Peeter Simm. Eesti filmi partisan. Evelin Kivimaa
Читать онлайн книгу.
poeg.” Esimene mutt lubas seepeale: “Jajaa, olge edasi, poisid.” Mul hakkas nii häbi. Arvan, et piinlikkustunne mõjutab iseloomu kujunemist rohkem kui kiidulaul.
Isa Lembit oli põlevkivikaevanduses allmaatranspordi elektrimeister. Ta oli ikka maa-alune mees, mitte lipsuga. Tööriietele õmbles vana ise nööbid ette, peenikese traadiga, et need ära ei tuleks. Maa all on niiske, alati on varisemisoht. Kord jäi isa kahe veduri vahele, vaagnaluu läks üheksast kohast puruks. Aega kulus, aga ravis ennast terveks.
Isa oli tõsieestlaslik mees, kes rääkis suhteliselt vähe. Üks vanaonu õpetas mind esimese klassi poisina BBC-d kuulama. Usun, et BBC kuulus poliitkommentaator Anatoli Maksimovitš Goldberg on lausunud mulle kümme korda rohkem sõnu kui oma isa. Isaga tegime ühiselt mingeid töid, remontisime kas või autot. Ta leiutas autole igasuguseid imeasju juurde. Näiteks lisas teise pumba, mis pihustas mootorisse veeauru. Niimoodi ei kuumenenud mootor üle. Kui sõitsime suvel perega puhkama, siis mägiteedel kõik autod seisid tee ääres ja tuulutasid kapotialust, meie mitte.
Isa Lembit 1973. aastal, ehitamas Peipsi äärde Kurule suvilat, kus Peeter käib siiamaani puhkamas. “Tollal olid männid peenikesed nagu makaronid, praegu on need vägevad mastimännid,” iseloomustab Simm.
Ema Alla oli arst, tegi tööl ikka poolteist vahetust. Emalt olen üritanud võtta üle pühendumist tööle. Ta on eluaeg olnud arst 24 tundi ööpäevas ja on seda ka nüüd, pensioni ajal. Ta teab seda ise ja teavad teisedki. See pühendumine aitab üle olla ka karjuvast tänamatusest. Näiteks oled teinud kõik, et päästa noort inimest, ja kui see ikkagi ei õnnestu, siis hakkavad sulle postiga saabuma pildid, kus ta lebab kirstus. Filmi mõnitamine ajalehes pole selle kõrval midagi!
Lasteaias ma ei käinud, olin koos vanaema Paabuga kodus. Ema põeb siiamaani, et ei saanud last kasvatada. Samas, mis seal ikka, Paabu ju kasvatas. Minu ja ülevalt naabritüdruku Reeda kohta lauldi ikka “pruut ja peigmees, paras paar”. Isa tõi kaevandusest vanad telefoniaparaadid, rajasime Reedaga korruste vahele oma sideliini.
Ema Alla tööl haiglas 1970. aastal. “Foto on võimalus hetke peatada,” ütleb selle pildi autor Peeter, kes hakkas fotograafiaga tegelema juba koolipoisina.
Ema Alla Simm (84):
Peeter on väikesest peale mõlemakeelne: vanaemaga rääkis Peeter vene keelt, minu ja isaga eesti keelt. Mu ema Valentina Pähn on segarahvusest: ukrainlanna ja kreeklase järeltulija, tema emakeel oli vene keel. Hüüdnimi Paabu tuli sõnast babuška (vanaema).
Meie kodus on kaks tuba ja köök. Elasime seal neljakesi, aga meil ei olnud kitsas. Peeter ja vanaema magasid ühes toas, mina mehega teises. Majas on neli korterit, suur õnn, et aed on ümber. Minu esimene korter, kus elan siiamaani. Väga mõnus. Kui Kiviõlis ei köeta ja kõik plagistavad hambaid, siis mina kütan muudkui ahju ja kutsun sõbrannad enda poole sooja.
Peeter oli rahulik laps, pahandusi oli vähe. Koolis oli vaikne ja vagane kuni neljanda klassi jõuludeni. Järsku läksid tal keelepaelad niimoodi lahti, et ta putras vahetpidamata ja muutus igasugu asjade organiseerijaks.
Peetri isa Lembituga elasin koos 52 aastat. Oleks veel elanud, kui surm poleks lahutanud, see juhtus 2003. aastal. Tema isa oli napisõnaline, aga kui ütles, siis oli öeldud. Isa ja poeg said väga hästi läbi. Peeter sai vist üheainsa korra vitsa.
Naabrilapsed Reet ja Peeter esimese koolipäeva õhinas.
