Viibisime parasjagu Suures saalis ja talusime vaikides järjekordset etiketiloengut, kui esimene telliskivi vihinal läbi klaasi lendas. Elise sööstis kohe põrandale ja hakkas küljeukse poole roomama, ise vaikselt tihkudes. Celeste lasi kuuldavale kileda karjatuse, tormas tagumise nurga poole ja pääses vaevu vihmana talle kaela sadava klaasi eest. Kriss haaras mul käest ja sikutas kaasa. Jooksime ukse poole, kuis jalad võtsid.

      „Rutem, daamid!” kamandas Silvia.

      Pagesime elu eest, samas kui valvurid mõne sekundiga end akende alla üles rivistasid ja vastutule avasid. Lasud kajasid mu kõrvus. Tulid need kividest või püssidest, vahet polnud – kõik palee suhtes natukenegi agressiivsed tegelased tuli hävitada. Kannatus oli katkenud, rünnakud pidid lõppema.

      „Nendes kingades on võimatu joosta,” pobises Kriss, kleidisaba kaenlas, koridori päästvasse otsa lidudes.

      „Üks meie seast peab sellega ära harjuma,” nentis Celeste hingeldades.

      Pööritasin silmi. „Kui see peaksin mina olema, käin igavesti ainult tennistes. Mul on sellest juba kõrini!”

      „Vähem loba, pikem samm,” röögatas Silvia.

      „Kuidas me siit alumisele korrusele pääseme?” päris Elise.

      „Mis Maxonist saab?” puhises Kriss.

      Silvia ei vastanud. Järgnesime talle läbi koridoride labürindi, otsides pääsu keldrisse, samal ajal kui valvur valvuri järel meist teises suunas mööda tormas. Imetlesin neid. Kuidas nad küll leidsid endas julguse joosta ohtudele vastu – ja seda kõike teiste inimeste pärast.

      Kõik nad tundusid äravahetamiseni sarnased, kuni mul peatusid kaks rohelist silma. Aspen ei paistnud hirmul ega isegi ehmunud. Oli tekkinud probleem ja tema sai aidata seda lahendada. Nii et ta ei kõhelnudki. Tüüpiline Aspen.

      Meile piisas napist pilgust. Nagu Aspeniga alati. Sekundi murdosa jooksul ja sõnatult, aga sain talle ometi öelda: Ole ettevaatlik ja hoia end. Ja täpselt samuti sõnatult vastas ta: Muidugi, hoolitse pigem enda eest.

      Need lausumata sõnad rahustasid mind. Erinevalt meie viimati välja öeldud sõnadest. See polnud just rõõmsat laadi vestlus. Olin siis paleest lahkumas ja palusin tal mulle aega anda, et Valikust toibuda. Ometi olin jätkuvalt siin. Väiksemagi selgituseta.

      Tema kannatus pidi hakkama katkema, tema võime minus ainult head näha viimaks tuhmuma. Pidin ses osas midagi ette võtma, sest ma lihtsalt ei osanud ilma temata. Isegi nüüd, mil lootsin, et lõpuks valib Maxon ikkagi minu, ei suutnud ma ette kujutada maailma, kus pole Aspenit.

      „Siia!” hüüdis Silvia viimaks, vajutades üht salapärast seinapaneeli.

      Tormasime trepist alla, kõige ees Elise ja Silvia.

      „Kurat võtaks, Elise, liiguta ennast,” kirus Celeste. Oleksin nii tahtnud selle peale ägestuda, kuid andsin aru, et kõik teised mõtlesid sama.

      Püüdsin vaimu eelolevateks pimedateks tundideks valmis panna, mil konutame põranda all nagu hiired. Jätkasime oma kibekiiret laskumist maa alla, jooksusammud peitmas eemalt kostvaid karjeid, kuni üks selja tagant kõlanud mehehääl meid kohale naelutas.

      „Stopp!” karjus ta.

      Pöörasime Krissiga end kannal ringi ja kissitasime silmi. Pimedusest ilmus vormirõivas. „Oodake,” karjus Kriss tüdrukutele, „see on valvur!”

      Peatusime keset treppi ja ahmisime õhku. Viimaks jõudis ka hingeldav valvur meieni.

      „Vabandust, daamid. Mässajad panid juba esimeste laskude peale plehku. Polnud vist täna kaklustujus.”

      Silvia sikutas riided sirgeks ja rääkis meie kõigi eest. „Kas kuningas on häire ametlikult lõppenuks kuulutanud? Kui ei, seate tüdrukud väga ohtlikku olukorda.”

      „Valvurite ülem lõpetas häire. Ma olen kindel, et Tema Majesteet…”

      „Teie kuninga eest ei räägi. Daamid, liigutage ennast.”

      „Sa teed nalja?” sõnasin. „Me läheme sinna alla lihtsalt niisama.”

      Silvia saatis mulle pilgu, mis oleks iga mässajagi põrandasse naelutanud. Seega sulgesin suu. Meie vahele oli siginenud midagi sõprusetaolist, kui ta enese teadmata oma lisatundidega mu mõtteid Maxonist ja Aspenist eemal aitas hoida. Aga pärast mu hiljutist trikki „Reporteris” polnud sellest sõprusest isegi riismeid alles. Ta pöördus taas valvuri poole. „Hankige kuningalt ametlik luba ja me tuleme tagasi. Seni, daamid…”

      Vahetasime valvuriga meeleheitel pilgu ja lahkusime eri suundades.

      Silvia ei ilmutanud vähimatki kahetsuskübet, kui kahekümne minuti pärast ilmus teine valvur teatega, et oht on möödas ja me võime naasta.

      Olin nii tige, et ei jäänud Silviat ega teisi tüdrukuid ootama. Ronisin trepist üles, jõudsin viimaks esimesele korrusele ja suundusin otse oma tuppa, kingad ikka veel näpu otsas rippumas. Toatüdrukud olid kuhugi kadunud, kuid voodil ootas mind hõbekandikul väike ümbrik.

      Polnud kahtlustki – see oli May käekiri. Kiskusin ümbriku lahti ja neelasin ahnelt iga sõna.