Linnutee. Natalee Redmond
Читать онлайн книгу.
all olevale. Kohvi kohal oli elurõõmus aur. Ma ei suutnud vastu pidada ja rüüpasin ühe sõõmuga pool tassi.
“Kas on tuline?” küsis Marta edasi suitsetades.
“Jah, suurepärane! Joo ka!”
Ma võtsin kahvliga salatit ja pistsin endale suhu.
“Ausalt, väga maitsev!”
“Suurepärane! Mul on hea meel.”
Ta tõstis klaasi.
“Noh, sinu terviseks! Minu muusa terviseks!”
“Sinu terviseks!”
Võtsin samuti klaasi ja lõin temaga kokku.
“Sinu kahekümne viienda terviseks!”
Me jõime ja hakkasime siis salatit sööma. Tänaval ruttasid harvad möödujad, vihmavari pea kohal, vihmalinikus vurasid mööda autod.
“Oled sa kindel, et randevuu toimub just siin?” Marta vaatas kella. “On juba korralikult nelja peal.”
“Siin. Ootavad ehk kusagil vihma möödumist. SMS-is oli kirjutatud: “Rosaarium, pärast kolme.” Daniel unustas täna oma mobiili koju, kuid saatis oma autojuhi sellele järele. Kuid enne seda tuli sõnum. Lugesin selle läbi. Ma ei tea, mis mul hakkas.”
“Haa! Aga kust sa võtsid, et just kohviku nimi on Rosaarium? Võib-olla käis jutt tõelisest rosaariumist Boulogne’i metsas?”
Ma jõin Amaretto lõpuni.
“Marta, sa hakkad naerma, kuid ma helistasin kohe sellele numbrile, kust SMS tuli. Ja kujuta ette, noor naishääl ütles: “Kiisuke, oled see sina? Kas sa ei saa rääkida, nagu alati?” Mina vaikin ja hingan tugevasti telefoni. Tema: “Ära muretse, ma mõistan! Ma igatsen väga! Suudlen oma magusat kiisukest!” Ja siis heli: muah, muah! Mina tegin samuti suudlemise häält ja lõpetasin kõne.”
“Super!”
Marta turtsatas ja valas mõlemale pool klaasi.
“Muah, muah!”
Me lõime kokku ja jõime, mina aga tunnistasin:
“Saad aru, just see ajaski mind närvi! Muah-muah! Magus kiisuke! Aga see kiisu valas lihtsalt mudaga üle oma isikliku poja, kuna see julges tüdruku koju tuua ja temaga magada! Kuradi moralist! Ma saaksin veel aru, kui ta ise poleks…”
“Oota-oota,” katkestas teda Marta. “Tundub, et sa rääkisid kunagi, et poeg elab eraldi, üürib korterit.”
“Üürib ta küll! Isa maksab. Viissada eurot kassi saba alla iga kuu! Ikkagi ilmub pea igal õhtul koju õhtust sööma. Seal peaks ta ise toitu valmistama, poes käima ja koristama… Tema ei taha aga midagi, ei töötada ega õppida. Ainult tüdrukud on meeles. Täiesti ississe… Kui mu mehevend poleks tema teaduskonna dekaan, oleks ta ammu kolinaga välja lennanud!”
“Tähendab, kuulus professor Luke Homage, on tema vend!”
“Jah. Kaksik.”
“Ma pole kunagi selle peale mõelnud, et sul on ju sama perekonnanimi…”
“Nad on nii sarnased, et võimatu on neid eristada! Kuid absoluutselt erinevad. Luke on tõsine ja soliidne.”
“Noh, ta on ikkagi dekaan. Sinu mees aga, niipalju kui ma mäletan, kõigest farmatseut.”
“Ta töötab farmaatsiafirmas müügiosakonna juhatajana. Tütremees töötab samas. Kuid ta on hariduselt farmatseut, nii nagu ka Danieli isa. Ta on siiani seal nõukogu direktor. Silvia õpib ökonoomikat, tundub, et läheb ka sinna tööle.”
“Nii et üldiselt perefirma?”
“Peaaegu. Aga poeg õpib kulturoloogiat. Kas ma võin sinult veel ühe sigareti võtta?”
“Palju soovid.”
