Ohtlik lend. Reality show. Mihkel Ulman
Читать онлайн книгу.
ja lõpetamine on reeglina vähemalt ühe miljoni Eesti krooni kaugusel. Millest tulenevalt see puuduv miljon plingib kogu aeg pererahva alateadvuses. Aga viimne kui kroon süüakse ja köetakse, sõidetakse ja tarbitakse lihtsalt ära. Hea veel, kui mingis joomases meeleheite-esmaspäeva enesehävituse lõplikus laines pole sms-laenu võtnud.
Piiks-piiks ja päris persses.
Täpselt sellise majapidamise juurde Rita ja Andres mööda metsavaheteed jõudsidki.
Lõpetamata vooder, vahetatud, kuid narmendavate tihendivuntsidega aknad, lapitud katus ja trepi parandamiseks ilmselt juba mullu laotud puitarmatuur, millest sai sujuvalt kah-trepp.
See kõik nägi välja kuidagi sedasi nagu… Rita sõnastas selle kummastava asja pärast: …nagu juba siis, kui Linda veel elas, poleks majas tegelikult perenaist olnud.
Iga nurga taga oli hunnikusse kuhjatud autokeresid ja lõplikult saba andnud põlluriistu. Miks meie maakodude taha selline romula kuhjatakse, teavad vaid eestlased ja nende hingeelu. Tellitagu ometi miski emeksi-transa ja veetagu minema! Aga ei, äkki läheb vaja. Võib-olla tulevad veel raskemad ajad, siis on hea seda metalli müüa. Või mis iganes loogika see on – metallirägu hunnikud kolestavad järjekindlalt meie ilusat isamaad. Ahervaremetega võidu. Kolhoosilaudad ja kuivatid, mtj-sarad ja muud sovhoosikolossid – kivi- ja betoonihunnikud.
Västrik ja Leidpalu olid umbes kolmest sellisest koletisest mööda sõitnud, enne kui selle koduni jõudsid. Nojaa, kui Rainer Nõlvak võtaks mõne järgmise aasta volbritalgute ajal üle-eestiliste talgute teemaks ja sisuks vanade varemete lammutamise, kuidas siis orienteerudagi – milliste rõvemärkide järgi siis õigest teest alla keerata, et jõuda kellenigi, kes püüab. Nii väga püüab.
Seda ka veel kahtlemata, et igal ahervaremel ja monstrumil on juriidiline omanik ja ka mitte kogu riik ja rahvas ei saa ju hakata kellelegi kuuluvat koletist lammutama. Ütles Andres, kui Rita ohkas, miks neid hirmutisi ometi ära ei lammutata – sedasi ei saa meie maa kunagi korda ega kauniks.
Sedasi nagu siin mõttelise trepiga majas ei majandata. Niisuguse stiiliga kaua ei kesteta. Seda võis ära arvata isegi täielik majanduse ja majapidamise ja maaelu võhik.
«Mina olen kuulnud, et alla mingisuguse arvu pole üldse mõtet lehma pidada,» nentis Rita, kui ketti kinnitatud üksildane mullikas nende Fordi eest edevalt eemale hüppas.
«See arv oli vist midagi kahe-kolmesaja kanti,» nõustus Andres. «Ma pole küll miski maamees – no andke andeks, mitmendat põlve pealinna poiss ikkagi –, aga professionaalne harjumus meedias ringlevat tähele panna ja meelde jätta on mul ikkagi.
Alla paarisaja pole mõtet tehnikat osta ega piimatööstusega hinnasõda pidada. Pole midagi Toompeal mäest allagi valada, noh.»
Siin majapidamises siiski oli – teine ketitatud sarvik kargas peremehe iidvana trakatsi-põkatsi eest teisel pool maja, metsa suunduva tagumise tee otsas ära. Paar kitse oli eemal. Kanad siblisid otse ümber kahe lapse, kes mängisid puuriida juures.
Puuriit oli vaid osaliselt püsti – vahva, et lapsed polnud sinna alla jäänud – ja trakatsi taga olev haagis oli ripakile kukkunud. Oli põllul mullates – või mida see maasool säärasel aastaajal õieti põllul teebki – katki läinud.
Rita silmitses vaatepilti: pleekinud kardinad, määrdunud riietega lapsed ümber kukkunud puuriida juures, kanasitt varvaste vahel lirtsumas, kaks lehma ja kolm kitse, haisu järgi oletades ilmselt paar siga kah, mehel õliplekilised riided ja nägu, mille jooned olid kõik kuidagi väga allapoole ja maatasa vajunud.
Ta teadis.
Sellised pildid räägivad kõike.
Siin ei olnud naise kätt. Abielu alguses akna ette riputatud kardinaid pärast enam puudutatud ei oldud. Lapsed olid emaliku hooleta ja isegi kuivama riputatud pesu pihtis, et meesterahva käsi oli siin mängus.
