Printsess. Kiera Cass
Читать онлайн книгу.
maha ja läksin oma kohale Krissi kõrval.
„Tõsiselt, America?” sosistas ta.
Kallutasin pea tema suunas. „Vabandust?” pärisin segadust teeseldes.
Ta pani lauahõbeda otsustavalt käest ja vaatas mulle otsa. „Sa näed väga odav välja.”
„Ja sina näed välja armukade.”
Tabasin naelapead. Ta punastas ja keskendus taas oma taldrikule. Sain oma niigi pitsitavas kleidis lubada endale vaid pisikesi õnnetuid ampse. Magustoidu saabumise ajaks otsustasin Maxoni eiramise lõpetada. Tõstsin silmad tema poole ja nagu olin lootnud, jõllitas ta mind. Ta haaras kohe oma kõrvalestast. Tegin äärmist tagasihoidlikkust üles näidates sama. Kui mu pilk seejärel korraks kuningas Clarksonile lipsas, pidin naeru vägisi alla suruma. Kroonitud pea puhises ärritusest ja see valmistas mulle üksnes rõõmu.
Vabandasin end peagi ja lahkusin esimesena, et anda Maxonile võimalus mu selga imetleda. Tõttasin oma tuppa. Niipea, kui uks selja taga sulgus, sikutasin kleidiluku lahti. Õhk!
Mary ruttas mu juurde. „Kuidas läks?”
„Ma võtsin ta sõnatuks. Nad kõik, õigupoolest.”
Lucy kilkas rõõmust ja Anne kiirustas Maryle appi. „Me hoiame seda üleval. Sina lihtsalt kõnni,” käsutas ta. Tegin nagu kästud. „Tuleb ta täna õhtul?”
„Jah. Ma ei tea, millal, aga ta tuleb kindlasti.” Istusin voodiäärel nagu õrrel, käed risti kõhul, et kleit täielikult seljast ei kukuks.
Anne saatis mulle kaastundliku pilgu. „Mul on nii kahju, et pead seda ebamugavust veel mitu tundi taluma. Aga ma olen kindel, et see on seda väärt.”
Naeratasin, nagu oleks säärane piin puhas lust. Olin oma teenijatüdrukutele öelnud, et soovin Maxoni tähelepanu võita. Targu jätsin lisamata, et edu korral lebab see kleit loodetavasti peagi põrandal.
„Soovite, et jääksime teiega kuni tema saabumiseni?” uuris Lucy põnevusest vabisedes.
„Ei. Aidake see asi ainult uuesti kinni sikutada. Ma pean natuke mõtlema,” vastasin ja tõusin uuesti püsti.
Mary haaras luku kelgust. „Tõmmake kõht sisse, miss.” Kuulasin käsku. Ja kleidi sees taas õhku ahmides kujutasin end ette sõtta mineva sõdurina. Soomusrüü oli küll natuke omapärane, aga mõte jäi samaks.
Mees oli sihikule võetud.
2. PEATÜKK
Lükkasin rõduuksed pärani, et magus õueõhk tuppa pääseks. Ehkki käes oli detsember, silitas leebe tuuleiil mind hellalt. Meid ei lubatud enam õue, vähemalt mitte valvuriteta, nii et sellest pidi piisama.
Siis tuiskasin ringi ja süütasin küünlaid, et muuta tuba võimalikult kutsuvaks. Kõlas koputus. Puhusin tiku ruttu ära, sööstsin voodisse, haarasin raamatu ja laotasin kleidisaba lehvikuna laiali. Oh muidugi, Maxon, lugedes näen ma alati täpselt selline välja.
„Sisse,” sõnasin vaevukuuldavalt.
Maxon astus sisse. Tõstsin silmad. Tema näolt peegeldus kogu selle toas valitseva hämara ilu üle siiras imestus. Viimaks jäi ta pilk minu paljal jalal pidama ja liikus vaikselt ülespoole.
„Siin sa oledki,” ütlesin raamatut sulgedes ja teda tervitama tõustes.
Ta pani ukse selja taga kinni, pilk ainiti mu kehakumerustel püsimas. „Tahtsin öelda, et näed täna vapustav välja.”
Viskasin juuksesalgu üle õla. „See väike asjake? Ah, see närtsis kapinurgas.”
„Mul on hea meel, et selle sealt päästsid.”
Lasin sõrmedega üle sileda kanga. „Tule toeta end siia minu juurde. Ma pole sind nii ammu näinud.”
