Printsess. Kiera Cass
Читать онлайн книгу.
minuga?”
„Pole õrna aimugi. Aga kuna plaanin nendega rääkima minna, mõtlesin, et annan sulle võimaluse sama teha.”
Langetasin pilgu ja tõmbasin käega üle juuste. „Ma olen öösärgis.”
Ta naeratas. „Ma näen, aga kõik see ongi äärmiselt mitteametlik. Nii et see on igati paslik.”
„Kas sina tahad, et ma nendega räägiksin?”
„See on sinu otsus. Ehkki jah, ma olen pisut uudishimulik, miks nad just sinuga vestelda tahavad. Ja ma pole kindel, et nad selle põhjuse mulle ilma sinu juuresolekuta avaldavad.”
Noogutasin ja kaalusin oma võimalusi. Ma polnud kindel, et tahan mässajatega rääkida. Relvastatud või mitte, olid nad ikkagi märkimisväärselt surmavad. Aga kui Maxon arvas, et saaksin sellega hakkama, siis võib-olla tõesti peaksin…
„Olgu,” sõnasin end kokku võttes. „Olgu peale.”
„Sa ei saa viga, America. Ma luban.” Ta käsi pigistas tasakesi minu kätt. Siis pöördus ta valvuri poole. „Juhatage teed. Ja ärge pistke oma relva kabuuri, nii igaks juhuks.”
„Loomulikult, Tema Majesteet,” vastas too ja viis meid ümber nurga Suurde saali. Seal seisid valvureist ümbritsetuna kaks inimest.
Mul kulus Aspeni leidmiseks paar sekundit.
„Kutsute äkki oma koerad ära?” palus üks mässaja. Ta oli pikk, sale ja blond. Tema mudased saapad ja üleriided viitasid tüüpilisele Seitsmele – paksud liibuvad püksid koos paigatud särgi ning kulunud nahkjakiga. Pika kaelaketi otsas rippuv roostes kompass kõikus iga ta liigutusega kaasa. Mees paistis tahumatu, aga mitte hirmuäratav – see oli üllatav.
Veelgi uskumatum oli see, et tema kaaslaseks osutus tüdruk. Temagi kandis saapaid, kuid püüdes olla samal ajal nii leidlik kui ka moodne, oli ta neile lisanud säärised. Lisaks kandis ta mehe pükstega samast riidest seelikut. Valvurite plejaadist hoolimata õhkus temast äärmist enesekindlust. Kui ma ka poleks tundnud ära ta nägu, oleksin mäletanud kümnete tikitud lilledega kaetud lühikest teksajakki.
Veendumaks, et tundsin tüdruku ära, tervitas ta mind väikese kniksuga. Lasin kuuldavale midagi naeruturtsatuse taolist.
„Mis lahti?” uuris Maxon.
„Hiljem,” sosistasin.
Segaduses, kuid rahulikuna pigistas ta veel kord õrnalt mu kätt ning keskendus taas külalistele.
„Tuleme rahus, et teiega rääkida,” sõnas mees. „Me pole relvastatud, nagu teie valvurid kinnitada võivad. Nad otsisid meid läbi. Ma tean, et privaatsuse palumine oleks kohatu, kuid peame tõesti arutama asju, mis pole mõeldud kõrvalistele isikutele.”
„Kuidas jääb Americaga?” küsis Maxon.
„Soovime rääkida ka temaga.”
„Miks küll?”
„Taas kord,” sõnas mees peaaegu ülbelt, toale käega tiiru peale tehes, „pean rõhutama, et ei soovi seda teha kellegi teise kuuldekauguses.”
„Kui arvate, et suudate talle liiga…”
„Muidugi suhtute meisse eelarvamusega, ja teil on selleks põhjust küllaga. Ent meil pole vähimatki põhjust teile kummalegi halba soovida. Tahame tõesti vaid rääkida.”
Maxon kaalus kõike minuti jagu. „Teie,” pöördus ta viimaks ühe valvuri poole, „tooge meile laud ja neli tooli. Ülejäänud, tehke meie külalistele veidi ruumi.”
Kuni valvurid käsku täitsid, seisime meie ebamugavas vaikuses. Kui laud oli toanurgas paigas ja toolid selle ümber, viipas Maxon mässajaid meiega ühinema.
Sammusime sinna. Valvurid moodustasid samal ajal toa ümber kaare ning suunasid silmad kahele mässajale, nagu suudaksid sekundiga relva haarata ja tulistada.
