Miks me tahame, et te oleksite rikkad. Donald Trump
Читать онлайн книгу.
ja hakkame raamatu koostamisega pihta,” ütleb Donald. „Ma tutvustan teid Meredithiga. Ta aitab meid selle projektiga.”
Siinkohal tutvustan Donaldile Sharonit ja me surume taas kätt.
On aeg meie etteasteks, niisiis pöördun ja suundun lava poole, kus rohkem kui 24 00 °Chicago fänni peasaalis ja kõrvaruumides Donald Trumpi ootavad. Niipea kui olen oma lühikese sissejuhatuse lõpetanud, hakkab mängima ülipopulaarse telesarja „Mantlipärija” tunnusmuusika, laest langevad tuhanded kuldsed õhupallid ja puhkeb aplaus, kui Donald Trump lavale astub.
Pikk kojusõit
Chicagost koju Phoenixisse lennates hakkas selle käepigistuse tõelisus mulle pärale jõudma. „Kes ma selline olen, et Donald Trumpiga raamatut kirjutada?” küsisin endalt ikka ja jälle. „Ja millest me kirjutaksime?”
„Tekki soovite?” küsis stjuardess, tuues mind hetkeks mässavatest mõtetest välja.
„Ei, tänan,” kostsin naeratades.
Kohe, kui stjuardess lahkus, tuli mulle pähe mõte: „Me võiksime kinnisvarast kirjutada.”
Selle mõtte peale sekkus minu sisemine kriitik, kes oli mind sellest ajast saadik piinanud, kui raamatu idee välja pakuti. Kriitik küsis küüniliselt: „Sina kirjutad Donald Trumpiga kinnisvarast raamatu? Mis kinnisvarasse puutub, siis on Donald Trump suures liigas ja sina mängid väikeses. Tema ehitab New Yorgis pilvelõhkujaid. Ja mis sinul on? Paar kortermaja, paar mõnekorruselist ärihoonet ja veidi hoonestamata maad. Pealegi on tema miljardär ja sina oled kõigest miljonär.”
Seniajani olin olnud oma elus saavutatuga üsna rahul. Aga kui kaalusin raamatu kirjutamist koos Donald Trumpiga, tundusid minu edukad ettevõtmised ja saavutused väga pisikesed ning tähtsusetud. Selle asemel, et tunda ennast kõrvust tõstetuna seetõttu, et mulle pakuti võimalust koos Donald Trumpiga raamat kirjutada, tundsin end armetult. „Millest me üldse kirjutada võiksime?” küsisin endalt ikka ja jälle, kui lennuk Chicagost Phoenixisse lendas.
Kaks pikka nädalat
Ehkki Donald oli palunud mul helistada Meredith McIverile, keda Donald tahtis panna meie koostööd koordineerima, ei helistanud ma kohe. Lõpuks, kui kaks nädalat oli möödunud, helistas Bill Zanker New Yorgist ja küsis: „Kas oled Donaldiga ühendust võtnud?”
„Ei ole,” vastasin.
„Miks?”
„Sest ma lõin verest välja,” vastasin. „Pealegi, millest me kirjutaksime? Me oleme mõlemad ettevõtjad ja investeerime kinnisvarasse, kuid tema finantsaruandes on mitu nulli rohkem kui minu omas.”
„Ah, jäta jama,” ühmas Bill. „Sinu raamatuid on müüdud üle 28 miljoni eksemplari. Sa oled kogu maailmas tuntud. Sa oled viis aastat New York Timesi menuraamatute edetabelis olnud. Viis aastat! Ainult kolm raamatut veel on seal nii kaua püsinud. Ära tee ennast maha. Te olete mõlemad menuraamatute autorid.”
Enamik rikkaid ei taha, et teised teaksid, kuidas nad rikkaks said, ja veel vähem teaksid nende ebaõnnestumistest… Mina tahan, et inimesed teaksid, sest niimoodi õppisingi ma nii palju. Ma tahan, et inimesed teaksid – kõigil on rahaprobleeme, nii rikastel kui ka vaestel.
