Minu ilus elu maal. Heli Künnapas
Читать онлайн книгу.
kui see läheb konkursile. Siis tuleb pikalt praadida, et seejärel kuulda võõraste inimeste kohtuotsust minu kullakallikese üle. Konkursitööde lugemise ajal võin aga teosele veel mõelda, sest enne ilmumist on võimalik teha parandusi.
Kui aga toimetaja poolt ülekäidud teose pärast viimast lugemist talle tagasi saadan, paneb see hulga rohkem käed värisema: “Kes ja kas seda lugema hakkab? Mida mu hingest tulnud ridade kohta öeldakse? Äkki peaks veel juurde kirjutama, et…”
Siis tuletan aga endale meelde, et see lugu sai otsa.
Tehtud.
Kirjutatud.
Tagasiside on aga iga lugeja nägu ja seda ma muuta ei saa.
Tänane päevaplaan on Maria 4.kuu minisünnipäev. Vanemad ju ikka tulevad kooki sööma ja õnnitlema. Beebi esimese aasta minisünnipäevad on traditsioon, mille puhul tean, et ei pea vanemaid kutsuma, vaid küsin ainult: “Mis kell te täna tulete?”
Neljapäev 6. detsember 2012
Eelmisel aastal osalesime esimest korda küülikunäitusel, nagu rääkisin. Farmi arvestuses osalemiseks peab suutma välja panna kümme oma farmi kasvandikku. Korjasin kõik sobivad isendid viimseni kokku ja sain üksteist. Kahjuks olid kaks siiski alakaalulised ja said üldarvestuses 0 punkti. Seega jäime tookord farmide arvestusest välja.
Uuel aastal uue hooga!
Seekord oli plaanis osaleda 16 loomaga. Et ikka kindla peale välja minna. Plaani järgi pidin hakkama varakult loomi ette valmistama. Aga – nagu alati… viimasel õhtul jooksin ja rabelesin.
Seekord läks vähemalt vaktsineerimine lihtsamalt kui eelmisel aastal. Nimelt peavad kõik näitusel osalevad küülikud olema müksomatoosi ja VHD vastu vaktsineeritud. Eelmisel aastal suutsin VHD vaktsiini saada viimasel minutil pärast pikka asjaajamist. Käisin lastega sellel Haapsalus järel. Müksomatoosi vaktsiini oli aasta lõpus saada vaid väikestes pudelites ehk kordades kallimalt kui suures pudelis ostes.
Müksomatoos ja VHD on mõlemad küülikute viiruslikud haigused, mis nakatumise korral hävitavad kiirelt kogu farmi. Nakkusi kannavad edasi näiteks sääsed, kes on küülikufarmides suureks nuhtluseks.
Nendesse haigustesse nakatunud loomad tavaliselt surevad. Müksomatoosist on küll põhimõtteliselt võimalik loom terveks ravida, kuid ta jääb ikka nakkuse allikaks teistele loomadele. Nii et põhikarjas teda kasutada ei saaks.
Nagu inimeste puhul, on ka loomade vaktsineerimise suhtes erinevaid seisukohti. Kuna ringleb jutte sellest, kuidas ka vaktsineeritud loomad on haigestunud, siis mina vaktsineerimisse väga ei usu. Kulutad sinna aega ja raha ning lõpuks ikka loomad hukkuvad… Eriti kui neid haigusi nii väga palju siiski diagnoositud ei ole.
Samas – eks haiguste vähene levik on ka vaktsineerimise tulemus.
Sel aastal küsiti küülikukasvatajate foorumis VHD vaktsiini soovijate hulk kohe aasta algul ära. Eelmise aasta närvipinge värskelt meeles – loomulikult ma tellisin! Meieni jõudis see lõpuks aga ikkagi suhteliselt viimasel minutil. Pole hullu. Jõudsime!
Mina polnud seega hädas, kuid minu ümber mõned väiksemad küülikukasvatajad, kes polnud viiekümne-doosilist VHD vaktsiinipudelit tellinud, jäid näituselt kõrvale. Korra haudusime küll plaani, et üks väikekasvataja tuleb minu juurde ja laseme tema loomad ka siin vaktsineerida, aga…
Ta on maakondade piiri tagune ja minu vetarst ei saa seda teha. Siis mõtlesime, et peale minu küülikute vaktsineerimise annan ülejäänu talle ja ta vaktsineerib Pärnus. Nii ei saavat ka! Lahtist pudelit nad ei taha. Vaktsiin on elus ollus ja mis kõik… Ja nii jäigi selle teise kasvataja minu farmist pärit järglastel bürokraatlikel põhjustel näitusel osalemata.
Ise olin aga eelmisest aastast targem ja käisin ka vetil suht õigeaegselt kannul, et saaks ikka piisavalt varakult enne näitust vaktsineeritud. Tähtajad-tähtajad!
