Moll Flanders, II osa. Daniel Defoe
Читать онлайн книгу.
oleksin kindlasti asjad tagasi viinud, kuid see mõte kadus varsti. Sel õhtul voodisse minnes magasin väga vähe; mu tegevuse õudus hoidis mind ärkvel ja ma ei teadnud, mida ma ütlesin või tegin terve öö ja järgmise päeva. Siis ootasin kannatamatult uudiseid, et kas kelleltki on midagi varastatud, ja oleksin väga tahtnud teada saada, kas need olid vaese või rikka inimese asjad.
„Ehk,” ütlesin ma, „on need mõne minusuguse vaese lese asjad, kes on need ära pakkinud, et müüa neid leivatüki eest endale ja vaesele lapsele, ja kes nüüd nälgib ja kurvastab sellegi vähese kaotuse pärast, mis nad oleksid võinud saada.” Ja see mõte piinas mind hullemini kui kõik ülejäänud, kolm või neli päeva.
Kuid mu enda mured vaigistasid kõik need mõtisklused, ja väljavaade nälgida, mis muutus iga päevaga mulle üha hirmutavamaks, muutis mu südame kõvemaks. Eriti kurvalt mõtlesin sellele, et olin meelt muutnud ja kahetsenud oma endist kurjust, et ma olin elanud mitmed aastad tõsist, rahulikku, tagasitõmbunud elu, kuid nüüd ajas mu kohutav olukord minu hinge ja keha hävingu äärele ja kaks või kolm korda langesin põlvili, paludes jumalalt nii hästi kui suutsin andeksandi, kuid mu palvetes polnud lootust. Ma ei teadnud, mida teha; kõikjal väljaspool oli hirm ja seespool pimedus ja ma mõtlesin, et ma polnud oma endist elu siiralt kahetsenud, et taevas oli hakanud mind selles maailmas karistama ja tegema mind sama õnnetuks, nagu ma olin olnud halb.
Kui ma oleks nende mõtetega jätkanud, oleksin ehk muutunud tõsiseks patukahetsejaks, kuid minu sees oli kuri nõuandja ja ta soovitas mul pidevalt kergendada end kõige halvemal viisil, nii et ühel õhtul pani ta mind jälle proovile, sellesama õela tõukega, mis oli öelnud: „Võta see komps,” et ma jälle välja läheksin ja vaataksin, mis võib ette tulla.
Läksin nüüd välja päise päeva ajal ja ekslesin ringi ei-tea-kus ning otsides ei-tea-mida, kui kurat saatis mulle lõksu, mis oli tõesti kohutav ja niisugune, mida ma polnud ei enne ega pärast tunda saanud. Mööda Aldersgate’i tänavat kõndis ilus väike laps, kes oli olnud tantsukoolis ja oli koduteel, täiesti üksi; ja mu kiusaja, nagu tõeline kurat ikka, saatis mulle ette selle süütu olendi. Ma vestlesin lapsega ja ta vatras mulle vastu, ja siis võtsin tal käest ja kõndisin temaga, kuni jõudsin sillutatud tänavale, mis viib Bartholomew umbtänavasse, ja juhtisin ta sinna. Laps ütles, et see pole tema kodutee. Vastasin: “Jah, mu kallis, on küll; ma näitan sulle koduteed.” Lapsel oli väike kuldhelmestega kaelakee ja ma pidasin seda silmas, ning pimedal tänaval ma kummardusin, teeseldes siduvat lapse kingapaela, mis oli lahti, ning võtsin ta kaelakee ära ja laps ei tundnudki seda, ning siis juhtisin last edasi. Siin ütles kurat mulle, et ma tapaksin lapse sellel pimedal tänaval, et ta karjuma ei hakkaks, kuid seesama mõte hirmutas mind nii, et ma pidin minestama. Ma pöörasin lapse ringi ja ütlesin, et ta tagasi läheks, sest see pole tema kodutee. Laps lubas seda teha ja mina läksin Bartholomew umbtänavasse ja siis ringiga käiku, mis viib St. Johni tänavale, siis üle Smithfieldi mööda Chick Lane’i ja Field Lane’i Holborni sillani, siis sulandusin inimeste hulka, kes seal käisid, ja nii polnud mind võimalik enam leida. Sel viisil sooritasin ma oma teise jalutuskäigu niisugusel eesmärgil.
Mõtted saagile lükkasid kõrvale kõik muu; vaesus, nagu ma olen rääkinud, oli mu südame kõvaks muutnud ja mu enda vajadused olid teinud mind kõige suhtes hoolimatuks. Ma ei muretsenud eriti, sest kuna ma lapsele midagi häda ei teinud, ütlesin endale vaid, et annan vanematele õppetunni hooletuse eest, et nad lasksid oma väikesel vaesel tallekesel üksi koju tulla, ja et see õpetab neile järgmisel korral rohkem hoolsust.
Helmekee oli väärt umbes kaksteist või neliteist naela. Arvan, et see oli enne olnud ema oma, sest see oli lapse jaoks liiga suur, kuid ehk oli edev ema, kes tahtis, et laps näeks tantsukoolis kena välja, sundinud last seda kandma, ja kahtlemata oli lapsel teenijanna, kes pidi tema järele valvama, kuid tema, hooletu tobu, jäi ehk mõne sõbraga lobisema, keda ta oli teel kohanud, ja nii eksles vaene laps edasi, kuni jõudis minu kätte.
Siiski ei teinud ma lapsele midagi. Ma isegi ei hirmutanud teda, sest mul oli veel väga palju õrnu mõtteid ning ma ei teinud midagi muud, kui vajadus nõudis.
