Onu Bella. Koduperemehe nipiraamat. Igor Maasik
Читать онлайн книгу.
esiisa on nagu arbuuski pärit kuumadelt ja kuivadelt aladelt. Liigne kastmine võib teha kasu asemel hoopis kurja. Melonivars ja juurekael on väga õrnad ning võivad hakata mädanema. Tavaliselt järgneb sellele taime hukkumine.
Melon oli vilkam ja kiirem küpseja kui arbuus. Kahvatukollased, lavakurgist tunduvalt suuremad viljad andsid märku küpsusest, muutudes meeldivalt aromaatseks. Lõhnanaudingut valmistasid isegi terved viljad, polnud vaja neid tingimata tükeldada. Külalistele pakutud meloniviil tekitas alati piisavalt palju elevust, kuigi vilja suurus ei suutnud edukalt konkureerida kauplustes ja turgudel müüdavate rivaalidega.
Minu melonite kasvatamise entusiasm hääbus üsna kiiresti, vabanenud kasvupinda kasutasin teiste kultuuridega katsetamisel. Loobumine oli seotud ühe olulise objektiivse põhjusega: ma ei salli meloni lääget maitset. Värske dessertvilja tuunimine hapude mahladega oli kui põgenemine vihma käest räästa alla. Toidu-, antud juhul melonimaitse üle ei soovi ma vaielda.
Baklažaan kui maavitsaline on kõrvuti paprika ja tomatiga täiesti tavaline, laialt levinud köögivili Lõuna-Euroopas. Meil Eestis mäletatakse baklažaani lähiminevikust ennekõike mitmesuguste Bulgaaria ja Ukraina päritolu köögiviljakonservide koostisosana. Ent baklažaan, mida uuemal ajal kutsutakse kelmikalt ja kadakasakslikult munataimeks, vääriks märksa enam tähelepanu rikastamaks toidusedelit.
Baklažaanieksperimendile läksin vastu oluliselt tagasihoidlikumate kahtluste-kõhklustega, sest läbitöötatud pisku aimekirjandus võrdles selle köögivilja kasvatamist sageli paprikaga. Paprikat olin ma juba varemgi kasvatanud ning saagist polnud ilma jäänud. Küll aga leidis tõestust fakt, et baklažaani vegetatsiooniperiood on pikem kui paprikal ning võib kesta koguni viis kuud. Samuti sai kinnitust tähtis detail, et baklažaani ümberistutamisel ei tohi mitte mingil juhul vigastada juuri, sest siis hakkab taim kasutama oma potentsiaalset energiat mitte maapealse osa arendamiseks, vaid viga saanud juurekava restaureerimiseks.
Pisikesed neerukujulised seemned külvasin turbast istutuspottidesse ühe kaupa juba märtsis. Kivikõva konsistents andis ilmselget märku, et seemnete idanemasaamiseks tuleb neid ülihoolikalt kasta, kasutades sooja, 20–25kraadist vett. Seemned idanesid rahuldavalt ning mai keskel olid võrsunud taimed istutatud juba kasvukohale. Hallikasroheliste ja karvaste munajate lehtedega ning üsna lihavate vartega taimed puhkesid õide südasuvel. Õied meenutasid kartuliõisi. Elujõulisemad taimed olid kasvatanud külge arvestatavad viljad juba septembri alguseks. Need olid väljaveninud pirni kujuga, ahvatleva läikega ning kuninglikult tumevioletsed.
Baklažaanide kasvatamine katmikalal õnnestus igal aastal. Soovitan hakkajatel ja julgetel aiandusentusiastidel katsetada baklažaaniga! Muidugi juhul, kui ollakse kasvuhoone õnnelik omanik ja omatakse vähemalt keskpärast kogemust taimedega ümberkäimisel. Kui nimetet köögivili muutus tavaliseks kaubaartikliks suurte toidukaupluste lettidel, hääbus mu huvi kasvatada neid koduses kasvuhoones.
Veel ühe maavitsaliste sugukonda kuuluva taime kasvatamist praktiseerisin kasvuhoones. See oli tubakas. Tõsi, tubakakasvatus ei hiilga minu botaaniliste eksperimentide virvarris just erilise jätkusuutlikkusega. Kasvatasin tubakat kasvumajas vaid aasta. Ühe tubakataime (õigemini mahorkatubaka) seemnetega kaubitseja leidsin juhuslikult Tartu avaturult 1990. aastate alguses. Kahjuks ei osanud müüja tubakakasvatusest midagi pajatada, seega tuli võtta edaspidiste tegevuste aluseks mõisted “katsetamine” ja “intuitsioon”.
Külvasin peenikesed mustad seemned kasvuhoone ühte nurka. Olin kohe alguses veendunud, et viljakas tubakakasvatamine pole tegevus, millega hiljem uhkustada. Läks aga sootuks vastupidi.
Peagi olid taimed tärganud ning rühkisid jõudsalt kasvada. Silmatorkavalt sümpaatsete lillade õitega taimed olid vaatamisväärsus omaette. Kui vend Enn sai teada, et kasvatan kasvuhoones tubakataimi, muutus tema suhtumine minu aednikuveidrustesse lugupidamise ja austuse suunas. Enam polnud haruldased korrad, kui nägin teda kasvuhoones taimi kastmas.
