Roos ja lumekristall. Indrek Hargla
Читать онлайн книгу.
Sa oled siis toimetuses või?”
“Danske vaim sind võtku, aga kus siis veel!” sosistas Astrid. “Kuule, pinni oma Kajlt kõik välja, kære, ma ei taha bossile veel öelda, et Mordaunt on sinu voodis, meil võib siin olla sajandi lugu!”
Ühendus katkes. Mette läks elutuppa ja pani televiisori käima. Selles rääkis parajasti keegi riigi infosüsteemide eest vastutav ametnik, kes kinnitas, et ükski ametkond pole kummalise viiruse läbi kannatanud, ühtegi andmebaasi pole sisse murtud ja kõik need, kes on kella seitsme ja kolmveerand kaheksa vahel Kopenhaageni piirkonnas avanud oma arvutis mõne meili ja kelle arvutiekraan on pime – ka pärast restart’i – , peaksid lihtsalt toksima arvutisse sõna Evigheden ja kõik on korras. Need, kes pole selle ajavahemiku sees ühtegi meili avanud, peaksid need kõik jäädavalt ära kustutama. Sama tekst jooksis uudisteribana pildi all.
“Kuid kust see kummaline viirus ikkagi pealinna arvutivõrkudesse tungis?” nõudis saatejuht.
“Tegemist on pahasoovlike häkkerite äkkrünnakuga, kelle isikud on väljaselgitamisel,” vastas ametnik lakooniliselt.
“Ikkagi pean ma küsima,” käis saatejuht peale, “et millist kahju see imelik viirus tekitab?”
“Nii kummaline kui see ka pole, siis mitte mingisugust. Välja arvatud see, et enne, kui te ei kirjuta oma arvutisse sõna “Igavik”, ei saa te seda kasutada.”
“Ja kust on pärit see kummaline võlusõna? Meie andmetel hakkas sõna “Igavik” levima e-maili vahendusel…”
Mette süütas sigareti ja kuulas edasi. Ta sai esinejate jutust aru, et sel ajal kui tema oli tõtanud Kajga kohtuma, oli Kopenhaageni arvutikasutajaid rabanud ennetundmatu viirus. Kummaliselt pimedas vilkuvad tulukesed ja arusaamatud sosinad. See oli midagi uut – viirus, mis nakatab korraga nii graafikakaardi kui helikaardi, ja imbub arvutitesse isegi ilma manusteta kirjadest, mille sisu oli kõigest mõni kilobait. Need õnnelikud aga, kes polnud oma kirju avanud, said täpselt kell 19.46. kirja, milles polnud saatja aadressi, vaid ainult märge subjektireal: “Kirjuta Evigheden” Mõned taiplikumad olid seda teinudki ja soovitanud tuttavatel nakatanutel seda teha. Ja kõik arvutid hakkasid kohe tööle, ka need, mille ekraanidel mäsles pimedus, välgatasid aeg-ajalt tulukesed ja helikaart edastas salapäraseid sosinaid. Seejärel selgus, et nakatunud kirjad võisid tulla kõikjalt üle maailma, kuid viirus hakkas tööle ainult Kopenhaageni lähiümbruses, samal kellaajal näiteks Helsingöris või Hillerödis avatud kirjad ei põhjustanud mingit viirust. Keegi ei suutnud seda seletada. Ega sedagi, et “Sosin pimeduses” – just nii oli seda viirust hakatud kutsuma – ei jätnud pärast kõrvaldamist arvutisse ühtegi jälge, nagu ka salapärane sõna Evigheden.
Teleekraanile ilmus arvutigurude vestlusring, tavapärane tõsielusaade oli edasi lükatud. Vaieldi selle üle, kuidas ühe kilobaidine meil võib sisaldada viirust ja veel sellist, mis nakatab helikaardi, mis lakkab nakatamast pärast võlusõna sisestamist ja mida – Mette ei uskunud oma kõrvu – tegelikult poleks saanudki üldse olemaski olla, sest pärast võlusõna sisestamist ei leitud meilidest mitte ühtegi hälvet. Ta kuulas ja lülitas siis televiisori välja. Sisetunne ütles, et vastuseid neile küsimustele ei saa ta mitte telestuudiost, vaid sellelt magavalt poisilt sealt tagatoas.
Aga Mette ei söandanud Kajd äratada. Ta läks rõdule ja inspekteeris piinlikkustunnet maha surudes noormehe püksitaskute sisu. Telefoni seal polnud, isegi võtmeid mitte, ei ainsatki. Mette leidis ühest tagataskust vettinud ja rullikeeratud mõnisada krooni ning teisest postkaardi.
See oli kõige tavalisem Kopenhaageni postkaart, mida võis mõne krooni eest saada igalt poolt kesklinnast. See kujutas Hans Christian Anderseni skulptuuri Raekoja ees, sedasama, millele naaldunult oli Mette Kaj täna leidnud. Kaart oli samuti läbi vettinud, kuid tagaküljelt võis näha, et Kaj oli hakanud sellele midagi kirjutama. Marki ei olnud, küll aga aadress, kellegi Gerda Hanseni aadress Odenses. Läkituselahtrisse oli Kaj jõudnud kirjutada: “Palju õnne sün-” ja rohkem midagi.