Pärast seda oli mul veel väga palju seiklusi, kuid olin selles äris noor ega teadnud, kuidas hakkama saada, kui kurat mulle midagi pähe ei pista, ent tõesti, ta jättis mu harva kõhklema. Üks seiklus, mille ma läbi tegin, oli minu jaoks väga õnnelik. Kõndisin mööda Lombardi tänavat õhtuhämaruses, just Three Kingsi väljaku juures, kui äkki tormas minu poole üks mees, kiirelt nagu välk, ja heitis kompsu, mis tal käes oli, just minu selja taha, kui ma seisin maja nurgal just tänava sissekäigu juures. Seda heites ütles ta: „Jumal õnnistagu sind, proua, las see lebab pisut siin,” ja kiirustas minema nii kiirelt nagu tuul. Pärast teda tulid veel kaks meest ja kohe nende kannul kübarata noormees, kes karjus: „Pidage varas kinni!” ja siis veel kaks või kolm meest. Nad olid kahel viimasel mehel nii kannul, et nood olid sunnitud midagi maha pillama, mis nad olid kätte saanud, ja üks neist võeti kinni ning teine pääses minema.
Seisin kogu selle aja paigal nagu post, kuni nad tagasi tulid, tirides seda vaest meest, kelle nad olid kinni võtnud, ja tassides asju, mis nad olid leidnud, olles äärmiselt rahul, et nad olid varga kinni pidanud ja asjad tagasi saanud, ja nii läksid nad mööda, sest ma paistsin pealtvaatajana, kes ootab rahvahulga möödumist.
Küsisin kord või kaks, mis lahti on, kuid inimesed eirasid mind ja ma polnud väga pealetükkiv, aga kui rahvahulk oli möödas, pöörasin ringi, tõstsin üles, mis oli minu taga, ja kõndisin minema. Seda tegin ma tõesti rahulikuma südamega kui varem, sest neid asju ma ei varastanud, vaid ma sain need varga käest. Pääsesin kenasti oma kaubaga minema, mis oli tükk kena musta helkivat siidi ja tükk sametit, viimane oli vaid üheteistkümnejardine jupp, aga esimene oli peaaegu viiskümmend jardi pikk. Paistab, et nad olid röövinud riidekaupmeest. Ütlen „röövinud”, sest kaupa, mis nad olid kätte saanud, oli päris palju ja ma usun, et seal oli umbes kuus või seitse erinevat siiditükki. Kust nad nii palju said, ma ei tea, aga kuna olin vaid röövinud varast, ei kõhelnud ma neid kaupu võtmast ja olin nende üle väga rõõmus.
Siiani oli mul olnud päris hea õnn ja mul oli veel paar seiklust, kuigi vaid väikese saagiga, kuid siiski päris edukad, aga ma käisin alati ringi hirmus, et minuga võib juhtuda mingi õnnetus ja et mind võidakse viimaks üles puua. See mulje oli liiga tugev, et seda kõrvale heita, ja see hoidis mind tegemast katseid, mis oleks minu arust võinud väga ohutult läbi minna, kuid kahest asjast ei suutnud ma loobuda. Käisin sageli linnaäärsetes külades, et kas pole midagi ripakile jäetud, ja möödudes ühest majast Stepney lähedalt nägin aknalaual kaht sõrmust, üht väikest teemantiga ja teist kullast, mille oli sinna kindlasti jätnud mõni mõtlematu leedi, kellel oli rohkem raha kui ettenägelikkust, ehk vaid niikauaks, kuni ta käsi pesi.
Kõndisin paar korda aknast mööda, et kas keegi on toas või mitte. Ma ei näinud kedagi, kuid ei võinud ikka veel kindel olla. Viimaks tuli mulle pähe aknale koputada ja kui keegi on sees, tuleb ta kindlasti akna juurde ja siis ma võiksin talle ütelda, et ta sõrmused ära võtaks, sest olin näinud kaht kahtlast tegelast neid uurimas. See oli hea mõte. Koputasin korra või kaks ja kedagi ei tulnud. Nähes, et maja oli tühi, lükkasin tugevasti vastu aknaruutu ja lõhkusin selle üsna käratult. Võtsin kaks sõrmust ja kõndisin nendega väga ohutult minema. Teemantsõrmus oli väärt umbes kolm naela ja teine umbes üheksa šillingit.
Nüüd puudusid mul ostjad mu kaupade jaoks, ja eriti kahele siiditükile. Ma tõesti ei tahtnud neid peenraha eest ära anda, nagu vaesed õnnetud vargad üldiselt teevad, kes pärast seda, kui nad on oma elu väärtusliku asja eest mängu pannud, on valmis seda peaaegu mitte millegi eest ära müüma, kuid ma olin otsustanud, et ma ei tee seda, ükskõik kui raske mul ka poleks, kui ma just pole äärmuseni viinud. Kuid ma siiski ei teadnud, mida teha. Viimaks otsustasin minna oma vana perenaise juurde ja jälle temaga tuttavaks saada. Olin täpselt maksnud viis naela aastas oma väikese poisi eest, nii kaua kui olin saanud, kuid viimaks olin sunnitud olnud selle lõpetama. Siis olin kirjutanud perenaisele kirja, milles olin ütelnud, et mu olukord on väga halb; et ma kaotasin oma abikaasa ega suuda enam maksta, ja ma palusin, et vaene laps ei kannataks liiga palju oma ema õnnetuste pärast.
Läksin perenaisele külla ja leidsin,