Peeter Simm:

      Eesti filmitegijal ei ole mingit pistmist Hollywoodiga või mastaapse planeerimisega nagu vanadel maalidel, kus kindralid on kummardunud maakaartide kohale ja nihutavad noolekesi. Eesti filmitegemine on nagu metsavendlus. Mida halvem ja külmem on ilm, seda parem. Kui keegi teine enam ei näe ega kuule, siis võtab võidu partisan, kellel relvaks käes konservikarbi kaas.

      Loomulikult planeeritakse mastaapseid filme, nagu “Georg” (2007), neid ei saakski teistmoodi teha. Ent igal sammul puutun kokku sellega, et olud ei vasta minu soovidele. Siis tuleb olemasolevast välja pigistada viimne kui piisk. Moskvas “Georgi” võtetel läks lahti tohutu kisa ja kära, kui mingi asi puudu oli. Filmitegijad karjusid üksteise peale pool vahetust: kes on süüdi, miks ei ole… Tuba oli nii täis suitsetatud, et midagi polnud näha. Mina tegin operaatoriga senikaua tööd. Tulime sisse, et “meil on see stseen filmitud”. Ruumis tekkis hauavaikus.

      Eesti filmitegija pea hakkabki alles siis tööle, kui raha ei ole. Nagu partisanil. Kui raha on vähe või esialgne plaan variseb kokku, siis tuleb kohe välja töötada plaan B. Võrreldes plaaniga A, mis on mõeldud välja kirjutuslaua taga, on plaani B eelis, et sa oled juba kindlas kohas, kindlate tingimuste ja võimaluste juures. Elu ise dikteerib sellise lahenduse, mida sa laua taga ei oleks välja mõelnud.

      Näiteks “Tants aurukatla ümber” (1987) võtetel pidime filmima sügisest rehepeksu. Hommikul tegin silmad lahti ja nägin: öösel on lumi maha tulnud. Kuul pähe! Mida teha? Küsisin nõu kohalikelt vanameestelt. Nemad seletasid, et kolhoosis oli selline korralagedus, et rehte peksti isegi jõulude ajal. Panime punased loosungid üles ja filmisime lumega. Oligi kihvt!

      “Inimene, keda polnud” (1989) võteteks leidsime raudteemuuseumist suurepärase dresiini. Dresiin ei olnud kuigi raske, seda oli võimalik kahe-kolme mehega tõsta. Meil ei olnud raudteel filmimiseks mingit luba. Mõlemal pool olid piilurid väljas. Tegime rööbastel oma sõidud ära. Vahepeal keegi karjus: “Elektrirong tuleb!”, siis kadusime eest. Täielik seaduserikkumine.

      Produtsent Artur Talvik:

      Minu esimene nõue koostööpartnerile on, et ta ei ütleks mitte kunagi: “Ei ole võimalik!” Ainuüksi väljaütlemine “ei ole võimalik” võtab peaaegu viis sekundit. Kohe peab hakkama lahendust otsima! Simm on absoluutselt see tüüp.

      Palun väga – “Kõrini!” jaoks pidime filmima kevadsuvist Saksamaad, kus on välikino, sajab vihma, aga muidu on soe ja õdus õhtupoolik. Tegelikult olime varakevadises Eestis ning äkki hakkas lund sadama. Mida teha?

      “Puud olid…” võtete jaoks süütas Peeter Simm mahajäetud maja. “Kui tuli jõudis pööningule, siis algas tulevärk,” räägib Simm. “Maja pööningule olid peidetud padrunid, mis plahvatasid. Temperatuur oli pöörane, kuulid vihisesid. Tulekahju läks suureks, kõik jooksid minema, operaator jäi üksinda tulemöllu filmima. Vene piirivalvekindral sõitis juhuslikult mööda oma musta Volga ja saatjaskonnaga, kui piiritsoonis see mäsu käis. Aga kindral juhtus olema rahulik mees, vaatas sõna lausumata pealt.” Kui olukord rahunes, söandas võttegrupp taas lähemale tulla: fotol vasakult näitlejanna Maria Avdjushko, kaamera taga operaator Ago Ruus, Peeter Simm, teine operaator Rein Pruul.

      Võtteplatsil oli üks tuletõrjemasin, mis lasi juhtumisi vett välja. Vaatasime, et oo, lumi sulab. Kohe tellisime ümbruskonnast mitu tuletõrjemasinat, mis pesid lume veega maha. Kõik toimis, sai filmima hakata. Temperatuur langes. Autod ja maa jäätusid. Näitleja pidi autost kleidi väel välja tulema ja märjaks saama, sest vihma ju sadas. See oli meeletu, see oli uskumatu!

