Printsess. Kiera Cass
Читать онлайн книгу.
rääkides,” jätkas Maxon, „siis äkki sa selgitaksid Americale, kes sa oled. Sa saad sellega vast minust paremini hakkama.”
Maxon üritas asjade läbi mõtlemiseks ja olukorra paremaks kontrollimiseks aega võita. Aga mul polnud selle vastu midagi. Niigi kobasin pimeduses.
August naeratas pingutatult. „See on tõesti huvitav lugu,” nentis ta, hääl põnevuse märgiks juba eos kergelt värisemas. „Nagu teate, sündis Gregoryl kolm last: Katherine, Spencer ja Damon. Katherine pandi ühele printsile mehele, Spencer suri ja nii päris trooni Damon. Kui Damoni poeg Justin suri, sai printsiks tema nõbu Porter Schreave. Viimane abiellus ka Justini noore lesega, kes võitis vaid mõne aasta eest Valiku. Nüüd ongi Schreave’id kuninglik perekond ning meid, Illéaid, ei tohiks enam olemas olla. Ometi me oleme.”
„Meie?” päris Maxon nii kaalutletud toonil, nagu loodaks vastuseks konkreetset numbrit.
August vaid noogutas. Kontsaklõbin reetis, et toatüdruk on meie poole teel. Maxon surus sõrme huultele, nagu julgeks keegi midagi üldse kõrvaliste isikute juuresolekul edasi rääkida. Teenija pani kandiku käest ja valas meile kõigile kohvi. Georgia haaras tassi veel enne, kui see täis jõudis saada. Mina polnud suur kohvisõber, sest see oli minu maitse jaoks veidi kibe. Samas teadsin, et see aitab mul ärkvel püsida. Nii et haarasin ka endale tassi.
Enne veel, kui jõudsin lonksu võtta, lükkas Maxon minu ette suhkrutoosi – nagu oleks mu mõtteid lugenud.
„Kuhu me jäimegi?” küsis ta, ise puhast musta kohvi eelistades.
„Spencer ei surnud,” märkis August lihtsalt. „Ta teadis, milliste meetoditega isa riigi endale allutas. Ta nägi, kuidas õde sisuliselt abiellu müüdi. Ja ta mõistis, et sama eeldatakse temalt. Ta ei suutnud seda taluda, nii et ta pages.”
„Kuhu ta läks?” sain esimesed sõnad suust.
„Ta varjas end sugulaste ja sõprade juures ning püstitas viimaks oma mõttekaaslastega laagri kaugel põhjas. Seal on külmem, niiskem ja seal liikumine on nii võimatu, et keegi ei üritagi. Enamiku ajast elame seal rahumeelselt.”
Georgia togis teda küünarnukiga, näol šokeeritud ilme.
August võttis aru pähe. „Sellega andsin teile vist päris head juhised, kuidas meile kallale tungida. Aga ma tahan meenutada, et me pole iial tapnud ühtegi teie ohvitseri ega kodakondset. Kui võimalik, katsume isegi nende vigastamisest hoiduda. Me pole iial soovinud muud kui lõppu kastisüsteemile. Selleks vajame aga tõendusmaterjali, et Gregory oli tõesti selline mees, nagu meile alati on räägitud. Nüüd on see meil olemas. Americagi vihjas päevikutele piisavalt, et seda tõendusmaterjalina kasutada. Aga me ei tee seda. Kui selleks pole just äärmist vajadust.”
Maxon võttis pika lonksu ja pani kruusi käest. „Mul pole ausalt öeldes õrna aimugi, mida ma kogu selle infoga pihta peaksin hakkama. Sa oled Gregory Illéa otsene järeltulija, aga trooni ei taha. Sa tulid otsima asju, mida saab sulle anda vaid kuningas, ent ometi palusid sa audientsi minult ja ühelt Eliidi liikmelt. Mu isa pole isegi siin.”
„Me teame,” sõnas August. „Ajastasime meelega oma käigu nüüd.”
Maxon puhises. „Kui sa krooni ei taha, vaid ainult asju, mida mul pole õigust sulle anda, siis mida sa siin teed?”
August ja Georgia vaatasid üksteisele otsa, nagu valmistuksid paluma midagi üüratut.
„Me tulime seda kõike sinult küsima, sest teame, et oled mõistlik mees. Me oleme sind jälginud kogu su elu ja näinud seda su silmades. Ma näen seda praegugi.”
Püüdsin salaja tabada Maxoni reaktsiooni nende sõnade peale.
„Sulle ei meeldi kastid samuti. Sulle ei meeldi, kuidas su isa riiki oma vägivaldses haardes hoiab. Sa ei taha pidada sõdu lihtsalt sellepärast, et need juhivad tähelepanu tõelistelt probleemidelt kõrvale. Aga kõige rohkem tahad sa oma eluajal rahu.”
