Külma lapsed. Jack London
Читать онлайн книгу.
unustatud minevikku, ja selle liikmete puhkepaikugi ei mäletanud keegi. Nad ei lugenud; nad olid episoodid. Nad olid lahkunud nagu pilved suvetaevast. Ka tema oli episood ja lahkub niisamuti. Loodus ei hooli. Ta seadis elule ühe ülesande, ühe seaduse. Soo edasikandmine oli elu ülesanne, surm oli ta seadus. Noort neidu oli kena vaadata, suurerinnaline ja tugev, sammud nõtked, silmad säravad. Kuid tema ülesanded seisid veel ees. Sära ta silmis suurenes, samm kiirenes, noorte meestega oli ta kord julge, kord arg, ja andis neile edasi oma rahutuse. Ta muutus üha nägusamaks ja nägusamaks, kuni mõni kütt, kes ei suutnud end enam tagasi hoida, viis ta oma telki, et ta süüa teeks ja töötaks ja saaks ta laste emaks. Ja koos laste tulekuga kadus tüdruku ilu. Ta ihuliikmed lõtvusid, samm lohises, silmad tuhmusid, kustusid ja ainult väikesed lapsed tõid rõõmu tule ääres istuva vana skvoo kortsus palgeile. Ta ülesanne oli täidetud. Veel veidi, ja nälja esimesel pigistusel või esimesel pikemal teekonnal jäetakse ta maha, just nagu Koskooshki, lumme väikese puuhunnikuga. Niisugune oli seadus.
Ta asetas ettevaatlikult oksa tulle ja jätkas mõtisklusi. Igal pool oli sama lugu, kõigi asjadega. Moskiitod kadusid esimese külmaga. Väike orav ronis eemale, et surra. Kui jänes vanaks jäi, muutus ta aeglaseks ja raskeks ega suutnud enam oma vaenlaste eest ära joosta. Isegi suur karu muutus kohmakaks ja pimedaks ja riiakaks, viimaks tirisid ta maha pesakond klähvivaid kutsikaid. Talle meenus, kuidas ta oli ühel talvel maha jätnud oma isa, Klondike’i ülemjooksul. See oli talvel enne seda, kui tuli misjonär oma juturaamatute ja ravimikarbiga. Palju kordi oli Koskoosh keelt limpsanud, kui see kast meelde tuli, kuigi nüüd keeldus ta suu niiskumast. «Valuvaigisti» oli olnud eriti hea. Kuid misjonär oli siiski takistuseks, sest ta ei toonud laagrisse liha ja sõi palju ja jahimehed nurisesid. Kuid ta külmetas Mayo veelahkmel oma kopsud ära ja hiljem ajasid koerad kivid laiali ja kaklesid ta kontide pärast.
Koskoosh pani tulle uue oksa ja süvenes veelgi kaugemale minevikku. See oli Suure Näljahäda aeg, kui vanad mehed kössitasid tule ääres tühjade kõhtudega ja rääkisid ähmaseid lugusid iidsetest päevadest, kui Yukon kolm talve järjest kinni ei külmunud, siis aga jäi kolmeks suveks kinni külmunuks. Selle nälja ajal kaotas ta oma ema. Lõhepüük oli suvel äpardunud ja sugukond jäi pikisilmi ootama talve ning põhjapõtrade tulekut. Siis tuli talv, kuid põhjapõdrad ei tulnud. Säärast asja polnud veel kunagi juhtunud, isegi mitte vanameeste elus. Kuid põhjapõdrad ei tulnud, oli aga seitsmes aasta ja jäneseid polnud juurde siginenud, ja koerad polnud muud kui kondipuntrad. Pika pimeduse kestel lapsed vingusid ja surid, ja naised, ja vanamehed; ja kui päike kevadel tagasi tuli, oli suguharus ellu jäänud vaid üks kümnest. Vaat see oli alles nälg!
