Mu aknad on puust ja seinad paistavad läbi. Maniakkide Tänav
Читать онлайн книгу.
Põltsamaa Tallinn-Tartu maantee juures asuvast äärelinnast Kileküla taha jõesopis asuvasse päevituspaika ei olnudki nii kiviga visata, aga Raulal oli, mille üle mõtteid mõlgutada. Küünlatrikk tundus nüüd tahaplaanile vajuvat ja vägisi kiskusid mõtted sellele, mis Ema ütles. Kooli lõpetamises ei olnud ta tõesti kindel. Eksam oli paari päeva pärast, ta polnud suutnud raamatuid siiamaani lahti teha ja kui ta nüüd nende tobedate paberitega hakkab jändama, siis lükkub õppimine jälle edasi. See tegi teda murelikuks, kuid kaaludes, mida ta teeks parema meelega, kas läheks sõbranna poole ja hakkaks õppima või katsetaks jõeääres imepabereid (mille imeväes ta, tõsi küll, juba kahtlema kippus), siis jäi peale viimane. Kui muud ei saa, siis veidi keskkonnavahetust, ujumist ja päevitamist ei teeks ka paha, leidis ta. Pealegi, kui neis pabereis siiski midagi on, pole see aeg sugugi maha visatud.
Uus idee sundis Raula muigama. Kas nõidusest ei oleks abi eksami tegemisel? Äkki saab selle abil maha kirjutada? Haa – see oli üsna tore mõte ja üha rohkem vaimustudes jõudis Raula oma salapaika.
Jõe ääres maandus ta tükk maad linnast ülesvoolu. Siin kraamis ta paberid välja ja vaatas neid lootusrikkalt. Päike paistis üsna palavalt ja Raula ajas pealisriided maha, jäädes vaid bikiinide väele. Ühtki hingelist polnud näha, vesi vulises lõbusalt ja ainult tüütud putukad segasid looduse idülli.
"Nii, mis meil siin siis on?" pomises ta. "Mis tooks eksamil edu? Peitetrikk? Ei, see ei lähe, siis ei jää mind näha, sellega tundub nagu mind polekski klassis. Nii, mis siin veel on? Loll olin, et kõiki kaasa ei võtnud," sõitles ta ennast.
Veidi aega pabereid lapanud, leidis ta midagi sobivat. See paistis kaasavõetutest ka ainuke, mida sai spikerdamiseks kasutada.
"Nägemispette tekitamiseks," seisis pealkirjas.
"Selline peaks sobima," arvas Raula juukseid silmilt lükates. "Ja see ei ole ka eriti keeruline, isegi mingeid abivahendeid ei lähe selleks vaja."
Tähelepanelikult tegutsemisjuhendi läbi lugenud, tegi Raula harjutuseks mõned õpetuses olnud käeliigutused, mis paistsid väga tähtsal kohal olevat, ja asus siis täie tõsidusega asja kallale. Alguses ei paindunud ta sõrmed nii, nagu vaja, ja siis läks tal käemärkide järjekord mitmel korral sassi. Ometi polnudki need ju nii keerulised ja palju polnud neid ka. Kuid seda tõdes ta alles siis, kui oli kõik korralikult kätte saanud. Oli käes otsustav katse. Veidi kätega vehkinud ja vajalikke sõnu pomisenud, tegi Raula veel viimase liigutuse ja…
Midagi ei juhtunud.
Eesmärk oli olnud mähkida end kuninglikku rüüsse, kuid kui Raula ennast takseeris, ei saanud ta midagi aru. Igaks juhuks proovis ta veel kord. Tulemus oli sama. Ta oli endiselt bikiinides ja erilist kuninglikkust see ei meenutanud. Raula tundis ennast lollina.
"Nõidus! Ma olen ikka peast päris soe!"
Vihaselt istus ta maha ja kargas samas aietades püsti. Jahmunult vahtis ta põuakärbunud rohtu enda all ja astus kärmesti paar sammu eemale. Mingi jama oli lahti – enne oli siin olnud täiesti elus rohi! Ehmatusvärin raputas teda. Paistis, et nõidus toimis, ainult et ta oli midagi tähtsat sassi ajanud.
Ärevuses haaras ta uuesti paberid pihku. Esimese hooga ei suutnud ta eriti midagi mõistlikku välja lugeda. Tähed hüppasid silme ees nagu väikesed põrgulised. Las hüppasid. Kõige tähtsam oli, et NÕIDUS TOIMIS! Raula sundis ennast rahulikumaks, harjutas silmanurgast kuivanud rohtu piiludes veelkord kõik "kuivalt" läbi ja proovis uuesti. Seekord ei üritanud ta ennast riidesse panna, vaid illusioneeris enda ümber lumevaiba. Ta viis hoolikalt paberil näidatu läbi. Ühel hetkel paistis juba, et jälle ei juhtu midagi, aga siis ilmusid ta ümber pehmelt ja hääletult suured päikese käes sätendavad hanged. Raula oli lummatud. Need tundusid olevat TÄIESTI EHTSAD!! Vähemalt esmapilgul, sest kui ta käe hange pistis, et lumepalli teha, haihtus kõik hetkega. Raula kohkus, kätt väledalt tagasi tõmmates, ent puhkes siis võidurõõmsalt ja südamest naerma. Tema valduses oli võlukunst! Tüdruk heitis ümberringi võimuka pilgu… ja vakatas. Ligemad puud-põõsad olid kuivamas. Lehed krimpsus, ootasid nad oma välimuse järgi juba kuude kaupa vihma. Ometi kasvasid nad jõe ääres. Ometigi olid nad alles mõni hetk tagasi olnud täies elujõus. Ometi… Raula vaatas kananahale minnes koletult, elutut paika enese ümber. Isegi putukate sumin oli tema ümber järsult vaikinud. Siiski mitte kauaks. Peagi ilmusid vaikinute asemele uued. Surnud looduse keskel kõhedust tundes korjas Raula maast paberid ja luges tähelepanelikult kõik üle. Seal ei olnud selliste kõrvalmõjude kohta midagi kirjas. Pelglikult tõmbas tüdruk riided selga ja hakkas kodu poole minema. Nõidumishimu hakkas temast tasapisi kaduma, surnud kõrb hirmutas Raulat.
