tahavad enamat, tahavad seda, mis neile ei kuulu, millele neil õigust pole. Tulemuseks on tagajärg.
Metsnik Manfredil oli kõik olemas: naine ja lapsed, maja ja laenud-liisingud, aga ikka oli tal vaja…
Metsaärimees Urmol oli kõik olemas: naine ja laps, maja ja jõukus. Laene-liisinguid tal polnud, ainult naine ja laps ei kuulunud tegelikult õigusega temale ja sellest tulenevalt…
Maarja oli ametlikult Urmo naine, ehkki oli lubanud paar aastat vanglas veetnud Jaanus Liivi ära oodata ning see nõrkus kippus kummuli keerama kõik, mida Maarjal oli õnneks vaja olnud.
Jaanuse ema Helle õnn lõppes juba enne, kui tema poeg vangi läks – tema poeg õppis koolis halvasti, oli koolikiusamise ohver vaatamata sellele, et ta oli kena, ingelliku välimusega poiss.
Arno oli endine metsnik. Selles sõnas endine kätkebki see, mis temal õnnest puudu oli. Tal polnud pärast põlisest ametist koondamist enam mitte midagi. Sõna otseses mõttes.
Ent selles vaikivate puude loos on siiski neli inimest, kellel oli kõik olemas. Baarimees Rommi – temal oli olemas teave ümbruskonna kõikide inimeste suhete ja seoste kohta. Naist tal küll polnud – ta oli aastate eest lesestunud –, aga sellega oli ta juba sedavõrd harjunud, et väga õnnetu enam polnud.
Andres Västrikul, meie vanal heal politseihail, ei puudunud hetkel midagi enamat kui viimastel aegadel ikka – temagi oli nii Pärnumaale pagendatuse, naisest ilmajäämise kui tütrest kaugenemisega kohanenud ja mitte eriti õnnetu.
Rita Leidpalul puudusid esialgu vaid metsas töötamise saapad, aga kui ta need endale soetas, tuli ta auga loost välja.
Politseiboss Rein Pihelgas sai loo lõpuks selle, mis tal alguses nagu ikka puudus – lahenduse. Kui lahendust poleks leitud või vale inimene oleks kinni pandud, oleks meil ju piinlik teile seda lugu jutustada.
Öö. Kuuvalgus oli maastiku hõbedase kumaga üle kastnud ja veidi ebamaiseks muutnud. Puudelatvadest kostsid unised lindude hääled. Nii laululinnud kui kullid olid oma selle suve pesakonnad juba suureks kasvatanud ja nüüd kogu see lendamist õppiv seltskond uniselt kumises ja vidiseski.
Kusagil liikusid vaikselt põdrad ja kitsed, jänesed ja rebased. Tasased kodused varjud. Nende jaoks kodused, kes metsas elavad.
Metsas oli ka keegi, kelle kodu see vaid osaliselt oli. Ärimees Urmo kõndis metsas. Mees oli metsandust õppinud ja hingelt metsamees olnud – nüüd aga vaatas ta senist armastust põhiliselt numbritena. Mis teha – naine, laps, sõpruskonna elulaadi kasvavad nõudmised… Urmo jõudis kuuvalge lagendiku serva. Tema sikisakiline kõnnak ja täistallaga maha maanduv jalg, kergelt tahapoole kaldunud keha ja punetav nägu olid kenas kooskõlas ta näpu vahel tilbendava lapiku Aramise konjakijoogiga. Polnud just kõige väärikam rüübe, aga odavam kui Napoleonid ja Kured ning pead ei teinud nii pikaks ajaks haigeks kui mistahes viskid, kui neid nii suures koguses oma tagi alla libistada, nagu Urmo tavatses, kui ta juba võtma hakkas. Ega ta tihti ei võtnud – nii ei saa rallit sõita –, aga kui, siis kõvasti. Ja praegu metsas murueidetütreid ehmatades oli ilmne, et ta oli juba enne näpusolevat musketäri-nimelist rüübet kõvasti võtnud. Turd mees, kelle nägu nägi hetkel välja nagu pesuehtne plämakas – ta oli ilmselgelt äsja korralikult molli saanud –, istus maha ja jõi pudelist, otsekui oleks seal sees teatritükkides kärakat mängiv tee. Sellises tehnikas oli pudel mõne hetkega tühi. Mees viskas vihaga pudeli üle õla. Selles vihas oli üksindus, valu, segadus ja kättemaksujanu. Nüüd polnud temaga enam napsigi. Ainult murueidetütred ja vaikus ja…
Järgmisel hetkel enam mitte nii väga vaikus. Vastupidi.
Ingellike lokkidega Jaanus tuias mööda metsarada, peenikeste elegantsete sõrmede vahel kõige tavalisem riigiviin, ning laulis täiest kõrist: «Ai tšihh ai tšahh, ai tšahh, ai velled, me metsavennad eestlased!»
Kõhn ja sooneline noormees nägi välja nagu «Ukuaru» filmi peategelane. Vaatamata üliraskele joobele, mille metsa liikluspolitsei tal tuvastanud oleks, kui puhuda oleks lasknud, laulis Jaanus puhtalt ja kauni häälega.