Naabritüdruk Reet Ehelaid (neiupõlvenimega Rähni), Põhja-Eesti Regionaalhaigla vastutav klienditeenindaja:
Kui pidin kodus näputööd tegema ja ema ei lubanud mind õue mängima, siis Peeter istus mu kõrval ja lubas: “Ma viin su ükskord siit ära!” Meil oli Peetriga pool aastat vanusevahet. Simmid elasid all ja Rähnid üleval. Peeter oli ainuke laps, meie peres oli kolm last, mina olin noorim. Olime nagu sukk ja saabas. Kohe, kui hommikul ärkasime, nii teineteist otsisime.
Mulle tundub, et kahe pere vahel oli väike võistlus. Kui mina läksin muusikakooli, siis Peetrile osteti klaver ja kutsuti koju klaveriõpetaja. Mina käisin kunstiringis, Peeter tuli ka.
Esimesse klassi läksime koos. Koolis oli ta uje ja uimane. Ta oli üksik laps ja võib-olla veidi ülehoolitsetud. Mina pidin tal mantlinööpe kinni panema.
Kui Reet oli pooleks aastaks haigevoodisse surutud, käis Peeter iga päev sõbranna akna taga ja saatis talle ohtralt kirju.
Mängukaaslased Reet ja Peeter. “Telekavaatamist oli vähe, vahtisime sealt ainult kapten Tenkešit. Pärast võtsid kõik oma plekist ja plastmassist püstolid ning elasid õues kapteni vabadusvõitlusele kaasa,” kirjeldab Simm. “Kui meie tänavale pandi asfalt, olid põhilised mängud rahvastepall ja keks. Ka poisid mängisid keksu, ei olnud mingit soolist diskrimineerimist.”
Pärast kaheksandat eluaastat jäin neerudega haigeks. Kuus kuud lamasin voodis, seepärast jäin Peetri klassist aasta tahapoole. Mul on siiamaani alles patakas kirju, mis Peeter mulle haiglasse saatis. Ühele kirjutas ta alla “Sinu peidmees Peeter”.
Simm:
Ma käisin Reeta ikka haigla akna taga vaatamas, korra või kaks päevas.
Algkooliaegne klassijuhataja Aino Allem:
Kui Peeter tuli kooli, siis oli ta julge poiss ja õppis hästi. Peaaegu kõik olid viied, mõni neli juhtus hulka. Õnnesärgis sündinud poiss; mille ta ette võttis, see ka korda läks. Kui käisime klassiga matkadel, siis kõndis Peeter ikka mu ühel käel ja teisel pool oli tüdruk, kes elas Peetriga samas majas, ja siis nad rääkisid mulle oma vigureid.
Peetri fantaasia töötas omajagu. Mulle tuleb meelde, kuidas nad olid esimeses klassis ja me läksime metsa esimest lund vaatama. Kiviõlis olid ju maa sees kaevandusaugud, kust tõusis auru. Küllap see Peetri suust siis kõlas: karu magab, see on karu hingeaur. Kaks väikest poissi, kes olid aremad, ehmatasid ära. Ma ei lubanud minna karu otsima, kukuvad veel auku.
Lapsepõlvesõber Märt Mikkov:
Koolisärgid olid alati tindiplekke täis. Koolipingi keskel oli tindipott, kuhu pidi sulge kastma. Varem kui neljandas klassis ei lubatud täitesulepead kasutada – et mõjub käekirjale halvasti.
Koolikott oli pruunist kartongist kast, mis käis selga kahe rihmaga. Tollal käisid kõik niisugustega, sest muud ei olnud. Talvisel ajal sobis see väga hästi mäest alla laskmiseks. Kulus kiiresti, aga libises hästi. Sussikott oli alati kaasas, sellega oli hea vajadusel äiata. Poisikestena eestlaste-venelaste vahel päevavalges kähmlemist ei olnud, aga pimedas ikka juhtus.
Põhikooliaegne eesti keele ja kirjanduse õpetaja Maire Eiert:
Tegemist oli ühe rüblikuga kõige paremas mõttes. Rahutu hing. Lugemus ja oma arvamus paistsid silma. Mäletan, et kaks Peetrit istusid esimeses pingis ja joonistasid pidevalt. Ta oli võrdselt andekas nii reaal- kui humanitaaralal. Loominguline – temalt võis alati saada vastuseid. Ega ta sõna võlgu jäänud. Poisid panevad tavaliselt paberile paar-kolm lauset, Peeter sai kirjutamisega kenasti hakkama.
Tants sussikutoru ümber
Kolm musketäri 1960. aastate lõpul: lapsepõlvesõbrad (vasakult) Märt Mikkov, Peeter Simm ja Peeter Mikkov. “Tollal osteti asju nii, et oleks kasvuruumi. Sama mantel, mis mul sellel pildil seljas, on mul tänaseni maakodus alles ja mahub selga,” ütleb Simm.
Vennad Märt (vasakul) ja Peeter Mikkov on siiamaani Peetri lähedased sõbrad.
Lapsepõlvesõber Peeter