      Järgmisel ööl vaatasime, et rohkem niimoodi ei saa. Simm on nutikas, ta tajub petmise kunsti jube hästi. Olime pannud varem ajakirjanike jaoks üles suure sõjaväetelgi. Filmitav politseiauto aeti telki, kus see oli lume eest kaitstud, keegi sipsutas vett akna peale – ja toimis!

      35 aastat võtteplatsil

      Peeter Simm sündis 24. veebruaril 1953 Kiviõlis, Ida-Virumaa õitsvas tööstuslinnakeses.

      15aastasena lahkus kodust, et õppida Nõo keskkoolis füüsikakallakuga klassis.

      1976. aastal lõpetas mängufilmirežissööri eriala cum laude üleliidulises riiklikus kinoinstituudis Moskvas.

      1975.–1993. aastal töötas Tallinnfilmis, esmalt režissööri assistendina, seejärel mängufilmide režissöörina.

      1993. aastal asutas stuudio Lege Artis Film, lisaks teeb koostööd paljude teiste stuudiotega.

      35 aastaga on ta teinud 9 mängufilmi, 7 lühifilmi ja 16 dokumentaalfilmi. Lisaks on ta lavastanud teatris kolm näidendit, teinud keeleõppe- ja reklaamfilme, telesaateid jms.

      Vene spioon Herman Simm, 2009. aastal süüdi mõistetud riigireetur, ei ole Peeter Simmi sugulane. Mehed olid teretuttavad nõukogude ajal toimunud TPI filmifestivali päevilt.

      Eksabikaasa Hille Simmiga on tal kaks tütart, filosoofiadoktor Kadri ja tantsija Mari, ning kolm lapselast.

      Elukaaslase, endise baleriini Reet Paaveliga on Peeter olnud koos tosin aastat. Kogu selle aja on nad elanud Tallinna eri linnaosades: mees koos kassiga Lasnamäel ning naine koos koeraga Mustamäel.

      Ta arvestab aega tehtud filmide, mitte möödunud aastate järgi.

      Kogu Simmi elu ongi üks kino.

      Välitööl koos operaator Ago Ruusiga. “Operaator on minu kõige lähem liitlane. Tema on see, kes valguse abil kõike joonistab, nii silmatera kui ka silmapiiri,” ütleb Simm.

      Sõber, helirežissöör ja produtsent Ivo Felt:

      Ühel hommikul triikis Simm teksaseid ja vaatas televiisorit. Parasjagu käis saade demineerimisest, pommide kahjutukstegemisest. Simm triikis ja imestas, et triikraud kolksub kogu aeg vastu mingit asja. Ta vaatas järele: kurat, see on ju mürsk, mille ta oli kunagi koju toonud!

      Ma olin teinud demineerijatest dokumentaalfilmi. Simm helistas mulle: “Kuule, sina tead neid pommigrupi tüüpe, äkki helistad neile. Ma võin selle mürsu jalgratta pakiraamile panna ja ise neile ära viia, aga äkki ei ole mõtet.”

      Helistasin Pommi-Arnole (Arno Pugonen, päästeameti demineerimiskeskuse juhataja) ja ütlesin, et mul sõber Simm triigib teksaseid ja kolksutab triikrauda vastu mürsku.

      Natuke aega oli vaikust, siis kostis torust: “Mida?!!”

      Seletasin, et ta võib selle mürsu ise ka ära tuua, jalgratta pakiraamil.

      “Olgu see Simm nüüd kodus paigal. Või veel parem, mingu minema, ja öelgu, mis kell ta kodus on, me tuleme ise järele,” nõudis Arno.

      Brigaad sõitis kohale ja viis pommi minema. See oli ikka korralik mürsk.

      “Pruut ja peigmees, paras paar!”

      “Mu elu esimesed mälestused on suvepuhkustest Harglas, sugulaste maakodus. Imeline koht! Sinna oli pikk sõit, pidi rongiga logistama ja pärast veel bussiga,” meenutab Simm. Perepildil on Lembit ja Alla Simm koos nelja-aastase poja Peetriga.

      1966. aastal ostis Peetri isa endale auto: Volga! “Ta pidi raha laenama, see oli kallis lõbu,” tähendab Simm. Puhkusereis Kaukaasiasse tõestas, et kallis auto ei karda vett.

      Simm:

      Mäletan lapsepõlvest, kuidas üle Kiviõli linna huilgas vabrikuvile, mis kutsus tööle. Üle linna valgus vagonettide kolin, mis oli nagu muusika. Kui tuul pööras, siis kandus vabriku korstnast linna peale musti helbeid.

      Kord põles Kiviõlis üks maja maani maha, alles jäid ainult märjad tukid, tuletõrje poolt

---

Скачать книгу