Kuid ta oli näinud ka külluseaegu, kui liha käes raisku läks ja koerad olid ülesöömisest paksud ja väärtusetud – aegu, kui saakloomad lasti tapmata minema, ja naised olid viljakad ja telgid kubisesid roomavatest poistest ja tüdrukutest. Siis läksid mehed ülemeelikuiks ja elustasid iidsed tülid ja mindi üle veelahkmete lõunasse pellysid tapma, ja läände, et nad võiksid istuda tananade kustunud tulede ääres. Ta meenutas, kuidas ta oli poisina külluseajal näinud põtra huntidest maha tõmmatavat. Zing-ha lebas temaga lumes ja vaatas – Zing-ha, kellest hiljem sai kõige osavam kütt ja kes viimaks Yukoni jääauku kukkus. Kuu aja pärast leidsid nad tema poolestsaadik välja roninult ja jää külge kangeks külmunult.
Kuid põder. Zing-ha ja ta ise olid sel päeval välja läinud, et mängida jahimeest just nagu nende isad. ojasängis sattusid nad põdra ja koos temaga ka paljude huntide jälgedele. «Vana loom,» arvas Zing-ha, kes oli jälgede lugemises kiirem, «vana loom, kes enam oma karjale järele ei jõua. Hundid on ta vendadest ära lõiganud ja nüüd ei loobu nad temast enam.» Ja nii oligi. Nii nad tegid. Urisedes jooksid nad tal kannul, püüdes tal ninast napsata, puhkamata päeval ja ööl. Kuidas nad olid Zing-haga tundnud tärkavat verejanu! See lõpp pidi olema alles vaatepilt!
Kergejalgselt jooksid nad mööda jälgi, ja isegi tema, Koskoosh, aeglase pilguga ja kogenematum jälgija, oleks võinud seda pimesi järgida, nii lai oli see. Nad olid otse jahiliste kannul, lugedes igal sammul äsja kirjapandud sünget tragöödiat. Siis jõudsid nad kohta, kus põder oli seisatanud. Kolme täismehe pikkuselt oli siin lumi igast kandist sõtkutud ja laiali loobitud. Keskel olid looma sõrgadest jäänud sügavad jäljed ja ümberringi huntide kergemad käpajäljed. Mõned huntidest olid seni, kuni nende vennad saagi ümber karglesid, külili lamades puhanud. Nende kehade asemed lumes olid nii selged, nagu oleksid need tekkinud sinna vaevalt minut tagasi. Üks hunt, tabatud hullunud ohvri metsikust hüppest, oli surnuks sõtkutud. Paar puhtaksnäritud konti näitasid seda.
Jälle peatusid nad oma lumerajadel teisel seisakul. Siin oli suur loom meeleheitlikult võidelnud. Kaks korda oli ta maha tiritud, nagu lumelt näha, ja kaks korda oli ta end ründajaist vabaks raputanud ning taas püsti tõusnud. Ta oli juba ammu oma ülesande täitnud, kuid elu polnud talle vähem kallis. Zing-ha ütles, et see oli kummaline asi, maharebitud põder jälle vabaks saamas; kuid ta oli seda kindlasti teinud. Šamaan, kui nad talle sellest räägiksid, näeks selles märke ja imet.
Siis jõudsid nad sinna, kus põder oli püüdnud kõrgele kaldale ronida, et sealt metsa pääseda. Kuid ta vaenlased olid tal tagant kinni haaranud, kuni ta end tagajalgadele ajas ja huntidele tagurpidi kaela kukkus, kaht neist sügavas lumes puruks litsudes. oli selge, et saak oli niisama hästi kui käes, sest nende vennad olid nad puutumata jätnud. Veel kahest peatuskohast kiirustati mööda, üsna lähestikustest, kus oli keenud lühike võitlus. Rada oli nüüd punane ja suure looma samm oli muutunud lühikeseks ja korratuks. Siis kuulsid nad esimesi võitlushääli – mitte täiest kõrist tulevat jahikisa, vaid lühikesi haugatusi, mis rääkisid heitlevaist kehadest ja lihasse surutud hammastest. Hoidudes allatuule, roomas Zing-ha kõhuli läbi lume, ja koos temaga ka Koskoosh, kes pidi kunagi saama suguharu pealikuks. Koos nihutasid nad eemale noore männi alumised oksad ja piilusid sealt. Nad nägid lõppu.