Marta nihutas paki minu poole.
Hakkasin suitsetama. Ettekandja tõi žuljenid ja küsis:
“Soovite te veel midagi?”
Marta vaatas minu poole.
“Ehk kordame kohvi?”
“Ma ei tea. Äkki oleks parem kuiv vein või mahl? Midagi hapumat. Muidu on ainult Amaretto magus maitse suus. Mul on alahappesus…”
Marta tellis granaatõunamahla ja, vaadates ettekandjale järele, lausus:
“Aga minu Jules saaks meie menüü üle naerda!”
“Vabanda taktitu küsimuse pärast, aga kas tema pole sind kunagi petnud?”
“Jules?” Ta kehitas imestunult õlgu. “Tead, ma pole kunagi selle üle mõelnud. Kuid arvan, et vaevalt.”
“Aga sina teda?”
“Mina?” Marta torkas sõrmega endale rindu. “Hulluks oled läinud või? Miks? Mis mõttega?”
“Ja sa pole kunagi tahtnud ka? Kas keegi pole meeldinud?”
“Ma ei tea. Ei mäleta.”
Marta tõmbas käega üle juuste ja kohendas allapoole vajunud tukka.
“Söö žuljeni! Jahtub ära. Väga maitsev on. Me käime Jules’iga siin tihti žuljeni söömas. Ta arvab, et paremat kui siin, Rosaariumis, pole kusagil.”
Me hakkasime sööma. Veidi aja pärast tuli ettekandja, asetas lauale kaks klaasi mahla ja koristas ära salatitaldrikud.
“Kas veel midagi?”
“Me vist tellisime magusat,” ütles Marta.
“Kas toon lauda?”
“Loomulikult. Ja korrake ikka kohvi ka.”
“Hästi.”
“Kuidas žuljen sulle meeldis?”
Marta hakkas jälle suitsetama.
“Maitsev. Suurepärane! Tead, ma olen vist ise süüdi. Poleks vaja olnud Danielile rääkida, et sattusin kodus Thierryle ja tüdrukule peale.”
“Aga miks nad teil olid? Tal on ju oma korter.”
“Oli! Kui Daniel teada sai, võttis võtmed ära. Nii korteri kui ka auto omad. Jube skandaal oli! “Mina,” ütles ta, “maksan sinu korteri eest, annan elamiseks piisavalt raha, aga sina tassid oma vanemate majja tüdruku! Siin pole sul mingi avalik maja, et siia igasuguseid tassida. Kui,” ütles ta, “kui sul mingi koht kiheleb, siis tassi enda juurde, vähemalt meil emaga jääb see nägemata. Aga kui vanemate juurde tõid, siis tutvusta ja võta naiseks!””
“Järsku on tal õigus?”
“Saad sa aru?” Lõin südametäiega käega vastu põlve. “Oleks Danielil endal kõik nagu peab, siis võiks ta õpetada! Aga poeg on temasse! Ta on mihkel selle peale! Mis siin siis imeks panna, kui ta ise selline on!”
“Kas sa tabasid ka Danieli kodus naisterahvaga?”
“Nojah.” Ma ohkasin. “Kusjuures pilt oli üks-ühele!”
“Jumal küll!” Marta surus käed rinnale. “Sa tabasid nad alasti?”
“Ei, mitte seda. Lihtsalt võõrastetoa põrandal oli avatud vihmavari. Suur, peaaegu nagu sul, pika käepidemega, ainult musta-valgeruuduline. Aga mina ei armasta vihmavarje, mis kokku ei käi ja kotti ei mahu. Meie kodus selliseid ei ole. Mõistsin kohe, et see on võõras ja et majas on võõras naine.”
“Ja kas mõlemal korral oli ühesugune vihmavari?”
“Kujuta ette, oli jah! Kümme aastat tagasi ja kaks nädalat tagasi. Mulle tundus see mingi déj’a vu.”
“Ja mis sa siis tegid?”
“Esimesel korral ma läksin lihtsalt ära. Hulkusin mööda linna, jõin kusagil kohvi. Seejärel helistasin koju. Keegi ei vastanud. Läksin tagasi. Vihmavarju võõrastetoas enam ei olnud.”
“Ja sa palusid mehelt selgitust?”
“Ei.