Stepi kuningas Lear. Ivan Sergeevich Turgenev
Читать онлайн книгу.
ja näotum kui teine, tervitasid meid haukumisega. «Lambakoerad!» lausus Martõn Petrovitš. «Ehtsad krimmi loomad. Vait, põrgulised! Kui võtan kätte ja poon teid kõiki üles.» Uue majakese trepile ilmus pikas nankingmantlis noormees, Martõn Petrovitš vanema tütre mees. Ta kargas kärmesti troska juurde, toetas maharonivat äia aupaklikult küünarnukist ja tegi ühe käega koguni liigutuse, nagu kavatseks püüda tohutut jalga, mille Martõn Petrovitš keha ettepoole kallutades hooga üle istme heitis. Seejärel aitas ta mind hobuse seljast maha.
«Anna!» hüüdis Harlov. «Natalja Nikolajevna pojuke tuli meile külla. Tarvis teda kostitada. Ja kus Jevlampia on?» (Anna oli vanema tütre nimi, Jevlampia noorema.)
«Ei ole kodus, läks põllule rukkililli noppima,» vastas Anna ukse kõrval olevale aknale ilmudes.
«Kas kohupiima on?» küsis Harlov.
«On.»
«Ja koort kah?»
«On.»
«Too siis lauale, ma näitan selle aja sees oma kabinetti. Olge lahked – siia, siia,» lisas ta minu poole pöördudes ja nimetissõrmega tõmmates. Oma kodus ei sinatanud ta mind: peremees peab ju viisakas olema. Ta viis mind koridori mööda edasi. «Siin ma elan,» sõnas ta, külg ees, üle laia ukse läve astudes, «ja see ongi minu kabinet. Palun sisse astuda!»
Kabinetiks oli suur, krohvimata ja peaaegu tühi tuba. Naelte otsas, mis olid üks kõrgemale, teine madalamale seina löödud, rippusid kaks kantsikut, kolmenurgeline punakaks pleekinud kübar, üheraudne püss, mõõk, mingid veidrad naastudega rangid ja pilt, mis kujutas põlevat küünalt tuulte võimuses. Ühes nurgas seisis kirju vaibaga kaetud puust sohva. Sajad kärbsed sumisesid tihedalt lae all.
Tuba oli muide jahe, tundus ainult seda erilist tugevat metsalehka, mis Martõn Petrovitšiga kõikjal kaasas käis.
«Eks ole ilus kabinet?» küsis Harlov.
«Väga ilus.»
«Vaata, mul ripuvad seal hollandi rangid,» jätkas Harlov jälle sinatama hakates. «Toredad rangid! Juudi käest vahetasin. Vaata lähemalt!»
«Ilusad rangid.»
«Väga mõnusad! Sa nuusuta… missugune nahk!»
Ma nuusutasin range. Need haisesid läppunud traani järele – ja muud midagi.
«Võtke istet sinna, selle tooli peale, tundke ennast mõnusalt,» sõnas Harlov, laskus ise sohvale ja jäi otsekui tukkuma, sulges silmad, hakkas koguni nohisema. Ma silmitsesin teda vaikides ega jõudnud ära imestada: mägi mis mägi! Järsku ta virgus.
«Anna!» hüüdis ta ja tema tohutu kõht kerkis seejuures ning vajus jälle alla nagu merelaine. «Mis sa ootad? Liiguta ennast! Või sa ei kuulnud?»
«Kõik on valmis, isake, palun lauda,» vastas tema tütre hääl.
Ma imestasin endamisi kiiruse üle, millega Martõn Petrovitš käsud täideti, ja järgnesin talle söögituppa, kus valgemustrilise punase linaga kaetud lauale oli juba toit valmis pandud: kohupiim, rõõsk koor, nisuleib, isegi tambitud suhkur ingveriga. Sellal kui ma kohupiimal hea maitsta lasksin, pomises Martõn Petrovitš sõbralikult: «Söö, sõbrake, söö, kullake, ära põlga meie lihtsat toitu,» istus jälle nurka ja jäi uuesti justkui tukkuma. Liikumatult, silmad maas, seisis mu ees Anna Martõnovna, läbi akna aga nägin ma, kuidas tema mees omaenda käega suurauaketti nühkides mu hobust õues kõnnitas.
