La mala vida ehk neetud elu. Jan Beltran
Читать онлайн книгу.
et sellel sõrmejälgi ei oleks. Ta sättis musta vinüülketta plaadimängijasse ning asetas helinõela ettevaatlikult plaadile. Viivu pärast kõlas Bachi „Johannese passioon”. Alexandra istus diivanile poja kõrvale. Too oli end istukile ajanud ja vaatas üksipulgi ukse poole, mis viis koridori ning sealt edasi teistesse tubadesse ja lõpuks kööki. Klassikalise muusika kuulamise asemel – mis oli kord nädalas kohustuslik osa hea kasvatuse programmist – oleks ta parema meelega köögis spagette söönud.
„Antonio, kas sa paned tähele, kui majesteetlikult Bachi muusika voogab?“ uuris Alexandra oma pojalt.
Antonio oli selgeks saanud, et emaga vähemolulistel teemadel vaielda ei tasu, ning noogutas. Emaga üksmeelel olla oli palju mõttekam kui oma arvamust avaldada. Antoniole isegi meeldis emaga kõige suhtes ühel lainel olla, sest see valmistas muusikaõpetajannale heameelt. Aeg-ajalt ta ikka kiitis oma pojakest, ise heldinult naeratades: „Kui tubli ja andekas sa oled! Mu ainuke rõõm!“ Muidugi ei unustanud Alexandra vahel oma iseloomu rangemat poolt demonstreerida, poega manitseda ja korrale kutsuda: „Ära noki nina!“, „Kas sa käed pesid?“, „Kas sa senjoor Migueli ikka teretasid?“
Antoniole sobis suurepäraselt ka ema ja tema sõbrannadega kohvikus istuda ja kirikus käia. Talle meeldis isegi koos preester Juaniga tuvisid vaadata ja oma nahal jumala lähedust tunda. Alexandra vahel küll imestas, et poiss ja preester nii hästi klapivad, kuid pani selle suure sõpruse arvele. Tema mehel Baciliol ei olnud paraku piisavalt aega pojaga tegeleda – riigiteenistujast arstil oli palju tööd, kuigi kesine sissetulek.
Omaealiste seltsi Antonio eriti ei otsinud. Talle piisas täiesti sellest, et koolis teda memmekaks kutsuti ja kohmakuse tõttu poiste mängudest kõrvale jäeti. Pigem meeldis talle koos tüdrukutega pingil istuda ja rääkida neile edasi jutte, mida ta ema ja tema sõbrannade suust kohvitamise ajal kuulnud oli. Tüdrukud olid neist lugudest muidugi huvitatud, sest neis paljastus täiskasvanud naiste salapärane maailm, mida nende endi emad oma tütarde kõrvade jaoks liiga pikantseks või sündsusetuks pidasid. Nii said kooliõed Antonio käest teada, et naised peaksid oma meeste järele hoolikalt passima, sest mehed kipuvad võõraste naistega voodisse minema. Neid võõraid naisi nimetati litsideks, vahel ka prostituutideks. Veel rääkinud naised, et meestele peab söötma vürtsikaid toite ja mereande, et riist kodurahu huvides korralikult seisaks.
Kuigi noortele näitsikutele jäi mõnigi asi arusaamatuks, olid nad Antoniole siiralt tänulikud. Vahel kutsusid nad ta keksu mängima või lasid oma päevikutesse, mis olid reeglina poiste silmadele suletud. Mõnikord tundus Antoniole, et ta tahaks mõne poisiga oma saladusi või avastusi jagada, kuid paraku ei leidunud ühtegi kooli- või eakaaslast, kes oleks selle ära teeninud. Kes oli tema arvates liiga rumal, kes liiga inetu või lihtsalt ei äratanud usaldust.
Kooli eest, kus Antonio õppis, pidid tema vanemad palju peesosid maksma. Kuigi Baciliol ei olnud kunagi piisavalt raha, pidas ta vajalikuks poeg erakooli panna. Riigikool ei sobinud pojale ei tema ega Alexandra meelest, sest seal õppivatelt lastelt oleks Antoniole kindlasti külge hakanud mõni ebaviisakas sõna, täid või paha mõju. Paremate inimeste lapsed pidid saama hariduse erakoolides, kus kõik, alates paberist ja tahvlist, oli parem kui virelevates riigikoolides.
Antonio oli andekas laps – selles olid lisaks poisi emale kindlad ka kõik õpetajad. Poiss laulis kui ingel, emakeel oli tal laitmatu ja matemaatikas ta samuti hätta ei jäänud. Ainult kehaline kasvatus ei olnud Antoniole eriti meelepärane, kuid sellele leidsid ema ja õpetajad vabanduse öeldes, et ülekaaluline poiss ei peagi kiiresti jooksma või osavalt palli mängima.