«Huvitav, kas see Linda – rahu tema põrmule – oli lits, joodik või mõlemat?» mõtles Rita valjusti.
Andres üllatus sellise väite peale, millele ei eelnenud sissejuhatust ega järgnenud seletust. Ent Rital polnud aega oma tähelepanekut põhjendada, sest maani voolavate kurbade näojoontega peremees astus neile vastu.
Rita mõistis, miks tüübil isegi kõrvad lontis on, püksitagumikust ja alahuulest rääkimata. Ta oli siin ehitanud. Igat asja natuke. Naise iseärasuste tõttu – mis iganes need ka olid – oli tal vahepeal aga vaja süüa keeta, pesu pesta, lapsi hoida. Ja sellepärast edenes majapidamise mehelik pool veel aeglasemalt. Raha ei olnud, jõudu ja aega ei jätkunud, meeleheide hiilis ligi. Nagu oli näha juuresolevalt pildilt.
Toivo, see juuresolev pilt, oli faktiliselt küll suur ja tugev mees, ent üle jõu käiv mitme inimese koorem, hingeline ilmselge üksildus ja üleelamised olid ta väikeseks ja armetuks teinud.
Rita tänas õnne, et nad olid tulnud Västriku isikliku autoga, mitte sinise vilkuriga. See oleks arvatavasti mehikese ainuüksi vaatepildilise lööklainega maatasa teinud. Rita ja Andres tulid vastumeelselt, ent kohusetundlikult autost välja. Lapsed, ilmselt seitsmeaastane plika ja kuueaastane vend, silkasid õhinal ligi. Tüdrukul oli kleidiserv igast otsast üles hargnenud ja rebenenud ja poisil nii põlved kui küünarnukid nii riietel kui iseendal ribadeks.
Nojah, aga selles eas jõnglased saavutavad säärase kujunduse ju mõne tunniga…
Üleni kriimulised, kanapasased ja mullased naasklid olid üleni elurõõmsad ja tervisest pakatava jumega.
Lapsed jäid auto juurde seisma hoiakuga, mis rääkis harjumusest.
Kui tuldi, siis toodi ja aidati. Sõpruskommuuni humanitaarabistajad Rootsimaalt. Isa õdede pered. Kõik, kes vähegi nende juurde sattusid ja neist paremini toime tulid, jagasid nendega oma paremini toimetulemist. Sest lapsed ei pidanud ometi selle all kannatama, et nende ema on vähekene ui-ai.
Andres tundis end ebamugavalt, et tal polnud lastele anda midagi muud kui kohutav uudis. Mida ta samuti neile kätte ei kavatsenud anda. Pollari elukutsel on mõningaid iseärasusi, millele ette mõeldes jätaks nii mõnigi endale selle ameti hädaks kaela õppimata. Kui sa pead lastele ütlema, et nende vanemad… Kui pead vanematele ütlema, et nende lapsed…
Koolitulistamistest kioskipuistamisteni – nii see, et su laps läheb vangi kui see, et su ema on surnud – pole just need teated, mille edasiütlejateks keegi enda meelest siia ilma sündinud on. Nagu naistearst loodab üha terveid ja tublisid lapsi ilmale aidata, mitte aborte teha ega nurisünnituste kohta aruandeid kirjutada. Võeh.
«Tere jõnglased!» mühatas Andres võimalikult neutraalsel toonil.
Lapsed vastasid, ikka veel lootusrikkalt, ehkki näha oli, et sel onul midagi üheski taskus polnud.
Äkki on auto pakiruumis. Nendel, kes rohkem kingitusi toovad, on ikka pakiruumis. Taskutesse ei mahu ju rohkem, kui mahub.
«Tere!»
Kas see hetk jääb neile eluks ajaks meelde?
Andres porises: «Me tulime tegelikult rohkem teie isa juurde ja…»
Väike poiss, kellele seriaal oli nimeks pannud Rodriigo, teatas: «Isa kõnnab põldu.»
Õeke Mariaana parandas: «Künnab, mitte kõnnab! Pealegi ta muldab, mitte ei künna.»
«Ma õtlesingi kõnnab,» õiendas Rodriigo.
«Ei, sa ütlesid kõnnab! See ei meeldi emmele. Kui emmele ei meeldi, siis ta läheb närvi. Kui ta läheb närvi, siis ta kaob oma tuppa. Kui ta oma tuppa kaob, siis peab issi jälle meile süüa tegema ja meile unejuttu lugema ja…»
«Stopp!» sekkus Andres, et mitte öelda, et edaspidi kõnnab ja kõtab ja teeb sõija neil ainult isa. «Lingvistilised vaidlused jätame pärastiseks.»
Lapsed jäid teda huviga vaatama.
Keegi polnud siin varem kuidagipidi lingvistiline olnud.
Andres küünitas kaela eemalt läheneva pereisa poole. Sellel olid õlad längus ja jalad tikkusid järel lohisema. Vaheltharimise rippriistad jälle rivist väljas, hakka