Musta pori näkku. Mihkel Raud
Читать онлайн книгу.
silmadega tavotistes tunkedes slovakk viipas meid lähemale. Diil oli imelihtne: meie aitame tal karussellid üles panna, tema annab meile kummalegi viis rubla päevas. Pluss tasuta sõidud. Kõlas nagu aus kaup. Ja oligi. Ainult et kõiki neid nõmedate nimedega “sürpriisrattakesi” ja “autorevüüsid” kokku monteerides õnnestus meil nende mehhaanikaga lähemalt tutvuda. Ja pärast seda võisid tšehhid ja slovakid tasuta sõidud endale persse pista. Vabatahtlikult me neisse lendavatesse kirstudesse ei roninud.
Saatus ja üüratute hülgevuntsidega slovakk olid meid täna “Kellukeste teed” püstitama määranud. Eluohtliku kiirendusega sõidukärusid peaaegu külili paiskav kaldtee koosnes demonteeritavatest osadest, mis kinnitusid üksteise külge suurte poltidega. Paraku oli kriitiline kogus hiigelkruvisid aastate jooksul kaduma läinud. See pisiasi ei paistnud minu ega Hendriku mõningaseks üllatuseks töödejuhatajat väga häirivat. Ta sidus “Kellukeste tee” kõige kõrgema tipu osad nööriga kokku ja pilgutas meile kelmikalt silma.
“See kukub ju kokku,” üritas Hendrik eesti keeles protesteerida.
Vunts naeratas kõigest aru saades, tõmbas käisega üle leemendava otsaesise ja avas valju plupsuga õllepudeli.
“Obed,” kuulutas ta välja kahetunnise lõunapausi.
Hendrik Saller oli elav legend. Mis sest, et lihtsurelikest ta vähemalt väliste tunnuste põhjal suurt ei erinenudki. Ta oli minust kõigest kolm aastat vanem, kuigi sellises eas on need aastad vähemalt seitsmekümne kahe kuu pikkused. Hendrik oli tapvalt andekas. Linna peal sosistati, et ta on sellest ka ise suurepäraselt teadlik. Eerik Niiles Kross oli kuulnud, et Hendrik käib mööda Nõmmet ringi – seal ta suurema osa ajast pesitses – ja räägib, kui jube kõva mees ta on. Minu pinginaabrile Allan Kalvele oli kurtnud mingi lähisugulane, kes Salleriga ühes klassis käis, et mees on nii ülbe, et ei ütle teregi.
Minu ellu sisenes ta esimest korda kõige vähemtõenäolisemast kohast, elutoa nurgas tolmuvast televiisorist, mida ülikangete prillide ja räige õllelebraga mees kord kuus parandamas käis. Hendriku ansambel Generaator M esines Eesti Televisiooni saates “Kaks takti ette”. Üldiselt oli see tuntud kui talumatult igav lauljate konkurss, mille esimese preemia võitis reeglina see, kes kõige püüdlikumalt Gennadi Tanieli “Laulu verelilledest” lõpuni lohistas. Ent ühel hooajal otsustati lauljate asemel ansamblid võistlustulle saata ning sellest sai siinse kultuurielu keskseid sündmusi.
Generaator M oli selleks ajaks juba kohaliku undergroundi olulisim tegija. Nende kontserdid olid alati paksult rahvast täis. Erinevalt Propellerist, kellel oli pungiga sama palju pistmist kui tomatil tuumapommiga, küttis Genekas ausat ja puhast kraami. Osalemine Eesti ainsa telekanali ainsas muusikasaates tõi Hendriku suurele kaardile.
Saatejuht Aarne Saluveer juhatas bände sisse ja välja. Kui pensionäride ansambel Tungal lõpetas, hakkas ta noorusliku entusiasmiga järgmist tutvustama: “Nüüd tulevad lavale eelmistest kakskümmend aastat nooremad mehed Tallinna 10. keskkooli ansamblist Generaator M, kellel pole Boney M-iga midagi ühist peale M-i. Kõlab uus laine. Uus laine on toonud vahepeal niivõrd tühjaks, mõttetuks ning loiuks jäänud rock- muusikasse taas värsket verd. Ta on vähenõudlik, ei ole vaja kalleid võimendussüsteeme, süntesaatoreid. Vajalik on vaid nooruslik särts, mõttetihe tekst, paar kitarri ning trummid. Kõlab ansambli ühislooming “Käed”.”
Kui Genekas üleriikliku televisioonieetri enda kätte sai, kuulus võim Eesti NSV-s kaks ja pool minutit rahvale. Da-da- da-da-da-da-da-da, tümistas bassimees Kits (kodanikunimega Anti Rüüt) tagurpidi “Peter Gunni” riffi, trummar Sven Jannes ehk Hiinakas kolkis soolo- ja põrandatrummi ning Hendrik paiskas tervet põlvkonda defineerinud lauluread kõikidesse kodudesse üle kannatustest räsitud maa:
Kummikindais kätepaarid,
kätel mõtteis pahad plaanid:
tahvad mind nad kinni püüda,
tahaks joosta tahaks hüüda:
tulge appi kõik, kes mind päästa võiks,
tulge appi kõik, seda palun ma,
tulge appi kõik, kes mind päästa võiks,
tulge appi kõik, vabastama mind.