"See nõiduse värk hävitab tasapisi kogu ümbritseva looduse," mõtles ta.
See oli üsna jube väljavaade. Sellist saatust ta küll ei soovinud ei oma koduümbrusele ega sünnilinnale. Kuid jätta nõidumata? Raula tundis kuidas ta sisemiselt pooleks lõhenes. Ühelt poolt hirm ümbritseva ja oma julgeoleku üle ja teiselt poolt…
On olnud temalgi mõtteid, mis teha siis, kui tal oleks miljon krooni. Nüüd on tal need sama hästi kui käes. Kas visata see raha lihtsalt niisama minema, sest esimene kokkupuude hirmutas teda?
Naeruväärt. Peab oleme mingisugune realistlikum lähenemisnurk. Raula tõmbas kulmud kipra. Mööda käänulist ja auklikku võsavaheteed sammudes komistas ta mitu korda, nõgesed ja takjad rajaääres nilpsasid ta põlvi, kuid tüdruk ei pannud midagi tähele.
"Kui nõiduda loodusest eemal, näiteks toas. Ootan, kuni Ema magama läheb ja siis katsetan jälle. Minu toas ei ole ju mingisugust loodust. Või on?"
Raulale meenus närtsinud lill aknalaual, see oli kuivanud pärast seda, kui ta küünlaga sooja tegi.
"Hüva, nüüdsest peale kasutan nõialoitse ainult siseruumides ja loodusest eemal. Siis ei tee ma midagi halba. Lilled, noh ükskõik, kannatan ära või mis veel parem – viin teise tuppa."
Selle mõttega oma langenud meeleolu tõstnud, sammus tüdruk saabuvas videvikus kodu poole. "Ootan kuni Ema magama läheb ja katsetan siis kodus edasi," arutas ta. "Eksami teen ära nagu niuhti ja järgmised ka. Õppimisest vaba aja aga pühendan nõiduse õppimisele. Maha matemaatika, füüsika ja keemia. Elagu nõiakunst!" Ta kihistas naeru saabuvasse hämarusse ja hakkas iseendale poseerides deklameerima Canis Vedru loomeridu.
Päike loojub algab rahu
saabub õhtu muutub ööks
minu tagatasku mahub
kogu minu päevatöö
Kui Raula koju jõudis, klõbistas Ema oma töötoas arvuti kallal. Ta oli mingis firmas tehniline sekretär ja võttis üsna tihti tööd koju kaasa. Üsna tihti olid tal ka hommikuti silmad punased ja auku langenud. Mitte et selline rabamine nende majanduslikule seisule kuigivõrd mõju oleks avaldanud. Seepärast lubas tütar endale, et temast küll töönarkomaani ei saa.
Raula tervitas Ema ukse vahelt, sõi köögis külmikust võetud eilset kartuliputru, mida ta tavaliselt oleks jälestanud, kuid täna ei teinud selle maitset märkamagi, pesi ennast vannitoas kaua ja mõnuledes ning lipsas siis remondisegaduses tuppa. Hämaruses kobas ta kolu sees ja leidis lõpuks oma kortsus öösärgi, tõmbas selle selga ja puges teki alla ööd ootama.
Ema klõbistas kaua, hea et Raulal und ei olnud, muidu poleks tema plaanist midagi välja tulnud. Need kolm tundi, mis Ema töötas ja omi asju ajas, meenutas tüdruk lume kiiskamist päikeselisel jõepervel ja unistas kõigest sellest, mida ta nõiduse abil korda saadab.
Nüüdsest ei peata teda miski tegemast seda, mida ta ise tahab. Muidugi teatavate reservatsioonidega, nimelt otsustas ta oma oskused salajas hoida ja mitte avaldada neid isegi oma ainukesele sõbrannale. Aga muidu…
Lõpuks sai Ema tööga ühele poole ja printis trükitu välja. Veel veidi aega kostis kõrvaltoast tema sekeldamist, seejärel vannitoas solistamist, seda kuidas ta kobinal teisele korrusele oma tuppa läks ja varsti peale voodinaginat kõik vaikseks jäi. Tüdruk ootas kõrvad kikkis veel mõnda aega, et täiesti kindel olla. Siis ajas Raula end salakesi voodist välja ja tõstis riiuli seinalt. Vaikselt