Tänaseks jäi küüntelõikus, kammimine, delikaatsete piirkondade „taskute“ puhastamine ja tätoveerimine. “Taskud” on küüliku suguorganite kõrval asuvad voldikesed, mille alla või vahele koguneb vääääga halva lõhnaga segupudru. Näitusel käib “taskute” korrasolek hügieeni punkti alla, kuid otsest elulist vajadust minu arust sellel puhastamisel ei ole.
Vana tõde, et küülikukasvatajaid tunneb kätest, leiab sellistel õhtutel igal juhul kinnitust.
Mõni loomake ei tahtnud puuristki välja tulla, rääkimata küünelõikusest või „taskute“ puhastamisest.
Otse loomulikult suutsid kaks emast prantsuse päss tõugu küülikut eelmisel ööl kakelda, nii et mõlemal oli kõrvas täks sees. Sellised nähtava välise vigastusega küülikud saavad näitusel kohe null punkti, seega läksid nad näituse nimekirjast maha. Õnneks oleme sel aastal oma farmi kasvandike poolest juba rikkamad ja ka viimasel minutil oli võimalik kahe pässi asemel vähemalt üks isane kalifornia tõugu tegelane näituseks üles vuhvida.
Kui varasemal vaatlusel oli tundunud, et karvaga pole ühelgi näitusele registreeritud küülikul probleeme, siis viimasel ööl selgus loomulikult vastupidine. Võrkpõhjaga puuris peetava isase prantsuse pässi taldade all ilutsesid mõnusad tuustid.
Juuksuritööd alga!
Ma pole kunagi kääridega väga osav olnud, kuid need tuustid said suht korrektselt eemaldatud.
Kui kaugelt pärast südaööd jõudsin prantsuse pässid ja kaliforniad kammitud, puhastatud, tätoveeritud, hakkas veel lõbusam osa. Mitmed uus-meremaa valged tuli ära pesta. See on siis valgekarvaline tõug, nagu nimigi ütleb – ja nende karv peab olema täiesti valge. Kuigi olin nad varakult üksikpuuridesse paigutanud, siis mingil müstilisel moel oli ikkagi kõigil karv kollakalt märgistatud. Kuigi ma lubasin seda juba eelmisel korral, siis seekord on tõesti viimane kord valgeid küülikuid näitusele kaasa võtta.
Vedasin loomakesed tuppa – vannituppa, milleks muuks me selle rajasime! – ning hakkasin neid pesema ja kuivatama. Ööseks jäid nad loomulikult tuppa, et korralikult ära kuivada.
Kiirelt tuli veel pilk peale heita, et kõik vajalikud paberid oleksid korras ja kaasas: vetarsti tõendid vaktsineerimise kohta, loomade sugupuud, registreerimisleht. Mõned farmi infoga visiitkaardid ka, et neid huviliste jaoks puuridele laotada.
Ja siis mõni tund und!
Reede 7. detsember 2012
Hommikul polnud pilt sugugi ootuspärane. Pesemine oli vaid osa uus-meremaa valgete kollasust eemaldanud. Pealegi olid pestud küülikud veidi pulstunud, nii et neid tuli kammida. Selleks aga aega enam polnud.
Pakkisin nad kõik kaasa. Lootsin enne näituse algust loomad veel üle kammida.
Kui kõik 15 looma olid autosse pakitud, ajasin Maria üles ja söötsin ta ära. Seejärel ka tema asjad kaasa ning Tartu poole teele.
Koos lapsega elades ongi suurim küsimus logistika. Tartusse jõudes tuli hakkama saada sellega, et kõik kastidesse pakitud küülikud pidin ükshaaval näitusehalli sisse vedama, kuid auto oli umbes saja meetri kaugusel sihtkohast. Nii tuli Maria jätta kas autosse või näitusehalli või iga kord kaasa vedada. Kuna ta oli rahulik, valisin viimase variandi ehk näitusehalli.
Pooled küülikud sain toodud – ja siis muutus tütar rahutuks. Õnneks astus üks teine noor küülikukasvataja abivalmilt ligi ja kiigutas turvahällis Mariat nii kaua, kuni oma loomad sisse toodud sain. Sama jama kordus ka siis, kui pidin ükshaaval loomi näituse vetarstile näitama. Ootasin tükk aega järjekorras, kuni mitu küülikukasvatajat oma loomi vetarstile esitlesid. Kui minu kord lõpuks käes oli, ei tahtnud Maria enam sugugi oodata.
Aga me saime kõik tehtud ja ma võisin meie loomad näitusepuuridesse laiali jagada.
Pika hindamispäeva lõpuks sai farmide arvestuses meie Kuuse talu küülikufarm 5. koha 938,5 punktiga! Esimesed 5 farmi mahtusid kõiki 11,5 punkti sisse, seega võib tulemusega päris rahule jääda. Seekord oli kaasas 15 looma, kellest 5 kaliforniat, 5 uusmeremaa valget ja 5 prantsuse pässi. Hindamisel oli maksimaalseks võimalikuks punktide summaks