Põlvini elumeres. Jüri V. Grauberg
Читать онлайн книгу.
poisile ei tekkinud seda „vaat-vaat-kohe-haarab!” tunnet kuklasse, mis oli siis, kui ta augustiööl Liivalt jalgrattaga karu eest kodu poole vihtus sõita. Pealegi siiberdas võõra kooli poiss kuni lõpuni Jaanusel nina ees ega andnud vähimatki võimalust ei siit, ega sealtpoolt endast mööda sõita.
„Jumal selle Ulmandu karuga!” mõtles Jaanus, kui ta teisena üle finishijoone tuiskas. „Hea, et niigi läks!” oli poiss ka teise kohaga rahul.
Kolmandana tuiskas üle finišjoone Kilu ja siis tulid väikeste vaheaegadega ülejäänud võistlejad. Esimeste hulgas ka kaks juba varem mahajäänud Jaanuse võistkonnakaaslast.
„Mis su nimi on?” küsis Kilu, kes jalgratas käekõrval, Jaanuse juurde tuli.
„Jaanus!”
„Mart!” ütles Kilu ja ulatas Jaanusele käe, mis oli sooniline ja tugev. „Sa paistad kibe vend olema!”
„Küll Hull Jobi lõhkus sõita!” ähkis üks nende juurde tulnud kahest järist.
„Jaanus on ta nimi!” ütles Mart, mille peale ka järid Jaanusele omad nimed ütlesid.
„Ma ju ütlesin, et sa oled andekas sportlane!” veeres poiste juurde õnnelik Lurich. „Tublid mehed! Tublid mehed!” ja õpetaja patsutas rahulolevalt poiste higiseid turjasid. Jaanuse turi sai laksusid vist kõige rohkem …
Mõni päev hiljem tuli kooli sööklas Jaanuse juurde „võrokene” ja ütles:
„Too „Perekonnata” om tõesti hää raamat! Kust sa toda teadsid mulle soovitada?”
„Ma olen seda ise lugenud!” vastas Jaanus ja mõtles, et mööda silmi vist seekord ei anta.
„Kas sa minuga linna pääle jalutama es taha tulla?” uuris tüdruk.
„Ei, kahjuks pole mul aega …” vabandas Jaanus ja seadis sammud söökla ukse poole.
„Rong on läinud, tüdruk!” mõtles poiss, kui ta trepist üles poiste ühiselamusse läks. „Sinu rong läks siis ära, kui sa mind Hulluks Jobiks nimetasid ja mulle korvi andsid!”
Õppeaasta lõpuarvestused ja eksamid läksid Jaanusel hästi. Alla nelja ei hinnatud tema teadmisi üheski õppeaines. Eksamitele pidi järgnema üks kuu tootmispraktikat ja siis oli loota kuuajalist koolivaheaega. Elektrikute grupp saadeti linna lähedale linnuvabriku uutesse kanalatesse elektrit sisse panema. Niisugust tööd olid poisid siin-seal juba talvel natukene teinud, kuid niimoodi, et terve hoone antakse neile algusest lõpuni valmis teha, ei olnud veel ette tulnud. See oli poistele justkui eksamitöö ja see tõstis nende enesetunnet kohe mitme tubli vaksa võrra. Tähtsate nägudega uuriti kanala projekti ja elektriskeeme, samuti kanalat ennast. Kõik tundus olema selge ja lihtne, kuid nii mõnegi poisi ebalevat olekut tajudes aimas Jaanus, et see töö ei olegi teab mis lihtne, ning probleeme võib veel tulla küllaga.
Järgmisel päeval läks tööks lahti. Meister Mets jagas tööülesanded poistele kätte ja igaüks sai võimaluse näidata, mis ta oli talvisest koolipingi nühkimisest kasu saanud. Kus jäi puudu praktilistest oskustest, seal oli meister lahkelt oma nõuannetega abiks. Teooriat oli talve jooksul tublisti pähe taotud, kuid teooria ja praktika kokkusobitamisega oli nii mõnelgi noorel mehel raskusi. Oli, kuidas oli, kuid asi edenes ja paari nädala pärast võis meister Mets rahulolevalt ütelda, et poisid on tublid ning saavad hakkama. Peamagistralliinid olid juba paigas, jäi veel peenem pudi-padi ja siin-seal üht-teist kohendada.
Poisid arvasid, et kui nad teevad tublisti tööd, siis saavad nad ka väärilise tasu. Need jutud ulatusid ka Metsale kõrvu. Ühel päeval, kui palgajutud juba üpris valjuks läksid, võttis meister poisid kokku ja ütles:
„Mis te mehed ajate udujutte ja hellitate asjatuid lootusi? Te teate ju väga hästi, et tootmispraktikal tehtud töö eest makstakse teile välja vaid üks kolmandik väljateenitud palgast!”