Laua juurde jõudes sirutas mees käe. „Kas te ei arva, et väike enesetutvustusring kuluks marjaks ära?”
Maxon silmitses teda tülpinult, kuid andis järele. „Maxon Schreave, teie valitseja.”
Noormees kihistas naerda. „Minu lugupidamine, härra.”
„Ja teie olete?”
„Härra August Illéa, teie teenistuses.”
6. PEATÜKK
Vaatasime Maxoniga üksteisele otsa. Tõesti?!
„Te kuulsite õigesti. Ma olen Illéa. Sünnijärgselt, kusjuures. See siin saab varsti Illéaks läbi abielu,” noogutas ta tüdruku poole.
„Georgia Whitaker,” kostis too. „Ja loomulikult teame me sinust kõike, America.”
Ta saatis mu poole veel ühe naeratuse. Vastasin samaga. Ma polnud kindel, kas usaldan teda, aga päris kindlasti ei vihanud ma teda.
„Nii et isa rääkis siis õigust,” ohkas Maxon. Sattusin segadusse. Maxon teadis, et kuskil kõnnib ringi Gregory Illéa otsene järglane? „Ta ütles alati, et ükskord tulete te krooni nõudma.”
„Ma ei taha su krooni,” kinnitas August.
„Väga hea, sest mul on kindel plaan seda riiki juhtima hakata,” ei jäänud Maxon vastust võlgu. „Olen selle nimel terve elu tööd rabanud, ja kui sa arvad, et marsid siia sisse ning väidad, et oled Gregory lapselapselaps…”
„Ma ei taha su krooni, Maxon! Monarhia hävitamine on rohkem lõuna mässajate ampluaa. Meil on muud eesmärgid.” August istus laua taha ja nõjatus toolileenile. Nagu oma kodus olles, viipas ta käega meidki istet võtma.
Vahetasime Maxoniga veel ühe kiire pilgu ja ühinesime temaga, Georgia kohe kannul. August silmitses meid natuke aega, püüdes vist esiteks meis selgusele jõuda ja teiseks selles, kust otsast juttu alustada.
Viimaks meenus Maxonile vist, kes siin kamandama peaks. Ta püüdis veidi pingeid maandada ja pakkus: „Kohvi või teed kellelegi?”
Georgia silmad lõid särama: „Kohvi palun?”
See hüüe oli nii lootusrikas, et Maxon ei suutnud naeratust alla suruda. Ta püüdis lähima valvuri tähelepanu võita. „Laske ühel teenijatüdrukul meile kohvi tuua. Ja olgu see kange.” Siis pöördus Maxon taas Augusti poole.
„Ma ei suuda isegi aimata, mida te minust tahate. Tulite meelega siis, kui kogu palee magab, ning eelistate seda käiku saladuses hoida. Öelge siis, mis teil öelda on. Ma ei saa lubada, et saate loodetu, kuid ma kuulan teid ära.”
August noogutas ja kummardus laua poole. „Oleme juba mitukümmend aastat Gregory päevikuid otsinud. Teame nende olemasolust juba ammu ja hiljuti saime sellele ka anonüümsest allikast kinnitust.” August vaatas minu poole. „Ja ma ei pea silmas sinu hiljutist ülesastumist telesaates.”
Hingasin kergendunult. Jõudsin juba end kiruma hakata ning valmistusin selleks, et Maxon saab järjekordse asja minu lolluste nimekirja lisada.
„Me pole iial soovinud monarhiat kukutada,” selgitas ta Maxonile. „Ehkki see sai võimule haruldaselt ebaõiglaselt, pole meil midagi ainuvalitseja vastu. Eriti, kui see ainuvalitseja oled sina.”
Maxoni näos ei liikunud ükski lihas, kuid teadsin, et ta tunneb uhkust. „Aitäh,” sõnas ta tagasihoidlikul moel.
„Küll aga tahaksime muid asju, eriti teatud vabadusi. Soovime valitud rahvaesindajaid ja kastisüsteemi kaotamist.” Augusti suust kõlas see nagu lihtsaimast lihtsam ülesanne. Kui ta mu ettekannet „Reporteris” nägi, pidanuks ta olema targem.
„Sa käitud nagu oleksin juba kuningas,” märkis Maxon tusaselt. „Kui see oleks isegi võimalik, ei saa ma sulle palutut anda.”
„Aga sa oled valmis seda kaaluma?”
Maxon tõstis käed ja langetas need tagasi lauale. „Mida mina olen valmis kaaluma, praegu ei loe. Ma