Teeneka nõukogude helilooja Isaak Dunajevski kuulus fraas “meil laulud aitavad elada, võita” omandas sel epohhilooval hetkel uue tähenduse. Ma ei teadnud, kuidas on lood võitmisega. Aga elada aitas ETV ekraanil harkisjalu punast elektrikitarri saagiv ja müstilistest kätest laulev ikoon päris kindlasti. Selle mehega tahtsin ma kohtuda.
Justkui tellitult selgus mõned nädalad peale Generaator M-i teledebüüti, et minu koolivend ja hea sõber Valdek Kangert tunneb Hendrikut. Veelgi enam. “Ma olen tema parim sõber,” uhkustas Valdek ükskõiksust pingsalt simuleerides, nagu oleks Hendrik Salleri parimaks sõbraks olemine midagi igapäevast või iseenesestmõistetavat.
Sõbraks saadi tol ajal enamasti geograafilistel põhjustel. Hendriku kodu oli tibukollases kahekordses kortermajas Männiku bussipeatuse kõrval. Valdek elas sealt diagonaalis üle tee paiknevas barakkide rajoonis. Ja kui järjekordne buss number 5 tagumist silda kolistades peatusest väljus ja läbipaistmatu tolmupilve üles keerutas, seisis Valdek selle hingematvas keerises ja vaatas, kuidas Hendrik bussipaviljoni seinale nõjatudes Priimat suitsetas.
Valdek oli karsklane. Ei mingit suitsu ega alkoholi. Tema isa oli suhtelises sinasõpruses mõlemaga ja seda kiivamalt ta jälgis, et poiss üle kopsuaukude hüppaks. Valdek suutis kogu keskkooliaja kiusatusele ja sõprade provokatsioonidele vastu seista. Kõhuli lendas ta alles hiljem Leningradis merekoolis õppides. Ja mida distsiplineeritumalt oli ta varajases nooruses karsket rida hoidnud, seda rämedamaks kujunes sööstlaskumine ülikoolipäevil.
Ma ei tundnud Valdekut ära, kui ta kord õhinal seletas, kuidas ta koos mingi Dimaga suvalise Piiteri paneelmaja paraadna põrandale laotatud sinelil mingit Svetat kordamööda nikkus. Mida sivem inimene talle elu jooksul ärajoomiseks ettenähtud alkoholikogust hävitama asub, seda parem. Valdeku kombel tinapanemist kuhugi abstraktsesse tulevikku veeretades lõpetab mees paneelmaja trepikojas purupurjus vene litsi rautades.
Valdek tutvustas mind Hendrikule ansambli Punk T kontserdil Sossi klubis. Punk T oli Geneka kõrval teine kõvem bänd neil päevil. Soss oli karvaseid ja sulelisi täis ja ukse taga järjekorras seistes nägin ma Valdekut koos Hendrikuga tulemas. Mõlemad olid ürituse vääriliselt piduehtes. Valdek ehk mõnevõrra tagasihoidlikumalt kui Hendrik, kelle ärarebitud käistega nahkkuhvt oli tillukesi Sex Pistolsi rinnamärke täis nagu sõjaveterani rind ordeneid. Läikima nühitud haaknõelad läbistasid odavat nahka näilise korrapäratusega ja tagi alt väljaulatuv meremehetriibuline särk oli käistest kääridega narmaliseks lõigatud.
“Mis siin toimub?” uuris rockstaar konkurentide kontserdi järjekorda silmitsedes.
“Ei ole veel hakatud sisse laskma,” tegin ma VIP-ile kiire ülevaate. “Mihkel,” ulatasin ma talle seejärel aupaklikult käe.
“Saller,” raporteeris Hendrik terekätt autoriteedi survega pigistades ja läks saba ignoreerides sissepääsu juurde, Valdek lojaalse jüngrina tema järel. Ka Kits ja Hiinakas olid kohal. Kõik olid.
Mõne minuti pärast lasti mass klubisse ja Punk T võttis kuulsa lava keskel kohad sisse. Nad mängisid põhiliselt omi lugusid ning ainus säravam hetk nende üsna üksluises repertuaaris oli Soome ansambli Eppu Normaali lugu “Poliisi pamputta taas”, mida solist Artur tuntava eesti aktsendiga originaalkeeles esitas. Ootamatult teatas trummide tagant mikrofoni juurde jalutanud Rainis Kingu, et nüüd tuleb lavale üllatusesineja. Ja et selleks on – daamid ja härrad – Generaator M!
Hendrik, Kits ja Hiinakas ronisid püünele ja mängisid kolm lugu, millest üks oli rahva tungival nõudmisel Juice Leskineni laulu “Sika” eestikeelne versioon – Geneka konkurentsitu evergreen. Hendrik seisis imperiaalses üksinduses keset lava ning sajad ja sajad inimesed skandeerisid tema juhtimisel moodsat regilaulu:
Siga, sind Eestis peetakse.
Siga, sind välja veetakse.
Siga, sa oled