Müürililleks olemise iseärasused. Stephen Chbosky
Читать онлайн книгу.
ma mõtlesin, et Sam on väga ilus ja sõbralik ja et ta on esimene tüdruk, keda ma tahaksin kohtama kutsuda, kui autojuhiload kätte saan, ei olnud mul midagi selle vastu, et tal on oma poiss olemas, eriti veel selline südamlik poiss nagu Patrick.
„Kui kaua te juba käinud olete?” küsisin.
Nad hakkasid selle peale naerma. Kogu südamest.
„Mis siin nii naljakat on?” küsisin.
„Me oleme õde ja vend,” ütles Patrick, ise veel naerdes.
„Aga te pole üldse sarnased,” ütlesin mina.
Sam seletas, et nad on tegelikult kasuõde ja kasuvend, sest Patricku isa abiellus Sami emaga. Ma olin seda kuuldes väga õnnelik, sest ühel päeval tahaksin tõesti Sami kohtama kutsuda. Päriselt. Ta on nii tore.
Aga tegelikult on mul häbi, sest nägin öösel ma väga veidrat und. Olin koos Samiga. Ja me olime mõlemad alasti. Ja tema jalad olid kahel pool üle diivani serva laiali. Ja ma ärkasin üles. Ja mul pole kunagi elus nii hea olnud. Aga mul oli ka halb, sest olin teda alasti näinud ilma tema loata. Arvan, et peaksin Samile sellest rääkima, ja ma väga loodan, et saame sellest hoolimata välja mõelda omavahelisi nalju. Oleks väga tore, kui mul oleks jälle sõber. See meeldiks mulle isegi rohkem kui kohting.
14. oktoober 1991
Kallis sõber!
Kas sa tead, mis on „masturbeerimine”? Ma arvan, et sa tead, sest sa oled minust vanem. Aga igaks juhuks ma ütlen sulle. Masturbeerimine on see, kui sa hõõrud oma suguelundit, kuni saad orgasmi. Vau!
Ma mõtlesin, et nendes filmides ja telesarjades, kus tegelased räägivad, et lähevad kohvipausile, peaksid nad hoopis masturbeerimispausi tegema. Samas, see jällegi kahandaks nende jõudlust.
Ma teen ainult nalja. Ma ei mõtle seda tõsiselt. Tahtsin sind lihtsalt muigama panna. Aga „vau!” osas on mul tõsi taga.
Ma rääkisin Samile, et nägin unes, et olime temaga alasti diivanil, ja hakkasin nutma, sest tundsin end kehvasti, ja tead, mis ta tegi. Ta hakkas naerma. Siiski mitte paha pärast. See oli tõeliselt südamlik ja soe naer. Ta ütles, et olen tema meelest väga armas. Ja ta ütles, et sellest pole midagi, et teda unes nägin. Ja ma ei nutnud enam. Siis küsis Sam, kas ta on minu meelest ilus ja ma ütlesin, et ta on „imekena”. Siis vaatas Sam mulle tõsiselt silma.
„Sa ju tead, Charlie, et oled minu jaoks liiga noor. Tead ju?”
„Jah, ma tean.”
„Ma ei taha, et sa raiskaksid minust niimoodi mõeldes oma aega.”
„Ma ei mõtlegi. See oli lihtsalt unenägu.”
Siis Sam kallistas mind ja see oli väga veider, sest minu peres eriti ei kallistata, kui tädi Helen välja arvata. Aga mõne hetke pärast tundsin ma Sami parfüümi ja tundsin tema keha oma keha vastas. Ja ma astusin sammu tagasi.
„Sam, ma mõtlen sinust niimoodi.”
Ta ainult vaatas mind ja vangutas pead. Siis pani ta oma käe mulle ümber ja saatis mind koridori lõppu. Väljas kohtasime Patrickut, sest mõnikord nad tundi ei lähe. Nad teevad pigem suitsu.
„Patrick, Charlie on minust tšaalilikult sisse võetud.”
„On või?”
„Ma püüan mitte olla,” ütlesin ja see ajas neid naerma.
Seejärel palus Patrick Samil lahkuda, mida ta ka tegi, ja Patrick selgitas mulle mõningaid asju, et teaksin edaspidi, kuidas teiste tüdrukutega käituda ja mitte oma aega niimoodi Sami peale mõeldes raisata.
„Charlie, kas keegi on sulle kunagi rääkinud, kuidas need asjad käivad?”
„Minu teada mitte.”
„Ühesõnaga, siin on omad reeglid, mida tuleb järgida, ja mitte sellepärast, et sa tahad, vaid sellepärast, et sa pead. Mõistad?”
„Ma arvan küll.”