Kaj oli tahtnud saata Gerda Hansenile Odensesse sünnipäeva õnnitluskaarti, kuid ei olnud jõudnud oma ettevõtmist lõpetada. Mette kõhkles hetke, kuid otsustas siis Kaj töö lõpule viia. Ta haaras arvuti kõrvalt laualt Fyni “Kollased leheküljed” ja leidis vaevata õige Gerda Hanseni telefoninumbri.
Kes sa oled? Ema, kallim, tädi, õde?
Aga ta helistas.
Telefon kutsus kuus korda, enne kui naisehääl sellele vastas.
“Gerda Hansen? Minu nimi on Mette Lund Søndergaard, ma olen ajakirjanik, ma helistan teile Kopenhaagenist, Kaj pärast.”
“Kaj pärast?” Naise hääles oli üllatus.
“Jah, Kaj pärast, ärge muretsege, temaga on kõik korras.”
“Ma ei mõista, kes te olete?”
“Ma olen Kaj tuttav… Ma vist ei eksi, kui arvan, et teile on täna põhjust õnne soovida?”
“Homme tegelikult. Aga aitäh sellegipoolest, kas me oleme kohtunud?” Hääl kuulus noorele naisele, nooremale kui Mette.
“Ei, tõenäoliselt mitte. Ma helistan sellepärast, et Kaj on ainult pisut külmetunud ega saa täna Odensesse sõita… kui ta seda isegi plaanis, see tähendab. Ma sain teie numbri postkaardilt, mida ta nähtavasti kavatses teile täna postitada, aga ei jõudnud. See on õnnitluskaart.”
“See on väga kena, aga…” Naine teiselpool telefoniliine vakatas hetkeks. “Kaj?” sosistas ta siis pigem kui ütles. “Kaj? Kas te mõtlete, et… oh heldeke, ta on siis päris… Kas te tunnete teda?”
“Põgusalt. Meil oli täna kohtumine kokku lepitud, aga ta tuli sinna väga haigena. Ma helistangi sellepärast, et öelda, et ta on palavikus, sonib ja tõenäoliselt ei ärka ta enne hommikut. Ma olen tema tuttav, aga ma ei teagi täpselt, kes teie Kajle olete.”
“Kajle? Kui te Christianist räägite, siis ma olen tema kasuõde. Aga ma ei teadnudki, et ta ennast nüüd päriselt Kajna esitleb.”
“Kas Kaj ei olegi siis tema pärisnimi?”
“Minu kasuvenna nimi on Christian. Aga see on keeruline lugu. Ta ei ole päris terve…”
“Tal on palavik.”
“Jah. Aga ta pole vist juba kaua aega päris terve olnud. Seda on keeruline seletada… Kust te helistate, Kopenhaagenist? Ma võiksin oma mehe talle järele saata, Jens oleks varahommikuks kohal. On ta haiglas?”
“Ei, ta on minu juures… Aga temaga on kõik korras, peale palaviku ma mõtlen. Aga igaks juhuks…” Mette kirjeldas Gerdale Kaj väljanägemist, tegi seda nii täpselt, nagu tema ajakirjaniku ja elukogenud naise silm teha oskas – juuste värv, pikkus, silmade värv, kehakuju, näojooned.
“Jah, see on Christian,” ohkas Gerda lõpuks. “See on tema, minu vennake, tal on kombeks end mõnikord Kajks nimetada aga see pole tema päris nimi. Jens võiks talle tõesti siis hommikul järele tulla.”
Mettele ei meeldinud mõte, et keegi Jens ta Kaj varahommikul siit ära viib. Ta oli enamat ära teeninud. Mitte ainult artikliloo mõttes: neid küsimusi, millele Kaj oli lubanud vastata, sigines iga hetkega üha rohkem.
“Mulle tundub, et tal oli Kopenhaagenis midagi pakilist teha, ja ta pole sellega veel päris valmis jõudnud,” sõnas Mette lõpuks. “Helistasin, et öelda, et temaga on kõik korras, muud ei midagi. Kohe kui ta ärkab, ma küsin, millal ta tahab, et Jens talle järele tuleb, eks. Ja siis ma helistaksin uuesti?” Ja ta pani toru ära. Ei mingit Jensi, veel mitte.
Ta lülitas oma lauaarvuti sisse ja avas meilboksi. “Sosin pimeduses”, eks vaatame, milline sa oled. Esialgu ei paistnud midagi korrast ära olevat, rodu kirju, mõned neist tuttavatelt aadressidelt, mõned reklaamid, ei midagi imelikku, ei mingeid sosinaid, ei mingeid luurivaid silmi pimeduses. Ta leidis just ühe kirja, mis oli saadetud poole kaheksa ajal, seega just siis, kui viirus pidi oma kurja tööd tegema. Ava kiri ja kirjuta võlusõna! Mette nimetissõrm peatus poole sentimeetri kaugusel enter-klahvist. Kaj oli end liigutanud, Kaj oli häält