Lihtsalt David. Eleanor Hodgman Porter
Читать онлайн книгу.
maaharimises ja pottide ning pannide pesus polnud neid ette valmistanud niisuguseks vaatepildiks – kuuvalgeks küüniks, kummaliseks surnud meheks ja selle surnud mehe pojaks, kes patrab ojadest ja oravatest ja mängib viiulil matusemuusikaks džiigi. Viimaks sai Simeon siiski hääle tagasi.
“Poiss, poiss, lõpeta!” müristas ta. “Oled sa hull – täiesti hull? Mine majja, ma ütlen!” Ja poiss, hämmeldunud, kuid kuulekas, pani viiuli ära ja järgnes naisele, kes pisarsilmil teda trepist alla juhatas.
Mrs. Holly oli ehmunud, kuid ka kummaliselt liigutatud. Kaua aega tagasi oli ta kuulanud ühe teise viiuli heli – ka seda viiulit mängis üks poiss. Kuid kõigest sellest ei meeldinud Mrs. Holly’le mõelda.
Köögis ta pöördus ja vaatas oma noort külalist.
“Oled sa näljane, väike poiss?”
David kõhkles; ta polnud unustanud naist, piima ja kuldraha.
“Oled sa näljane – kallis?” kogeles Mrs. Holly jälle, ning seekord sundis Davidi korisev kõht selle “jah’i” tahtmatult üle ta huulte, mis saatis Mrs. Holly otsekohe sahvrisse sellise hulga leiva ja piima ning taldrikule kuhjatud pannkookide järele, nagu David polnud kunagi veel näinud.
David sõi oma õhtusööki nagu näljane poiss, ja Mrs. Holly, nähes seda väga tavalist vaatepilti oma laua juures, hingas vabamalt ja hakkas mõtlema, et ehk see kummaline väike poiss polegi nii väga kummaline.
“Mis su nimi on?” leidis ta siis julgust küsida.
“David.”
“David mis?”
“Lihtsalt David.”
“Kuid su isa nimi?” oleks Mrs. Holly peaaegu küsinud, kuid peatus õigel ajal. Ta ei tahtnud temast rääkida. “Kus sa elad?” küsis ta selle asemel.
“Mäe otsas, väga kõrgel mäe otsas, kust võisin näha iga päev oma Hõbedast Järve, teate.”
“Kuid sa ei elanud seal üksi?”
“Oh, ei; koos isaga – enne kui ta – ära läks,” kogeles poiss.
Naine punastas ja hammustas huult.
“Ei, ei, ma mõtlen – kas seal polnud teisi maju peale teie oma?” kogeles ta.
“Ei, madam.”
“Kuid kas seal polnud su ema – kusagil?”
“Oh, jah, isa taskus.”
“Su EMA – su isa TASKUS!”
Nii ilmselt kohkunud oli küsitleja, et David paistis olevat üsna üllatunud, kui ta selgitas:
“Sa ei mõista. Ta on ingel-ema ja ingel-emadel pole midagi muud, ainult pildid, et olla meie juures. Ja seal ta meil ongi, ning isa on teda alati taskus kandnud.”
“Oh-h,” pomises Mrs. Holly, pilk pisut hägune. Siis õrnalt: “Ja kas sa elasid alati seal – mäe otsas?”
“Kuus aastat, ütles isa.”
“Kuid mis te seal tegite terve päeva? Kas sa polnud kunagi – üksik?”
“Üksik?” Poisi pilk oli hämmeldunud.
“Jah. Kas sa ei tundnud puudust asjadest – inimestest, teistest majadest, sinuvanustest poistest ja – ja niisugustest asjadest?”
Davidi silmad suurenesid.
“Noh, mispärast?” hüüdis ta. “Kui mul oli isa, mu viiul ja mu Hõbedane Järv ning need suured metsad, nii paljude asjadega, millega rääkida ja mis minuga räägiksid?”
“Metsad ja asjad nende sees, et – et RÄÄKIDA sinuga!”
“Noh, jah. See oli väike ojake, tead, ja orav, kes rääkisid mulle, kuidas on surnud olla, ja…”
“Jah, jah; kuid jätame selle, kallis, nüüd,” kogeles naine kiirustades püsti tõustes – poiss oli siiski pisut metsik, mõtles ta. “Sa – sa peaksid voodisse minema. Kas sul pole kotti või – või midagi?”
“Ei, madam; me jätsime selle,” naeratas David vabandavalt. “Tead, meil oli selles nii palju asju, et seda oli raske tassida. Seepärast me ei toonudki seda kaasa.”