„Olgu. Võtame näiteks tüdrukud. Nad jäljendavad oma emasid ja ajakirju ja kõike muud, et teada, kuidas poistega käituda.”
Ma mõtlesin emadele ja ajakirjadele ja kõigele muule ja see tegi mind närviliseks, eriti kui see võis hõlmata ka televisiooni.
„Ma tahan öelda, et see pole nii nagu filmides, kus tüdrukutele meeldivad sitapead või midagi sellist. Asi pole nii lihtne. Neile lihtsalt meeldib keegi, kes annab neile otstarbe.”
„Otstarbe?”
„Just. Saad aru? Tüdrukutele meeldib, kui poiss on nende jaoks väljakutse. See annab neile justkui vormi, mille sisse oma tegudega sobituda. Võtame näiteks ühe tavalise ema. Mida teeks üks ema, kui ta ei saaks sinu pärast muretseda ja panna sind oma tuba koristama? Ja mis saaks sinust ilma tema sekeldamise ja sundimiseta? Igaühele on ema vaja. Ja ema teab seda. Ja see annab emale tunde, et tal on otstarve. Mõistad?”
„Jah,” vastasin, kuigi ma ei mõistnud. Aga sain siiski piisavalt aru, et öelda „jah” ja seejuures mitte valetada.
„Asi on selles, et mõned tüdrukud tõesti usuvad, et nad suudavad poisse muuta. Ja huvitav on see, et kui nad siis suudavadki seda teha, tüdinevad nad ära. Neil pole enam väljakutset. Sa pead andma tüdrukutele aega mõelda välja uusi mooduseid, kuidas asju teha, muud midagi. Mõned neist arvavad selle kohe ära. Mõned hiljem. Mõned mitte kunagi. Ma ei muretseks selle pärast liiga palju.”
Aga mina vist siiski muretseks. Olen muretsenud sellest hetkest peale, kui ta seda mulle rääkis. Ma vaatan, kuidas inimesed koridoris üksteisel käest kinni hoiavad, ja püüan aru saada, kuidas see kõik toimib. Koolidiskol istun ma eemal, toksin kinganinaga põrandat ja mõtlen, mitu paari seal tantsib „nende laulu” järgi. Ma vaatan koolis tüdrukuid, kes kannavad oma poiste jakke, ja mõtlen omandi mõtte üle. Ja ma küsin endalt, kas keegi on ka tõeliselt õnnelik. Ma loodan, et on. Ma tõesti loodan.
Bill nägi, kuidas ma inimesi vaatan, ja küsis pärast tundi, mida ma seejuures mõtlesin, ja ma rääkisin talle. Ta kuulas, noogutas ja tegi „toetavaid” häälitsusi. Kui ma lõpetasin, manas ta näole „tõsise jutuajamise” ilme.
„Charlie, kas sa mõtled alati nii palju?”
„Kas see on halb?” Tahtsin lihtsalt, et keegi räägiks mulle tõtt.
„Mitte ilmtingimata. Lihtsalt, vahetevahel kasutavad inimesed mõtlemist elust kõrvale hoidmiseks.”
„Kas see on halb?”
„Jah.”
„Mulle tundub, et ma siiski võtan elust osa. Kas sulle ei tundu?”
„Hästi, aga kas sa tantsid nendel diskodel?”
„Ma ei ole eriti hea tantsija.”
„Kas sa kohtamas käid?”
„Mul ei ole autot ja isegi kui oleks, ei saaks ma sõita, sest olen veel viisteist, ja üldse, ma pole kohanud sellist tüdrukut, kes mulle meeldiks, kui ehk Sam välja arvata, aga tema jaoks olen ma liiga noor ja ta peaks siis alati ise autoroolis istuma, aga minu meelest poleks see päris aus.”
Bill muigas ja jätkas küsimuste esitamist. Pikkamööda jõudis ta „koduste probleemideni”. Ja ma rääkisin talle, kuidas poiss, kes teeb mu õele miksitud kassette, teda lõi, sest õde keelas mul sellest rääkida ainult emale ja isale, nii et ma arvasin, et võin rääkida Billile. Kui olin talle ära rääkinud, muutus tema nägu väga tõsiseks ja ta ütles mulle midagi, mida ma ei unusta ei selle semestri ega elu lõpuni.
„Charlie, me võtame vastu vaid selle armastuse, mida me enda arvates väärime.”
Ma lihtsalt seisin seal, vaikides. Bill patsutas mu õlga ja andis mulle uue raamatu lugeda. Ta ütles mulle, et kõik saab korda.
Tavaliselt lähen ma koolist koju jala, sest siis on mul tunne, et olen selle ära teeninud. Pean silmas