Peab mainima, et Antonio vanemate, eriti ema ülipüüdlikkus poisist intelligentse musterinimese kasvatamisel tundus vilja kandvat. Aastate möödudes oli poisi keha visanud omajagu pikkust. Masajast Antoniost oli neljateistkümnendaks eluaastaks saanud tugeva kondiga noormees, kelle liigsed kilod olid märkamatult tema pikkusesse kadunud. Ovaalne näokuju hakkas võtma täiskasvanud inimese jooni ja hääl oli muutunud madalamaks. Lapsikud huvid olid asendunud asjalikumate tegevustega – talle meeldisid kunst ja ajalugu, ta õppis ka tantsima. Kõik see pakkus Alexandrale suurt rõõmu ja uhkustunnet.
„Ana, kelleks sina suureks kasvades saada tahad? Millisest elukutsest sa unistad?“ küsis õpetaja Patricia oma kasvandikult uudishimulikul toonil.
„Mina tahan saada juuksuriks,“ tuli särasilmse tüdruku suust kiire vastus.
„Ja sina, Leo?“ küsis õpetaja Antonio pinginaabrilt.
„Lenduriks!“ lausus Leo kindlalt.
„Antonio, ja sina?“ küsis õpetajanna järjekorras temani jõudes.
Klassis valitses vaikus ja kõik ootasid selle hästikasvatatud poisi vastust.
„Palun, Antonio,“ julgustas õpetaja.
„Ma ei tea,“ sõnas Antonio vaikselt ja jäi põrandale põrnitsedes vait.
„Mingid mõtted sul ikka on?“
„Ma… tahan saada… kirikuõpetajaks,“ tuli nooruki suust vastus.
Antonio oleks tahtnud öelda, et ta ei taha kellekski saada, vaid tahab olla rikka mehe naine. Just, rikka mehe NAINE!
Salaja ema kingi proovides ja nendes ringi kõpsutades nägi ta tulevikus suurt valget maja ookeani kaldal, ennast ja oma meest. Antonio ei olnud kindel, et ta on naine, kuid samuti ei osanud ta ennast mingisse teise kehasse paigutada.
Vaimusilmas nägi ta, kuidas ootab koju töölt saabuvat meest, kuidas küpsetab šokolaadikoogikesi, juhendab teenijannat. Ta ootas enda ellu rikast ja seksikat meest, muredest vaba elu ning glamuuri. Paraku polnud tema unistuste mehel veel kindlat nägu – vahel sarnanes ta preester Juaniga, vahel aga naabripoiss Francisco isaga.
Antoniole meenus umbes poole aasta tagune kohtumine preester Juaniga, mil ta esimest korda tundis sulaselget tõmmet maskuliinse mehekeha järele, mis temas vere keema pani.
Ühe tavalise koolipäeva lõppedes läks ta kirikusse, et vestelda preestriga – kes teadis palju kunstist ja ajaloost – Michelangelo Taaveti üle. Kuna isa Juanil oli parajasti paar tunnikest vaba aega, kutsus ta poisi lahkelt enda kabinetti ja sulges ukse.
„Antonio, võta pluus seljast ja lase püksid rebadele, siis ma räägin sinuga Taavetist,“ lausus preester poolkäskival toonil nagu arst haigele. Selles ei olnud midagi uut. Ka varem oli preester käskinud tal riided seljast heita, sest kabinetis oli palav ja akna avamine oleks tekitanud tuuletõmbuse.
Aastate jooksul ei olnud pühas kabinetis midagi muutunud – vana kirjutuslaud, kaks väsinud välimusega tugitooli ja seinad täis raamaturiiuleid. Sisehoovi aknast turritasid sisse vääntaimed.
Umbes minuti möödudes seisis Antonio keset preestri kabinetti nii, nagu ta siia maailma saabunud oli, kümmeldes toa hämarõrnas valguses, ülakeha paljas ja püksid kingadele langenud. Ta hoidis käes kunstiajaloo raamatut, mis oli avatud leheküljelt, kust vaatas vastu Taavet.
Preester lohistas raske kirjutuslaua taga seisnud tooli keset tuba ja istus sellele. Antonio seisis liikumatult, nagu Taaveti skulptuur Firenze muuseumis, isa Juani ahne pilk tema kehale kinnitunud. Ta seisis kivistunult täpselt nii kaua, kuni preestri parema käe kiire töö vilja kandis ning püha isa karvasele kõhule valkjas ollus lajatas. Isa Juan ohkas raskelt, justkui oleks vabanenud suurest patust, sulges silmad ja sisistas vaevu kuuldavalt:
„Sa oled paheline, hijo de puta3.“ Preestri näost peegeldus jõuetus ja põlgus ning ta tõdes, et armastusest vihkamiseni on vaid üks samm.
Rosa Barcelona Mai 1950
Juba paar nädalat tundis Rosa, et 13. sünnipäevaks saadud kingad kippusid väikeseks jääma, kuid isa käest uusi – olgugi et kellegi poolt juba kantud – jalavarje ta küsida ei julgenud. Ta istus väsinult pargipingile, võttis kingad jalast ja sirutas pöiad pikalt ette. Tegi parema jalalabaga neli-viis pööret paremale ja siis sama palju vasakule. Veri hakkas kiiremini liikuma ja tekitas jalgades mõnusa surina.
Tantsutunnid senjoora Garcia juures, kelle klassist ta just viis minutit tagasi väljus, olid väsitavad,