„Sinu valitsemise ajal võiksid need muutused teoks saada. Meie oleme põhjas seda kaua oodanud ja valmis veel ootama. Oleme valmis lubama, et ei ründa enam iial paleed. Samuti anname endast kõik, et takistada või vähemalt aeglustada lõuna mässajate pealetungi. Me näeme paljut, mida sina nende müüride tagant ei näe. Oleme valmis vanduma sulle jäägitut truudust, kui sina lubad, et töötame tulevikus koos selle nimel, et Illéa rahvas saaks viimaks ometi oma elu elada.”
Maxon paistis sõnatu. Seega sekkusin ise.
„Mida need lõuna mässajad siis tahavad? Meid kõiki maha nottida?”
August liigutas pead nii, et see polnud ei raputus ega noogutus. „Muuhulgas ka seda. Eesmärk pühitseb abinõu. Suur osa ühiskonnast tunneb ennast täiesti allasurutuna ja miskipärast usub see rakuke, et nad suudavad riiki ise valitseda. America, sina oled Viis. Usun, et oled näinud omajagu inimesi, kes monarhiat südamest vihkavad.”
Maxon tõstis pilgu vaikselt minu poole. Noogutasin.
„Muidugi oled, sest alamklassidel on lihtne süüdistada tipus olijaid. Ja praegu on neil selleks ka põhjust, sest Üks seadis sisse korra, kus neil pole isegi võimalik oma elujärge parandada. Lõuna mässajate ninamehed on veennud oma jüngreid, et ainus võimalus midagi muuta on õigusega neile kuuluv monarhialt tagasi nõuda. Ent minu juurde on jõudnud nii mõnedki lõuna ülejooksikud. Ma võin kinnitada, et kord võimule saades pole lõunalaste juhtidel vähimatki kavatsust oma jõukust jagada. Millal seda enne juhtunud on?”
„Nende plaan on Illéa üle võtta, jagada välja ports lubadusi, aga jätta seejärel kõik täpselt nii nagu praegu. Enamiku jaoks läheb asi hullemaks, ma olen kindel. Kuued ja Seitsmed ei liigu ülespoole, kui ehk välja arvata mõned, kellega mässajate juhtkond populistlikult manipuleerib. Kahed ja Kolmed tehakse paljaks. See laseb korraks tunda, et viimaks on õiglus jalule seatud, aga suures plaanis ei muuda see midagi.”
„Kui ükski popstaar enam neid ajulagedaid laule ei esita, pole enam ühelgi muusikul kellelegi taustaks mängida, mänedžeridel kellegi kassettidega edasi-tagasi joosta ja poepidajatel neid müüa. Ühe tipust maha võtmine hävitab tuhanded allpool.”
August vaikis hetkeks, murest murtud. „See oleks peaaegu nagu Gregory ajal, ainult hullem. Lõuna omad on oluliselt verisemad, kui sina iial olla suudaks. Nende pukki jõudmisest ei kosuks riik tõenäoliselt iial. Rahvas oleks uue mehe käe all täpselt samamoodi orjastatud… aga kannataks nagu ei iial enne.” Ta vaatas Maxonile sügavalt silma. Nende vahele sigines mõistmine, nagu küllap vaid kahe juhtima sündinud mehe vahele sigineda saab.
„Anna meile vaid märku ja me teeme omalt poolt kõik, et aidata sul olukorda muuta rahumeelselt ja õiglaselt. Su rahvas vajab uut võimalust.”
Maxoni pilk ei tõusnud laualt. Suutsin vaevu ette kujutada, mis mõtted ta peas tormlesid. „Kuidas märku?” küsis ta kõhklevalt. „Te mõtlete raha?”
„Ei,” sõnas August peaaegu naerma hakates. „Meil on rohkem kapitali, kui sa ette suudad kujutada.”
„Kust te selle saite?”
„Annetused,” märkis August napilt.
Maxon noogutas. Olin üllatunud. Annetused tähendasid, et leidus inimesi – ehk isegi hulgaliselt inimesi, kes neid toetasid. Kui nemadki arvesse võtta, siis kui suured olid põhja väed tegelikult? Kui suur osa riigist soovis tegelikult sama, mida need kaks otsesõnu nõudma olid tulnud?
„Kui mitte raha, siis mida?” uuris Maxon viimaks.
August osutas peaga minu poole. „Vali tema.”
Surusin näo kätesse. Teadsin täpselt, kuidas Maxon reageerib.
Huvitaval kombel võttis tal endast väljumine üsna kaua aega. „Ma ei lase kellelgi endale ette kirjutada, kellega ma peaksin või ei peaks abielluma! See on minu elu, millega te siin mängite!”
Tõstsin pea samal hetkel, kui August laua tagant püsti kargas. „Ja palee on mänginud teiste inimeste eludega aastaid! Saa ükskord suureks, Maxon. Sa oled prints. Kui sa tahad oma krooni,