“Nii palju asju, et ei toonud kaasa, tõepoolest!” kordas Mrs. Holly vaikselt, meeleheitlikult käsi tõstes. “Poiss, kes sa oled?”
See polnud mõeldud küsimusena, kuid naise üllatuseks poiss vastas siiralt ja lihtsalt:
“Isa ütles, et ma olen väike pill suures Elu Orkestris, ja ma pean vaatama, et püsiksin alati meloodias ega laseks sisse valenoote.”
“No taevake!” ohkas naine oma toolile laskudes, poissi üksisilmi uurides. Siis, jõudu pingutades, tõusis ta püsti.
“Tule, sa pead voodisse minema,” kogeles ta. “Olen kindel, et voodi on – on sinu jaoks parim paik. Arvan, et suudan leida, mida – mida sa vajad,” lõpetas ta nõrgalt.
Mugavas väikeses toas mõned minutid hiljem leidis David end viimaks üksinda. Kuigi tuba oli kuulunud kunagi temavanusele poisile, paistis see Davidile väga kummalisena. Põrandal oli vaip, esimene, mida ta kunagi oli näinud. Seintel oli õngeritv, mängupüss ja kast täis putukaid ja liblikaid, igaüks neist nõelaga läbi torgatud, Davidi suureks õuduseks. Voodis olid neli kõrget posti nurkades ja väga täistopitud polster, mis pani Davidi imestama, kuidas ta selle otsa ronib või sinna püsima jääb, kui on sinna jõudnud. Toolil lebas poiste kollakasvalge öösärk, mille hea proua oli jätnud, olles kiirustades pühkinud selle palistusega pisaraid. Küünlavalguse ringis oli vaid üks ese tuttav Davidi kojuigatsevale pilgule – pikk, must viiulikast, mille ta oli endaga kaasa toonud ja mis sisaldas ta armastatud viiulit.
Selg hoolikalt pööratud nõelaga läbitorgatud putukate ja liblikate poole seal seinal, riietas David end lahti ja libistas selga kollakasvalge öösärgi, mida ta tänulikult nuusutas, nii männimetsa moodi oli lõhn, mis hoovas selle voltidest. Siis ta puhus küünla ära ja kobas teed ainsa akna juurde, mis väikeses toas leidus.
Kuu säras ikka veel, kuid seda polnud eriti näha läbi väljas seisva puu paksude okste. All olevast õuest kostis rataste müra ja meeste erutatud hääli. Sealt paistis ka laternate vilkumist, mida kandsid kiirustavad käed, ning lohisevate jalgade trampimist. Akna juures David judises. Polnud laia mäenõlva, küngast ega orgu ega Hõbedast Järve, ei rahulikku vaikust ega isa – ühtegi Ilusat Asja, mis olid Olnud. Oli vaid sünge, õõnes moonutis neist Asjust, milleks nad olid Muutunud.
Kaua aega hiljem lebas David, viiul käes, oma vaibal, ning esimest korda beebieast saadik nuttis ta end magama – kuid see uni ei toonud puhkust, sest ta nägi unes, et oli suur, valgetiivaline liblikas, kes oli kinnitatud tähe külge tintmustas taevas.
IV peatükk. Kaks kirja
David ärkas hallis varavalges. Ta esimene tunne oli, et keha on tuim ja jäik, mis tuli kõvast asemest seal põrandal.
“Tead, isa,” alustas ta poolistuli tõustes, “ma magasin terve öö sellel…” Ta peatus hetkeks ja hõõrus silmi käeselgadega. “Noh, isa, kus…” Siis ta äkki mõistis.
Vaikselt karjatades hüppas ta püsti ja jooksis akna juurde. Läbi puude võis ta näha koidupuna idataevas. All õuel polnud kedagi näha, kuid küüniuks oli avatud, ning kiiresti hinge tõmmates pöördus David tuppa tagasi ja hakkas end riietama.
Kuld ta hüplevais taskuis kõlksus ja helises meloodiliselt, ning kord kukkus pool tosinat münti põrandale. Hetkeks vahtis poiss neid, nagu tahaks need jätta, kus olid. Kuid järgmisel hetkel, kannatamatu käeviipega, oli ta need üles korjanud ja torganud sügavale taskusse, vaigistades nende kõlisemist taskurätiga.
Kord riides, võttis David oma viiuli ja astus vaikselt eeskotta. Alguses ei kuulnud ta mingit häält, siis kostis all olevast köögist erksat jalapadinat, tasside ja kööginõude kolinat. Viiulit kõvemini surudes lipsas David vaikselt tagatrepist alla ja välja õue. Vaid paari sekundi pärast kiirustas