„Aga meie ei tee ju ühte kolmandikku ettenähtud tööst, meie teeme siin kõik ära, mis vaja on. Sellepärast tahame ka töö eest tervet palka kätte saada!” vaieldi meistrile vastu.
„Ega siis ülejäänud kaks kolmandikku rahast ei lähe ju teie jaoks kaduma! See läheb koolile, riigile ning tuleb teile söögi ja riietena tagasi. Selle olete ju kõik saanud tasuta!” selgitas meister kannatlikult nagu väikestele lastele, mis sellest, et nii mõnigi neist „lastest” pidi hommikuti juba žiletiga üle üha vihasemalt kasvava habemetüüka käima.
Poisid justkui rahunesid ja läksid, kes omaette pobisedes, kes niisama tujutult lonkides, töökohtadele tagasi. Meister, nähes, et kord on jälle majas, istus vanasse „Pobedasse” ja sõitis linna meistriasju ajama, lubades lõunaks tagasi tulla.
Olgugi, et poisid tööd edasi tegid, ei olnud asjal õiget minekut ja pikkamööda koguneti jälle gruppidesse asja arutama.
Jaanus ei teadnud mida sellest kõigest arvata. Omamoodi õigus oli justkui mõlemal poolel, nii meistril, kui ka poistel. Mine võta kinni! Ometi ei saanud olla kahte õigust, sest õigus pidi olema üks, see oli selge. Ja see üks õigus, see õige õigus pidi olema see, mis ihule ligemal. Jaanus ütles enda arusaamise asjast ka teistele ja see lisas veelgi õli tulle.
„Teeme streigi!” hüüdis Riks. Tema sõnal, ja mis seal salata, ka tema kui lastekodu kasvandiku treenitud rusikal, oli poiste hulgas kaalu.
„Õigus! Järid ka talvel streikisid ja said oma tahtmise! Nüüd on meie kord streikida!”
„Määrigu endile pähe see „ühe kolmandiku” seadus! Meie tahame oma töö eest saada õiglast tasu!”
„Streigime, streigime!!!” hüüti läbisegi.
Nii ka otsustati. Meistrile jäeti kiri, kus oli kirjas, et elektrikute grupp enne tööle ei hakka, kui õiglus majja saab. Hea töö eest olgu täispalk! Et asi kindlam oleks ja keegi alt ära ei hüppaks, otsustati kanalate läheduses olevasse metsa peitu minna. Mõeldud, tehtud!
Mõne aja pärast valitses tühjas kanalas kurb vaikus. Metsalagendikul, umbes poole kilomeetri kaugusel linnuvabrikust, käis lõkke ümber lõbus jutt. Arutati asja nii ja naa, kuid lõpuks jõuti ikkagi otsusele, et streik on õige asja eest ning võit on samahästi, kui käes.
„Mida te mehed muretsete? Räägime parem naistest!” tegi Riks ettepaneku ja küsis Jaanuselt: „Kuule Bierbrauer! Sa räägi õige nüüd meile ausalt, mille eest sa kooli hommikusel rivistusel plika käest litaka vastu kõrvu said?”
„Räägi jah! Räägi!” kostus siit ja sealt. „Kas treisid plikale tite juba valmis?”
„Ah-ha-haa! Kuradi lugu, mis?!”
„Pole siin midagi rääkida!” seletas Jaanus vastu tahtmist. „Sai võrukat natukene norida ja ega ma ei teadnud arvatagi, et tal nii lahtine käsi on.”
„Räägi, sa räägi!”
„Ju sa plika saba alla ka ikka kiikasid?”
„Oli plikal seal ka midagi lahtist? Ah?” uuris Riks.
„Ah-ah-haa! Oh-oh-hoo!” huugasid poisid.
„Ma ei saa aru, millest te räägite!”
„Sa Jaanus, ära keeruta!” irvitas Riks. „Ütle kohe ausalt, kas tegid plikale seda, mida ta ei tahtnud, või jätsid tegemata selle, mida ta tahtis? Kuidas see asi ikka oli? Omade poiste värk, räägi ära, mis sa häbened!”
„Selge see, et keeras plikale taha! Ega tühja asja pärast kogu kooli ees vastu pead ei anta!” arvas peerulaskja ja punnitas oma buldogipõski.
„Mehed, mis te jamate! Polnud seal midagi niisugust!” Jaanus ei teadnud, kuidas poistest lahti saada.
„Ega seal olnud küll midagi erilist.” tuli Petja Jaanusele appi. „Sel tüdrukul on omal kindel poiss järide hulgast.”
„Vaata kus kuradid, kahekesi ühe plika kallal!” lõõpis keegi poistest, aga tal ei olnud enam toetajaid. Jutt kaldus mujale ja Jaanus oli südames Petjale abi eest tänulik.
„Poisid,