Kesksuvel ilmnes tõsine probleem. Tubakataimed olid äärmiselt vastuvõtlikud taimehaigustele. Kasvuhoone kui isoleeritud sootsium kiirendas ja soosis tõbede levikut. Haiguste ravi kemikaalidega olnuks maailma kõige suurem nonsenss. Langetasin otsuse likvideerida tubakaistandus, kuna ohtu võisid sattuda naaberkultuurid. Eraldasin vähegi kõlblikud tubakataimed haigusest puretud taimedest, et siis endale rusikaga rinnale tagudes väita: see eksperiment ei ole veel lõppenud täieliku fiaskoga.
Hoolikalt eraldasin taimevarred lehtedest. Õhukesele paberile õhukese kihina asetatuna kuivasid tubakalehed toatemperatuuril kiiresti. Vältisin kuivatamisel otsest päikesevalgust ja hoolitsesin selle eest, et ruum oleks õhutatav. Muide, sääraselt kuivatasin ma ka maitse- ja ravimtaimi.
Paari nädala pärast olid tubakalehed konsumeerimisküpsed. Vend Enn tõi lagedale piibu, mida ta kasutas siis, kui kodus said suitsud otsa ning parajasti ei olnud viitsimist või raha soetada uut pakki sigarette.
Omakasvatatud mahorkatubakas ei pakkunud joovastavaid naudinguelamusi. Pigem sarnanes suitsetamine legendaarsete sigaretimarkide Kosmos, Tuluke ja Sovetski soldat tarvitamisega ning meie laiuskraadidel kasvanud tubakataim on positsioneerunud minu meeltes kui ilutaim.
Siis, kui viinapuud nutavad
Maikuine nädalavahetus ühes kaunis Kesk-Eesti linnakeses, mida kutsutakse kelmikalt kevadpealinnaks, on Türile kõige olulisem aeg aastas. Siis hakkab väikelinn kihama nagu sipelgapesa ning igapäevast rahulikku elu elav paigake muutub kui tuiksooneks aiandushuvilise vereringes.
Türi lillelaat on aastakümneid kujundanud linna imidžit. Väidan liialdamata, et see laat pole vaid ostu-müügitehingute sooritamise tallermaa, vaid ka paadunud aiandusentusiastide kokkusaamiskoht, kus jagatakse vanu kogemusi ja nopitakse uusi teadmisi. Väärib lisamist, et hulga Türi elanike kauneid kodusid täiendavad lummavad ja maitsekad aiakujundused, mis ei jää märkamata ühelegi külastajale isegi pärast laadaaega. Türi kui aedlinn on algajale aednikule kahtlemata koloriitne inspiratsiooniallikas.
Mainit laat on mänginud kaalukat rolli minu kollektsioonaia loomisel. See protsess käivitus mõõdukas võtmes 1980. aastate algul, kuid saavutas apogee sama kümnendi teisel poolel.
Aegade jooksul olen toonud Türi lillelaadalt Tartu koduaeda kasvama nii kirsskontpuu, aktiniidia, aprikoosipuu kui ka viinamarjasordi ´Blue Hamburger´. Aastaid hiljem olen mõelnud, et äkki taimemüüja eksis, sest targad allikad pajatavad rohkem küll sordist, mis nime järgi samuti hamburglane, kuid musta värvi. Õigupoolest polnud adekvaatne sordinimetus mulle tookord ülioluline.
Viinapuuistiku müüja viis läbi kiire koolituse, mille sisu kandis mõtet: kuidas käia eksoodiga ümber. Kõrvu jäid kõlama mitmed märksõnad alates talvisest katmisest ja lõpetades meristeempaljundusega. Mida aga erilise püüdlikkusega korrati, oli möödapääsmatu nõue, et taime mittepuitunud osa tuleb sügisel enne püsivate külmade tulekut eemaldada. Kuna sama protseduuri peab ette võtma ka roosidega, siis jäi see detail hästi meelde. Siiski, üks asi sai mulle selgeks. Viinapuu kasvatamine tõotas kujuneda algajale sama erakordseks kui Neil Armstrongi esimene samm Kuul.
Istutasin viinapuukese kasvuhoone keskmisesse ossa. Arvestasin, et taim on päikesenõudlik ning just sellises istutuskohas sai vältida elumajalt ja õues sirguvatelt suurtelt puudelt langevat varju. Kuna viinapuu on ronitaim, siis tuli võimalikult kiiresti meisterdada võrestik. Järgnevatel aastatel selgus, et kasvuhoone uusasunik on kasvult usin ronija ja võrestik vajas üha uusi ja tugevamaid liideseid.
Esimene ja teine aasta kulusid viinapuul oludega kohanemiseks. Seda aega täitis maapealse osa lopsakas kasv. Teise aasta sügiseks ulatusid viinapuu võrsed juba kasvuhoone katuse alla, köitraagude abil ronisid liaanid väga vapralt. Tuleb rõhutada, et köitraagusid peab hoolsalt toetama ja suunama, vajadusel köitma võrestiku külge.
Vilju polnud aga kusagil. Kujundlikult laususin siis sageli, et kasvuhoone uus asunik kindlustab oma tagalat. Hilissügisel painutasin noore viinapuu liaanid alla, et pakane külmakahjustusi ei tekitaks. Sügiseti sai selgeks seegi, et viinapuu rikkalik varisenud lehtede kogum tuleb kõrvaldada. Vastasel juhul oleks kõdunevatest lehtedest kujunenud