Linnutee. Natalee Redmond
Читать онлайн книгу.
sisse.
“Trent. Vivien Trent.”
Pöördusin tagasi oma voodipoolel oleva öökapi juurde, avasin aspiriinipurgikese, võtsin välja tableti, viskasin selle vette ja jälgides mullikeste tekkimist, laususin:
“Tead, ma ei taha seda üldse meenutada, aga kui sa nõuad… Mäletad meie abiellumise suve?”
“Noh?”
Daniel oli juba ammu end minu poole pööranud ja samal ajal oli ta ka oma külmutatud juurviljad ümber asetanud.
“Mäletad või mitte?”
Ma võtsin klaasi kätte ja vaatasin tabletijäänustes keerlevaid mullikesi. Nagu kiuste ei tulnud pähe mitte mingit ideed.
“Enam-vähem mäletan. Sa tolknesid kogu suve Pariisis ja teenisid vist hunniku raha turistidega mõnusasti aega veetes.”
”Ma töötasin giidina!” Neelasin värskendavat haput lahust. “Sina ja su vend veetsite mõnusalt aega Nizzas.”
“Kas vanematega koos puhkamine on sinu meelest mõnus ajaviitmine? Sulle ju pakuti võimalust meiega koos sõita, kuid sa ei tahtnud enne pulmi mitte mingil tingimusel seda teha. Aga ise olid sel hetkel juba rase!”
“Aga sina jätsid mu rasedana maha ja kihutasid Nizzasse!” Istusin tugitooli ja neelasin korraga pool klaasitäit, justkui poleks see ravim, vaid alkohol. “Tõmbasid pulmadeni ringi!”
“Kuid ma ei pidanud ju sinuta nädalatki vastu! Tuleta meelde, kuidas ma sinu juurde kihutasin, aga sina kiirustasid oma turistide juurde, kuid ikkagi tuli meil sinu jubedas toakeses diivanil hästi välja…”
Daniel sirutas käe minu poole ja vaatas haledalt mulle otsa.
“Miks sa mind täna rivist välja lõid? Mul oli täna selline meeleolu. Ma nii tahtsin sind…”
Lükkasin ta käe tagasi ja jõin ära vee, milles oli lahustunud aspiriin.
“Sa ei tahtnud mind, vaid teda! Vivieni! Ja sul tuli juba siis temaga diivanil kõik hästi välja, mitte minuga! Ja nüüd on ta jälle siin ning mina ei vastuta…”
“Oota-oota!”
Daniel istus järsult voodi äärele.
“Tähendab, see polnud sina?”
“Ei olnud! See oli tema! Ta oli Kanada turist! Ja see meie kahtlane sarnasus hakkas kohe silma. Meid lõbustas see väga ja me rääkisime kõigile lugu kaksikutest, keda vanemad lahku minnes lahutasid!”
Ma vaatasin klaasi, kuid see oli juba tühi.
“Aga pärast minu klassiõde, kelle käest me korterit üürisime, rääkis, kuidas ta koju tulles sinu ja Vivieni diivanilt leidis… Tema mõtles samuti, et see olen mina.”
“See on kurat teab mis… Aga sinu ema? Sa ju tutvustasid teda oma teisikuga?”
“Ma tahtsin, kuid ema oli sel ajal puhkusel, seejärel juhtus see lugu diivaniga ja ma ei rääkinud Vivieniga rohkem. Varsti lendas ta tagasi Kanadasse ja mina proovisin kõike kiiremini unustada.”
“Kuid miks sa mulle tookord midagi ei rääkinud?”
“Miks? Sa ju võtsid teda vist minu pähe.”
“Kelle pähe siis veel! Praegu ma enam hästi ei mäleta, kuid tundub, et sain sinuga trepi peal kokku ja hakkasin kohe suudlema. Sina, see tähendab tema, rääkisid, et kiirustad väga, kuid siis pöördusime ikka korterisse tagasi, noh ja… Väga kiire ja hea! Sinu sõbranna meenub mulle ka, selline paksuke. Minu meelest oli tema parasjagu kodus ja avas meile ukse.”
“Mina ei mäleta üksikasju. Nii palju aega on ju mööda läinud. Sina polnud süüdi. Ja ära unusta, mina ootasin sel ajal juba Thierryt.”
“Tähendab, sa kartsid, et ma ei abiellu sinuga? Jooksen kanadalanna juurde? Ja jälle kardad, et tema juurde lähen?”
