Marslaste teine sissetung. Sari: «Orpheuse Raamatukogu». Arkadi Strugatski
Читать онлайн книгу.
olgu,» ütles Myrtilos. «Teame neid manöövreid. Sõidavad siin ninatargad minu raha eest ringi.» Sel hetkel oli mulle lõplikult kõik selge. Toimuvad suured sõjaväemanöövrid – võib-olla isegi tuumarelva kasutamisega. Tasus ära see aiamaa tarastamine.
Jumal, aita nüüd rahulikult magama jääda!
2. juuni
Sügelen üle kogu kere. Ja kõige tähtsam, ma ei julge kuidagi Artemisega vestlust alustada. Ma ei kannata selliseid sügavalt isiklikke vestlusi, seda intiimset möla. Ja pealegi, kust ma tean, mis ta mulle vastab?
Kurat teab, mida nende tütardega teha. Saaks ma vähemalt arugi, mis tal puudu on! Mees on, ja mitte mingi kühmus äbarik, vaid tugev, oma parimais aastates, mitte mingi peletis, mitte sant, aga ka mitte liiderdaja. Võimalusi tal ju oleks: laekuri õetütar saadab talle kutsuvaid pilke, ja Thyone teeb silmi, seda teavad kõik, ja ma ei räägigi gümnaasiumi tüdrukutest, suvitajatest või madam Persephonest isiklikult, kes on kõikidest kiisudest kõige kiisum ja mitte üks kõuts ei suuda talle vastu panna. Aga ma ju tean, mida Artemis mulle selle kõige peale vastab. Igav, kostab ta, paps, meil on siin surmavalt igav. Ja mitte midagi ei ole vastu kosta! Noor ilus naine, lapsi ei ole, kadestamisväärse temperamendiga, ta peaks lendlema lõbustuste keerises, tantsud, flirt ja muu säärane. Aga Charon on kahjuks üks neist, noh, filosoofidest. Mõtleja. Totalitarism, fašism, managerism, kommunism. Tantse nimetab seksuaalseks narkootikumiks, külalised on tema arust kari tolvaneid, üks hullem kui teine. Aga vistimängust või ütleme neljast kuningast – sellest ei tohi kõssatagi. Kuid samas, kui klaasi tõsta, siis on mees küll! Paneb oma viis tarkpead laua ümber istuma, lööb viis pudelit konjakit lauale ja siis targutavad kuni hommikuni välja. Tüdruk haigutab, haigutab, lööb ukse pauguga kinni ja läheb magama. On see siis mingi elu? Mehel on mehe vajadused, ma saan ju aru, aga teisest küljest on naisel jälle naise vajadused! Ei, ma armastan oma väimeest, ta on minu väimees, ja mina armastan teda. Aga kui palju siis võib targutada? Ja mis nendest targutustest muutub? On ju selge: kui palju sa fašismist ka ei targuta, fašismil ei ole sellest sooja ega külma, ei jõua sa piiksatadagi, kui lüüakse sulle raudne kiiver pähe ja «rünnakule», elagu suur juht! Aga kui sa jätad tähelepanuta oma noore naise, siis vastab ta sulle peagi samaga. Ja siin ei aita sind enam mingid filosoofilised targutused. Ma saan aru küll, haritud inimene peab vahel arutlema kõrvalistel teemadel, aga ei tohi siiski unustada proportsioone, härrased.
Hommik oli täna lihtsalt nõiduslik. (Üheksateist plusskraadi, pilvisus – üks pall, lõunatuul 0,5 meetrit sekundis. Peaks käima ilmajaamas, kontrollima oma anemomeetrit, ma pillasin selle jälle maha.) Pärast hommikusööki jõudsin otsusele, et magavale kassile hiir suhu ei jookse ja läksin linnavalitsusse uurima, kuidas pensioniga lood on. Läksin ja nautisin vaikust, kui järsku näen – Vabaduse ja Kanarbiku tänava nurgale on kogunenud rahvasumm. Selgus, et Minotauros oli oma tsisterniga põrutanud juveelipoe vitriini ja rahvas kogunes vaatama, kuidas ta, räpane, paistes, juba hommikul vara jälle juua täis, annab tunnistusi liiklusinspektorile. Ta moodustas selle särava hommikuga sellise disharmoonia, et hea tuju oli kohe kadunud. On ju selge, et politseil ei olnud vaja Minotaurost nii vara välja lasta, teadsid ju, et ta tõmbab jälle nina täis, kui on joomaperiood. Aga teisest küljest, kuidas sa ei lase teda välja, kui ta on linna ainus sibi? Siin jääb ainult valida üks kahest: kas tegele Minotaurose ümberkasvatamisega ja upu solgi sisse, või tee hügieeni nimel kompromisse.
Minotaurose pärast kulus mul aega ja kui ma lõpuks jõudsin «platsi» juurde, olid meie omad juba kõik kohal. Maksin oma trahvi ja pärast seda kostitas ühe jalaga Polyphemos mind suurepärase alumiiniumvutlaris sigariga. Selle sigari saatis talle just minu jaoks tema vanem poeg Polykarpos, kaubalaevastiku leitnant. See Polykarpos õppis minu juures mitu aastat, kuni põgenes laevale jungaks. Terane poiss oli, suur vembumees. Kui ta linnast jalga laskis, pidi Polyphemos mind peaaegu kohtusse kaebama: õpetaja, näe, ajas poisi hulluks oma loengutega maailmade paljususest. Polyphemos ise usub siiamaani, et taevas on kõva ja et sputnikud sõidavad seal nagu mootorrattad tsirkuses. Minu põhjendused astronoomia kasulikkusest ei olnud talle jõukohased siis ega ole ka praegu.