Mu memm ei pidanud lugu Harlovi vanemast tütrest, leidis ta uhkust täis olevat. Anna Martõnovna ei avaldanud meile peaaegu kunagi lugupidamist ja käitus memme juuresolekul väärikalt ning jahedalt, ehkki ta oli tema armulikkusest niihästi pansionis õppinud, mehele läinud kui ka pulmapäeval temalt kingituseks saanud tuhat rubla pangatähtedes ja kollase türgi salli, mis oli, tõsi küll, pisut kantud. Ta oli keskmist kasvu kõhn naine, väga elav ja kärmete liigutustega, tihedate ruugete juuste ning ilusa tõmmu näoga, mida veidi imelikult, kuid meeldivalt ehtisid kahvatusinised kitsad silmad. Nina oli tal sirge ja õhuke, ka huuled olid õhukesed ja lõug «nagu nõel». Igaüks, kes talle otsa vaatas, mõtles kindlasti: «Oled sina aga nupukas naine – ja õelusehunnik!» Kõige selle juures oli temas midagi ligitõmbavat, isegi tumedad sünnimärgid, millest tema nägu kirendas, sobisid talle ja tugevdasid tunnet, mida ta äratas. Käed ümbervõetud räti alla pistetud, silmitses ta mind vargsi ülalt alla (mina istusin, tema seisis) – ja ebasõbralik naeratus mängles tema huultel ning põskedel, pikkade ripsmete varjus. «Oh sind, hellitatud härrastevõsukest!» näis see naeratus ütlevat. Iga kord, kui ta hingas, paisusid veidi tema sõõrmed, – ka see oli pisut imelik, kuid ometi tundus mulle, et kui Anna Martõnovna oleks mind armastama hakanud või oleks mind oma kitsaste karedate huultega suudeldagi tahtnud, oleksin ma vaimustusest lakke hüpanud. Ma teadsin, et ta oli väga karm ja nõudlik, et külanaised ja tüdrukud kartsid teda nagu tuld, kuid mis see minusse puutus! Anna Martõnovna erutas salajas mu kujutlust… Ma olin muide tol ajal just viieteistkümneseks saanud – neis aastates aga!..
Martõn Petrovitš virgus jälle.
«Anna!» hüüdis ta. «Sa võiksid midagi klaveril klimberdada… See meeldib noorhärradele.»
Ma vaatasin ringi: toas seisis mingi armetu pianiinoköks. «Kuulen, isake,» vastas Anna Martõnovna. «Aga mida ma mängin? See ei ole neile huvitav.»
«Mida sulle siis pansionis õpetati?»
«Olen kõik ära unustanud… ja keeled on katki.»
Anna Martõnovna hääl oli väga meeldiv, kõlav ja justkui kaeblik… sedamoodi, nagu on röövlindudel.
«Noh,» lausus Martõn Petrovitš ja jäi mõttesse. «Noh,» alustas ta jälle, «vahest tahaksite siis rehalat vaadata, ehk huvitab teid see? Volodka saadab teid. Hei, Volodka!» hõikas ta oma väimeest, kes ikka veel õues mu hobusega ringi kõndis, «juhata noorhärra rehalasse… ja üldse… näita minu majapidamist. Ma pean väikese uinaku tegema! Sedaviisi! Jääme siis terveks!»
Ta väljus toast, tema järel läksin ka mina. Anna Martõnovna asus otsekohe kärmesti ja just nagu vihaselt lauda koristama. Ukselävel pöördusin ma ümber ja tegin talle kummarduse, kuid ta justkui ei märganud seda, ainult naeratas jälle, ja veel tigedamini kui enne.
Ma võtsin Harlovi väimehelt oma hobuse ja talutasin seda ratsmeidpidi enda järel. Me läksime üheskoos rehalasse, et me aga seal midagi eriti huvitavat ei avastanud, pealegi ei võinud ta minus, noores poisis, oletada suurt huvi majapidamise vastu, siis tulime läbi aia teele tagasi.
Ma tundsin Harlovi väimeest hästi. Tema nimi oli Vladimir Vassiljevitš Sljotkin, ta oli vaenelaps, väikese ametniku, mu memme voliniku poeg ja memme kasvandik. Algul paigutati ta maakonnakooli, seejärel oli ta «pärusmõisate kontoris», hiljem registreeriti kroonukaupluste teenistusse ja lõpuks pandi paari Martõn Petrovitši tütrega. Mu memm nimetas teda juudipoisiks. Oma kräsus juuste, mustade, alati niiskete, keedetud mustade ploomide taoliste silmade, oma kullinina ja laia punase suuga tuletas ta tõepoolest juuti meelde. Ainult nahavärv oli tal valge ja ta nägi üldse üsna kena välja. Loomu poolest oli ta abivalmis, kui vaid asi ei puutunud tema isiklikku kasusse. Siis kaotas ta ahnusest kohe enesevalitsemise ja võis isegi nutma hakata. Tühja rämpsu pärast oli ta vaimis päev otsa hädaldama, sada korda tuletas antud lubadust meelde, solvus ja virises, kui seda jalamaid ei täidetud. Talle meeldis püssiga põldude vahel hulkuda, ja kui tal õnnestus jänesele või pardile pihta saada, pistis ta oma saagi erilise mõnuga pauna, rääkides seejuures: «Noh, nüüd ole vakka, ei sa pääse! Nüüd oled sa m i n u!»
«Kena ratsu on teil,» pudistas ta mind sadulasse aidates. «Oleks mul niisugune! Aga kus sa sellega! Ei ole mul seda õnne. Vahest paluksite teie oma memme… tuletaksite talle meelde.»
«Kas ta on lubanud teile anda?»
«Oleks ta lubanud! Ei, kuid ma arvasin, et tema oma suures helduses…»
«Ehk räägiksite Martõn Petrovitšiga.»
«Martõn Petrovitša!» kordas Sljotkin venitades. «Tema arust