Kuraasi täis mees klammerdus selle lauluga oma tundmatute esivanemate külge, oli täis rahvuslikku ebamäärast uhkust, palus alateadlikult nende toetust, et oma eluga kuidagi moodi järje peale saada. Jaanuse puhul ei saanud öelda, et uuesti järje peale – see hõrgult dekoratiivne mees polnud mitte kunagi järje peal olnudki.
Ta räuskas siin oma esivanemate uhkuselaulukest, ent võis oma peene kondi ja filigraansete näojoontega olla samas ka seda nägu nagu Sigrid Undseti «Kristiina Lauritsatütre» peategelane Erlend. Või mõni Tšehhovi-Dostojevski andekas, aga tunnustamata, nälginud ja neurootiline nooruk.
Mees laulis endale väge ja enesekindlust nii valjusti, et kitsed-põdrad oleks näpud kõrvadesse pistnud, kui neil sõrmed olemas oleksid olnud.
Teisel pool sulnist lagendikku ajas puu all Aramist seediv Urmo end sirgu, tema veriseks lajatatud näole ilmus ahnelt kahjurõõmus irve ning ta tõstis püssi palge. Üle Jaanuse laulumöirete kõlanud lask ehmatas murueidetütred vähemalt aasta lõpuni frigiidseks. Noorhärra Liiv, kelle suunas pauk käis, ei kuulnud midagi – tema lõugas parasjagu, et me ei saa ja me ei taha, ei taha tiblat teenida.
Teist lasku Jaanus kuulis, jäi vait – ent oli liiga lakku täis, et ehmatada. Kolmas lask pani kauni, omadega ummikus mehe lokilise pea kuklasse viskuma. Ta haaras oma klaverimängija sõrmedega kõrist, lõi kõikuma – ja selles elus tema sõrmed klaveriklahve puudutada ei jõudnudki, ehkki see oleks olnud selle musikaalse nooruki kutsumus. Ta ei jõudnud seda teada saada.
Saabus vaikus.
Varahommikul tuli üks tubli metsamees puid langetama. Üksi sellist tööd õigupoolest ei tehta. Hiljuti juhtus Pärnumaa teises servas, Vändra metsades tragöödia, millest oleks võinud ka siinsed, Audru metsade iseenesest-targad õppida.
Pereisa, kes oli äsja neljanda lapse isaks saanud, läks samuti varahommikul ihuüksi kodumetsa puid langetama. Tahtis maja kõrvale jõekääru piknikuplatsi ja hiie rajada – eks langetatud puudest perele elatist ja vana talu teisele korrusele rajatavateks lastetubadeks ka materjali saada. Võttis paar puud maha. Kolmanda puu saagimise keskel sai saepaak kütusest tühjaks. Tubli metsamees kummardus, et saagi uuesti täitma hakata – ja samal hetkel keeras pooleldi läbi saetud hiiglaslik kuusk end omaenese raskusest külili. Mees jäi alla ja lapsed orvuks.
Audru metsamehel läks selles mõttes paremini, et tema polnud paagi tühjenemise hetkeks veel ühtki puud pooliti läbi jõudnud saagida. Kui ta kanistri järele küünitas, ei langenud ükski puu talle selja tagant peale – tema nägi hoopis ses asendis ukerdades eemal ühe kuuse all inimest. Mees istus ja vaatas metsamehe poole. No mida sa vahid – selge, et jäid eileõhtuse peoga hilja peale, aga nüüd võiks küll koju kobida. Metsamees hüüdis, et tüüp korjaks essukoti kargule ja hakkaks astuma. Kuid sell oli ilmselt veel nii sassis, et istus endiselt puu all lääbakil maas, kaame nägu ei-kuhugi suunatud.
Raietöölisele tundus asi kahtlane – kurask, surnuks end joonud teine. Mees pani sae maha ja sammus kõhetu lubivalge näoga kogu poole. Mida lähemale ta jõudis, seda kahtlasem see istuja näis. Ehkki metsamees oli ka jahimees – nagu see enamasti ikka on –, tekkis tal kole tõrge edasi astumise vastu. Ta oli küllalt surma näinud ja paraku ka põhjustanud, ent surnud inimest polnud ta varem kusagil mujal kui matuste ajal kirstus näinud. Kui metsamees lükkas kuuseoksad kõrvale, vaatas talle vastu surnud noormees – Jaanus. Mida põrgut – see mees pidi ju vanglas istuma, aga nüüd oli ta siin vastu tüve toetunud ja tema silmad olid lahti. Sellises seisundis, mille kohta võiks öelda, et silmad olid pärani kinni. Sest tema kõris irvitas verine kuulihaav.
II
Kui palju aegu oli see mets näinud! Paarsada aastat tagasi kasvama hakanud kuusik oli läbi tulnud kõigist kahe sajandi sõdadest ja okupatsioonidest. Ta oli varjanud metsavendi ja kõigi leeride sõdureid. Sellesse metsa oli kari varjule peletatud, et okupantide õgardid talude lüpsilehmi nahka ei pistaks. Siin olid armunud sõnajalaõit otsinud ja rangete vanemate tütred oma süütuse kaotanud. Mõne puu otsa olid meeleheitel poeedid ja pereisad end oksa tõmmanud. Õpetajad olid toonud sellesse esinduslikku kuusikusse koolilapsi ihusilmaga vaatama, kuidas kooslevad looduses samblikud ja madalad taimed, alusmets