Ta ohkas ja istus mu kõrvale. „Palun vabandust. Viimases rünnakus kaotasime mässajatele nii palju mehi, et olukord on pingeline. Sa tead küll, milline mu isa on. Ja kuna saatsime mitu salka teie peresid kaitsma, on siin meestega hõre ning isa tavalisest veel hullem. Ta käib mulle peale, et Valiku lõpetaksin, aga pean veel vastu. Vajan aega, et kõik läbi mõelda.”
Istusime voodiserval. Nõjatusin talle lähemale. „Muidugi. See peaks olema sinu otsustada.”
Ta noogutas. „Olen seda talle tuhat korda öelnud, aga no tõesti, igasugune survestamine ajab mu hulluks.”
Teesklesin mossitamist. „Ma tean.”
Ta vaikis. Mida ta küll mõtles? Püüdsin välja nuputada, kuidas edasi käituda, tundumata pealetükkiv. Aga ma polnud romantikas just kõva käsi.
„See kõlab nüüd napakalt, aga mu toatüdrukud piserdasid mulle täna uut parfüümi. Ja ma tahaks teada, kas see on liiga tugev…” Kallutasin oma pead nii, et ta saaks lähemale tulla ja nuusutada.
Ta nina puudutas mu kaela. „Ei, kullake, see on väga hea,” sõnas ta mu rangluu peale hingates. Ja surus siis sinna suudluse. Neelatasin, püüdes keskenduda. Pidin olukorda kontrolli all hoidma.
„Tore, et sulle meeldib. Olen sinust puudust tundnud.”
Ta käsi siugles ussina mu kukla taha. Keerasin näo tema poole. Seal ta nüüd oli, mulle sügavalt silma vaatamas, huuled vaid millimeetrite kaugusel.
„Kui palju sa oled minust puudust tundnud?” sosistas ta.
Tema pilk koos nii madala häälega tegi mu südamega imelikke asju. „Nii palju,” sosistasin. „Nii-nii palju!”
Nõjatusin suudlust oodates tema poole. Enesekindel Maxon tõmbas mind ühe käega lähemale ja sasis teisega õrnalt mu juukseid. Oleksin tahtnud sellesse suudlusesse sulada, kuid kleit takistas. Ühtäkki muutusin taas ärevaks – mulle meenus mu plaan.
Silitasin Maxoni käsi õlavartest sõrmeotsteni, juhatades teda vaikselt kleidi lukuni. Lootsin, et sellest piisab.
Ta käed peatusid. Sekundi pärast oleksin palunud tal luku lahti tõmmata. Ent enne pahvatas ta kõva häälega naerma.
See lajatas nagu kõrvakiil.
„Mis sulle nalja teeb?” pärisin, püüdes hingamist salaja õigesse rütmi tagasi suunata.
„Kõigest sellest, millega sa palees hakkama oled saanud, on see kaugelt kõige meelelahutuslikum!” Maxon oli naerust kõveras ja virutas käega põlve pihta.
„Vabandust?”
Ta surus mu laubale matsuva musi. „Ma olen kogu aeg mõelnud, mismoodi see küll välja näeks, kui sa natukenegi üritaks.” Teda tabas järjekordne naeruhoog. „Vabandust, aga pean nüüd lahkuma.” Ta nägi välja, nagu saaks naerukrambid. „Näeme hommikul.”
Ja ta lahkuski. Lihtsalt lahkus!
Istusin, õudusest rabatud. Mis taevase pärast sundis mind arvama, et suudan sellega hakkama saada? Maxon ei pruukinud minust paljut teada, kuid ühte ta teadis – minu olemust. Ja see siin polnud mina.
Põrnitsesin oma naeruväärset kleiti. See oli liiast. Isegi Celeste poleks midagi säärast valinud. Mu soeng oli liiga lakutud, meik ülemäära tugev. Ta nägi mu plaani läbi samal hetkel, kui üle ukse astus. Ohkasin ja puhusin küünlad ära. Mis näoga ma talle küll homme otsa vaatan?
3. PEATÜKK
Kaalusin võimalust kõhugrippi teeselda. Või piinavat peavalu. Paanikahoogu. Õigupoolest kõike, mis oleks mu hommikusöögilauast päästnud.
Aga siis mõtlesin Maxonist. Ja tema veendumusest, et ka kõige hullemates olukordades tuleb teha vaprat nägu. See polnud minu tugevaim külg. Samas lootsin juba trepist alla mineku ja oma näo näitamisega tema silmis mõne plusspunkti teenida.
Lootuses kustutada vähemalt mõnda eilset hetke kõigi mälust, palusin toatüdrukutel end kõige tagasihoidlikumasse kleiti riietada. Nad polnud rumalad