See pilt, nagu kõik noorusmuljed, oli ikka veel selgena tema ees, ja ta kustunud silmad nägid seda lõppvaatust sama elavalt nagu ammusel ajal. Koskoosh imestas selle üle, sest järgnevatel päevadel, kui ta oli meeste juht ja nõuandjate pealik, oli ta teinud suuri tegusid, ta nimi oli needuseks pellyde suus, rääkimata võõrast valgest mehest, kelle ta oli tapnud, nuga noa vastu, ausas võitluses.
Kaua mõtiskles ta oma nooruspäevade üle, kuni tuli kustuma ja külm näpistama hakkas. Seekord pani ta tulle kaks oksa korraga ja mõõtis oma käestlibisevat elu sellega, mis järele jäi. Kui Sit-cum-to-ha oleks ainult oma vanaisa meeles pidanud ja suurema sületäie korjanud, oleks ta elu kauem kestnud. See oleks olnud kerge. Kuid ta oli alati olnud hoolimatu laps ega austanud oma esivanemaid sellest ajast kui Kobras, Zing-ha poeg, talle esmakordselt silma heitis. Noh, mis tähtsust sel oli? Kas ta ise polnud samamoodi talitanud oma kergemeelses nooruses? Mõnda aega kuulatas ta vaikust. Ehk pehmeneb ta poja süda ja ta tuleb koertega tagasi, et viia oma vana isa suguharuga sinna, kus põhjapõtru on palju ja rasv nende turjal on raske.
Ta pingutas kõrvu, ta rahutud mõtted peatusid hetkeks. Miski ei liikunud, mitte midagi. Tema üksi hingas keset suurt vaikust. oli väga üksildane. Ah! Mis see oli? Judin jooksis ta kehast läbi. Tuttav, pikk, veniv ulgumine lõikus läbi vaikuse ja see oli lähedal. Siis kerkis ta tuhmunud pilgu ette nägemus põdrast – vanast põdrapullist – rebitud nimmete ja veriste külgedega, sassis laka ja suurte haruliste sarvedega, kõhuli ja viimseni võitlemas. Ta nägi kärmeid halle kogusid, helkivaid silmi, ripnevaid keeli, tilkuvaid kihvu. Ja ta nägi halastamatut sõõri kokku tõmbumas, kuni see muutus tumedaks punktiks keset tallatud lund.
Külm koon müksas vastu ta põske ja selle puudutusest hüppas ta hing tagasi olevikku. Ta käsi haaras tule poole ja tõmbas sealt välja põleva tuki. Hetkeks haaras kiskjat päritud hirm inimese ees, ta taganes, saates oma vendadele pika kutse; ja nad vastasid ahnelt, kuni ta ümber tekkis hall, ilaste lõugadega, küürutav ring. Ta keerutas metsikult tukki ja nohisemine muutus urinaks, kuid lõõtsutavad kiskjad keeldusid laiali minemast. Nüüd roomas üks kõhuli lähemale, koibi järele vedades, nüüd teine, nüüd kolmas, kuid ükski ei taganenud. Miks peaks ma elu külge klammerduma? küsis mees ja pillas lõõmava oksa lumme. See susises ja kustus. Sõõr urises rahutult, kuid jäi paigale. Veel kord nägi ta vana põdrapulli viimast võitlust, ja Koskoosh laskis väsinult oma pea põlvedele vajuda. Mis tähtsust