Saladuslik tsaar 2: Duumioru lood. Maniakkide Tänav
Читать онлайн книгу.
alles seedides, “keda politsei ja sõjavägi taga ajab? Sa ajad pula, eks?”
“Oleneb, kuidas vaadata. Pigem peame end vabadusvõitlejateks, aga vabadusega – eriti liikumisvabadusega – on praegusel ajal lood sandisti, mis?” Freda pilk pöördus viimaste sõnadega Jurgi poole, kes paistis ärritusest alati sõrmi nagistama hakkavat.
“Tegelikult huvitab mind, mida Leroy Diondre sinust tahab, et ta oma kutsikad sulle sappa saatis.”
“Oi, mu poja…” hüüatas Jurg äkitselt ning kahmas taskust telefoni.
“Jäta see riist ja võta minu oma,” katkestas Freda mehe kavatsuse,“sest seda nad ei oska jälitada. Kas sinna plaanitegi minna, sinu koju?”
Jurg noogutas telefoni vastu võttes.
“Mis vabaduse piiramisest sa räägid?”jätkas Lestat jututeemat.
“Kas sa pole tähele pannud, mis toimub?” Freda masseeris oma tuikavat liigest.“Kamp sõjardeid ja riigijuhte on plaanid isekeskis paika seadnud ja tavakodanikele ajatakse kägu ruumikatest varjenditest ning jõudsast rakettide ehitusest. Mitte midagi sellist. Pealinna raputav mäss ja kosmoseprügi sadu annab valitsusele vabad käed omaenda rahva vastu tegutseda. Väga sobilikult olid protestijate liidrid ühte paika…Vabandust, kui see kõlab liigse paranoilisusena, aga mina ei usu neid keni sõnu ka selle satelliidikompleksi kohta. Eriti veel, kui vaadata, kes arenduse taga on.”
“Kes siis?” Lestat vasem kulm kerkis huvist.
Freda muigas teise küsimuse peale. “Kuule, isegi siinsest meediast on läbi käinud nupukene, et venelased arendavad planetaarse satelliitkaitsesüsteemi tarbeks tehisintellekti. Millal enne neilt midagi head oleme saanud? Kui lisada siia veel lekkinud infokillud Balti riikide häkkeritest, siis…”
Lestat vangutas arusaamatult soigudes pead, kui Jurg närviliselt telefoni Fredale tagastas.
“Ei võta vastu,” pomises mees ja vaatas nõutult teistele otsa. “Loodan, et temaga midagi lahti pole. Ma poleks pidanud teda üksi jätma, vaid sel korral kogunemisele kaasa vedama.”
Freda märkas, et Lestat’ klaasistunud pilk vaatas temast läbi. Mees oleks nagu tardunud, tõenäoliselt šokist.
Nad olid terve metsatee rongijaamast farmini Lestat’d kiiremini käima sundinud, sest vaene mees proovis iga kolmanda kännu juures puhkepausi lunida. Kuid Jurgi sõna maksis ja lõpuks laius nende ees lagendik, kus mehed nooruspõlves pererahva nörritamiseks pahandusi korraldasid. Aovalguses ei paistnud piimafarmi tagusel väljal pealiskaudsel vaatamisel midagi tavapärasest erinevat olevat. Tarandikuga piiratud koltunud sügisene karjamaa, mille põhjapoolses servas asus hoonetekompleks koos poole sajandi vanuse elumajaga, laiutas karges häirimatuses.
Mõne aja pärast astus Jurg teistest eespool majaesisele terrassile. Varjukull polnud lubanud neil suure hurraaga majja siseneda, vaid käskinud kõigepealt hoonet eemalt jälgida, tegi seejärel krundile ringi peale ning andis naastes meestele märku läheneda. Nüüd värises Jurg kannatamatusest, erutusest või mõlemast korraga, kui ukse avas.
Nad sisenesid ettevaatlikult majja, et mitte võimalike soovimatute külaliste tähelepanu äratada. Elumaja sisutus oli lihtne – tagasihoidlike nikerdustega kasepuust mööbel, plaaditud põrandad, krohvitud heledad seinad ning üle lae kulgevad jämedad tumeda peitsiga puidust talad.
Elamine tundus korras olevat ja märke rüselusest polnud näha. Nad tegid Varjukulliga kiirelt esimesele korrusele tiiru peale, kuid ei leidnud kedagi. Samal ajal seisis kivistunud näoga Lestat vigastatud kätt keha ligi hoides esikus. Üleval paiknesid pere magamistoad, millest ühes Girard isa arvates põhilise aja veetis, kui keegi teda just karjaga tegelema ei sundinud.
Uks oli paokil ja Jurg vaatas korraks naise poole saamaks kinnitust, kas võib siseneda. Viimase noogutuse peale avas mees püssitoru saatel ukse, mis viis Girardi magamistuppa, kuid seejärel tabas teda nurga tagant ilmunud maskeeritud mehe relvapära löök näkku.