Ma kehitasin õlgu ja läksin ukse juurde.
“Kuid sa tead ju suurepäraselt,” hüüatas Daniel, “et kõik teised naised ei tähenda mulle midagi! Oli ja oled ainult sina!”
“Ma magan Cecilia toas. Ja ära mõtlegi sinna tulla.”
Daniel mühatas valjusti.
“Millega ma sinu juurde tuleksin? Kas külmutatud maasikate pakiga?”
Ma ei öelnud midagi.
5. peatükk
“… AGA SEEJÄREL,” jätkas Jules Raynaud, Marta mees ja telekanali Kultuur produtsent, “kodustas inimene hobuse.”
Ta võttis kahvlile tükikese foie gras’d ja saatis selle suhu.
“Mis oli otsustavaks tähiseks tsivilisatsiooni arengule!” lausus Luke Homage pausi kasutades kiiresti. “Inimese ja hobuse vastastikused suhted…”
“Ilmtingimata!” toetas teda katkestades Raynaud.
“Aga need idiootidest loomakaitsjad tahavad foie gras’ ära keelata. Nii nagu neid suurepäraseid parte peaks piinama, et nende maks kasvaks nii suurepärase…”
Raynaud haaras taldrikult veel tükikese.
Kultuuriteadlane avas juba suu järgmiseks väljaütlemiseks, kuid Raynaud oli juba foie gras’ alla neelanud ja teatas, ise järgmist portsjonit kahvli otsa haakides:
“…suuruseni! Kolmsada aastat me piinasime parte ja saime tohutut rahuldust, aga nüüd, palun väga…”
“Inimese ja hobuse omavahelised suhted,” alustas dekaan jälle, kui foie gras tema kaasvestleja suhu jõudis, kuid samas ei saanud ta oma mõtet lõpetada, sest Raynaud koputas kahvliga vastu pokaali, puhastades samal ajal oma huuli salvrätikuga, ja kuulutas:
“Daamid ja härrad! Ma tahaksin uuesti öelda toosti tänase piduliku sündmuse peasüüdlase auks! Tema tõeliselt unikaalse intellekti terviseks!”
Marta pilk kohtus minu omaga ja ta tegi mulle silma. Tegin vastu.
“Niisiis, intellekt,” kordas Raynaud. “Mida me sellest rääkides silmas peame? Voltaire on öelnud, et mõistus on üks kõige imelisematest mänguasjadest, mis inimene välja on mõelnud, sellega võib ta kogu elu iseennast mängida…”
“Lubage, aga kus ta seda ütles?” torkas kultuuriteadlane.
“Entsüklopeedia vastavas artiklis,” pareeris Raynaud.
Marta pilgutas mulle jälle silma, andes mõista, et Voltaire’i tsitaadi oli ta mees ilmselt siinsamas välja mõelnud.
“Niisiis, millest räägib meile intellekt?”
Raynaud lasi karmi eksaminaatori pilgu üle kaaslaste ja tõstis oma pokaalist vaba käe nimetissõrme.
“See räägib meile, et inimkonna ajaloos on päris palju mõistatusi, mille ees ta võimetu on…”
“Milliseid siis?” hüüatas kultuuriteadlane solvunult.
Raynaud õgis teda pilguga.
“Aga näiteks, miks Napoleon käskis Egiptuses sfinkse kahuritest tulistada?”
“Ta tahtis…” alustas dekaan.
“Ja rääkis teile sellest ise, austatud juhendaja? Aga paradoks Berezina ületamisel?” ei peatunud Raynaud. “Kui on nii, nagu meie ajaloolased kinnitavad, siis hukutas Napoleoni Venemaal väga külm talv. Miks siis, jõudes detsembris, pange tähele, daamid ja härrad, detsembris, Berezina jõe juurde, pidid sapöörid sildu ehitama, et armee üle jõe saaks? Kui külm oli tõepoolest nii tugev, siis oleks jõgi kinni külmunud ja sildade järele poleks vajadust olnud. Muide, daamid ja härrad, te olete kõik kindlasti näinud Itaalia ja Vene ühistööna valminud filmi “Waterloo”?”
Valitsevas vaikuses liigutas dekaan oma huuli, kuid minu poeg jõudis temast ette.
“Miks seda vaadata? Vanaema vanaisa oli ise seal ja ehitas