Meie omad rääkisid, et linna laekur oli jälle staadioni ehituseks määratud raha ära raisanud. See on siis juba seitsmes kord. Alustuseks arutasime abinõusid, mida oleks vaja kasutusele võtta. Silenos kehitas õlgu ja kinnitas, et peale kohtu vist midagi välja ei mõtle.
«Aitab poolikutest abinõudest,» kordas ta. «Avalik kohus. Koguneme kogu linnaga staadioniauku ja lööme raharaiskaja otse kuriteopaigas häbiposti. Tänu taevale, meie seadus on piisavalt paindlik, et karistus vastaks täpselt kuriteo raskusastmele.»
«Mina ütleksin isegi, et meie seadus on liiga paindlik,» märkis sapine Paralos. «Selle laekuri üle on juba kaks korda kohut mõistetud ja mõlemal korral läks paindlik seadus temast kaarega mööda. Noh, aga sina arvad muidugi, et see juhtus nii sellepärast, et kohut mõisteti raekojas ja mitte staadioniaugus.»
Morpheus ütles pärast põhjalikku järelemõtlemist, et alates tänasest tema laekuril enam juukseid ei lõika ja habet ei aja. Las käib karvasena ringi. «Turakad olete – ei suuda kuidagi mõista, et ta sülitab teie kõigi peale. Tal on oma kamp.»
«Just nimelt,» sekkus sapine Paralos ja tuletas meile meelde, et peale linna laekuri elab ja tegutseb veel ka linna arhitekt, kes projekteeris selle staadioni vastavalt oma võimetele ja nüüd on loomulikult huvitatud, et seda, hoidku jumal, ehitama ei hakataks. Kokutaja Calais hakkas sisistama, tõmblema, ja tõmmanud sellega tähelepanu endale, tuletas meelde, et just tema, Calais, läks eelmisel aastal Lillede peol arhitektiga peaaegu kaklema. See märkus andis vestlusele hoopis teise, otsustava tooni. Ühejalgne Polyphemos kui veteran ja inimene, kes ei karda verd, tegi ettepaneku varitseda mõlemaid madam Persephone trepikojas ja kärpida neil tiibu. Sellistel otsustavatel hetkedel ei jälgi Polyphemos üldse oma keelt – igalt poolt pressivad välja kasarmu kombed.
«Ajame kotti need värdjad,» müristas ta. «Kütame sellele sõnnikule korraliku sauna ja loeme nende lurjuste ribid üle.»
Lihtsalt üllatav, kuidas sellised tulised kõned meie omadele mõjuvad. Ülesköetutena hakkasid kõik kätega vehkima, Calais aga sisises ja tõmbles tavapärasest enam, nii et ei suutnud suurest erutusest sõnagi öelda. Ainult sapine Paralos, ainus meie seast, kes oli rahulikuks jäänud, märkis, et peale laekuri ja arhitekti elab meie linnas oma suveresidentsis ka nende parim sõber – keegi härra Laomedon, ja siis jäid kõik korraga vait ning hakkasid vahepealse jutu ajal kustunud sigareid ja sigarette uuesti süütama, sest härra Laomedonil juba tiibu ei kärbi ja ribisid üle ei loe. Ja kui siis saabunud vaikuses kokutaja Calais lõpuks täiesti kontrollimatult prahvatas: «An-an-anname vastu kolpa!», vaatasid kõik teda etteheitvalt.
Mulle meenus, et pean minema linnavalitsusse, panin lõpuni suitsetamata sigari alumiiniumist vutlarisse ja tõusin teisele korrusele, linnapea vastuvõturuumi. Mind üllatas ebatavaline elevus kantseleis. Kõik töötajad olid kuidagi erutatud. Isegi sekretärihärra, selle asemel et nagu tavaliselt oma küüsi imetleda, pitseeris kirjalakiga suuri ümbrikke, ilme, muide, põlastav, nagu osutaks ta kõigile tohutu teene. Lähenesin ebamugavust tundes sellele uue moe järgi lakutud iludusele. Issand, ma annaks kõik, et ei peaks temaga kokku puutuma, teda nägema ega kuulma. Ma ei armastanud härra Nikostratost juba varemgi, nagu ka kõiki teisi meie linna noori keigareid, ausalt öeldes ei armastanud ma teda juba siis, kui ta veel minu juures õppis. Ei armastanud laiskuse, jultumuse, häbematute tempude pärast, aga pärast eilset ajas tema nägemine mind lihtsalt oksele. Mul polnud õrna aimugi, kuidas temaga käituda. Aga muud väljapääsu ei olnud, seepärast võtsin end lõpuks kokku ja julgesin küsida: «Härra Nikostratos, kas minu asjas on midagi kuulda?» Ta isegi ei vaadanud minu poole, ei austanud mind oma pilguga, nagu öeldakse.
«Vabandage, härra Apollon, aga ministeeriumist ei ole veel vastust tulnud,» vastas ta tembeldamist katkestamata. Tammusin natuke kohapeal ja hakkasin ukse poole minema. Tundsin end halvasti, nagu alati ametiasutustes. Aga täiesti ootamatult peatas ta mind üllatava teatega. Ta ütles, et juba eilsest saadik ei ole Marathoniga mingit sidet.
«Mis te räägite!» ütlesin mina. «Kas tõesti ei ole manöövrid veel lõppenud?»
«Millised