“Ärka üles, vennike,” kostis Jurgi kõrvu mehe käre hääl, kes talle lahtise käega näkku virutas. “Näed, eluvaim täitsa sees. Keegi tahab sinuga rääkida.”
Jurg oli tooli külge kinni aheldatud ja kuigi mehe uimane pea tuikas, suutis ta hetkeks ringi vaadata. Varjukull istus temast vasakul, pea rinnal, teisel toolil ning tundus olevat meelemärkuseta. Peakatte puudumise tõttu lebas naise tume pats õlal; mitmelt poolt lõhkirebitud riided andsid tunnistust tõsisemast kähmlusest. Pojast ei paistnud mingit märki. Oli see nüüd kergendus või mitte? Kas ta toimetas järsku laudas… Ja Lestat… Sõber istus Jurgeni pilku vältides noruspäi Girardi voodiserval ja paistis, et tundis ennast ülimalt ebamugavalt.
Mustas vormis eriüksuslane tõmbas mehe ette laua, millele asetatud arvutitahvel edastas otsepilti mingist angaarist. Ekraanile ilmus lahingumundris ohvitseri nägu, kelles Jurg tundis ära hiljuti telekast nähtud koloneli.
“Härra Lemieux, rõõm lõpuks teiega kohtuda. Pean vabandama, et ei saa isiklikult kohal viibida, sest näete… rahututel aegadel on palju tegemist. Ma loodan, et mu alluvad pole teid liialt heidutanud, seega teen panuse meie viljakale koostööle.”
“Ma ei mõista,”alustas Jurg endiselt Lestat’poole pilke heites, “millist koostööd ma tegema pean? Kes te olete? Miks te mind kinni hoiate? Kus mu poeg on?”
“Ma usun, et saate väga hästi aru, mida ma silma pean,”jätkas kolonel Leroy küsimustest välja tegemata. “Oleme teid mõnda aega jälginud, kuulnud teie riigivastaseid sõnavõtte pealinnas ja mujalgi. Lisaks vastuhakk vahistamisel ning tagatipuks leiame teid koos ühe Euroopa tagaotsitavama terroristiga. Minu arust on küsimusteks piisavalt põhjust.”
Jurg hingas sügavalt sisse.“Ma ei räägi teile enne midagi, kui ütlete, kus mu poeg on.”
“Olgu, see tundub õiglane. René, too poiss sisse.”
Üks meestest väljus ruumist, ülejäänud kaks jälgisid pingsalt kolme vangi edasi. Lestat julges korraks anuva pilgu Jurgi poole tõsta, kes oli hakanud taas sõrmi nagistama.
Leroy ilmselt aimas, keda Jurg silmitses, ja jätkas:“Aa, teie sõber, härra Lestat, on väga tubli olnud. Vihjed õõnestajate ja terroristide kohta muudavad keerulistel aegadel ühiskonna puhtamaks, kas te ei leia? Sellist kordaminekut nagu Varjukulli tabamine ei osanud ma niivõrd stressirohke ööpäeva lõpuks kuidagi oodata.”
Jurg surus lõuga kokku – tema parim sõber ja koputaja. Oleks siis veel asja eest. Ta valmistus midagi krõbedamat ütlema, kui toa uks taas lahti paiskus ning René tema pojaga naasis. Räsitud välimusega marraskil Girard rippus lõdvalt mehe haardes ning lohistati seina äärde istuma. René astus heledapäise lontis kogu ligi ja kiskus pea juukseidpidi üles, et noormehe kinnisilmne nägu teistele paistaks.
“Igavesed loomad!” kaotas Jurg seda pilti nähes enesekontrolli.“Jätke poiss rahule, ta pole midagi teinud!”
“Temaga on kõik hästi,” lausus kolonel. “Kui räägite kogu loo ausalt ära, ei juhtu kummagagi midagi halba. Niisiis, kuidas te seda naist tunnete?”
“Me kohtusime alles rongis… Ma ei saa siiani aru, mis pagana riigivastasest tegevusest te räägite. Meil on endiselt sõnavabadus, viibisin Pariisis departemangu esindajana.”
Leroy ohkas.“Lootsin, et saame teiega mõistlikku juttu ajada. Küsin veel ühe korra, kuidas te seda naist tunnete?”
“Ja mina vastan, et rongis kohtusime. Püüdsime sellest hullumajast pääseda, kas see on kuritegu?” Jurg vaatas ahastuses poja poole.“Girard, kas kuuled mind? Su isa on nüüd siin!”
“Hea küll, ilmselt heaga siit tulemust ei saa. René, kohe peaks abijõud teieni jõudma. Hoolitse, et meie auväärt Jurg ja Varjukull kenasti teele saadetakse. Ahjaa, keldrist leitud serverid on ka ülimalt põnevad. Vaata, et needki maha ei jääks. Paistab, et meie sõbral on ka hämaram elukülg.”
Koloneli nägu lähenes kaamerale nii, et ekraanilt oli näha ainult tema silmi, mis ainiti Jurgi poole vaatasid. “Peab ütlema, et ühe taluniku kohta olete