„Tjah,” vastasin kohmetult. „Aga tal on ikkagi rohkem nulle. Tema hooned on kõrgemad. Tal on parimal õhtusel kellaajal näidatav ülipopulaarne telesaade. Me mõlemad mängime golfi – aga talle kuuluvad mitmed golfirajad. Millest me kirjutaksime?”
„Robert, helista lihtsalt Meredithile ja uuri välja,” ütles Bill leebelt. „Räägi temaga. Ta ootab sinu kõnet … nii et helista talle kohe.”
„Hea küll, hea küll,” vastasin mina. „Ma helistan talle kohe.” Enne kui mul julgus otsa oleks saanud, lõpetasin kõne ja valisin Meredithi numbri.
„Meredith McIver kuuleb.”
Ja see raamat sündiski.
Nõupidamissaal
12. detsember 2005
Olin New Yorgis, et PBSi telekanali saadet salvestada ja Yahoo! Finance’i inimestega kokku saada. Kuna ma pidin niikuinii New Yorki tulema, olime Meredithiga kokku leppinud, et saame kokku ja vaatame, kas leiame täiusliku raamatu kontseptsiooni. 12. detsembril sõitsin koos abikaasa Kimiga taksos Donald Trumpi kontorisse tema pilvelõhkujas.
Need, kes on näinud sarja „Mantlipärija”, on tõenäoliselt tuttavad Trump Toweri kullatud sissepääsuga New Yorgi kuulsal Viiendal avenüül. Seistes kõnniteel nagu maakas, kallutasin pea kuklasse ja lasin pilgul kõrgustesse ronida, korrus korruse järel, kuni silmad viimaks leidsid punkti, kus hoone ja taevas kokku said. Trump Tower on igatahes palju kõrgem kui ükskõik milline minu või Kimi maja. Ehkki olin sellest pilvelõhkujast korduvalt mööda kõndinud, tundus see nüüd palju kõrgem, kui teadsin, et lähen sisse Donald Trumpi endaga kohtuma.
Viiendal avenüül viibimine tõi meelde nii palju mälestusi. Mulle meenus, kuidas ma niimoodi üles kõrghoonete poole vaatasin, kui ma 1965. aastal esimest korda New Yorki tulin, et kaubalaevastiku akadeemias õpinguid alustada. Ma olin vaene poiss Hawaiilt, esimest korda suures linnas, ja mind sellistesse hoonetesse küll ei lubatud. Sel ajal oli populaarne film „Abiturient” Dustin Hoffmaniga ja me hulkusime sõpradega sealkandis, lootes oma Mrs Robinsoni leida.
Ja siin ma nüüd kakskümmend viis aastat hiljem olingi, ning Donald Trump ise kutsus mind oma pilvelõhkujasse ja oma kontorisse. Sel hetkel seisin reaalsusega silmitsi.
Enamik inimesi peab mind väga edukaks. Ma olen teeninud ja ka kaotanud miljoneid dollareid põhimõtete järgi, mida ma „Rikka isa” sarja raamatutes jagan. Aga Trump Toweri ees seistes mõistsin äkitselt, kui kaugele olen jõudnud. Tunne oli uskumatu.
Mulle meenus üks Donaldi lemmikütlusi: „Mõelge suurelt!” Tema pilvelõhkuja ees seistes taipasin äkitselt, kuivõrd laiahaardelisem mu mõtlemine oli võrreldes päevaga, mil ma esimest korda New Yorki saabusin. „Ossaa …!” ütlesin valjusti. Kim lihtsalt pigistas mu kätt.
Hingasin sügavalt sisse ning astusin koos Kimiga Trump Towerisse ja suundusin liftide juurde, kus turvamehed meid tervitasid. Kui läbipääsuluba anti, läksime lifti ja sõitsime ülemisele korrusele, kust Donald oma impeeriumi juhib.
Kui olete „Mantlipärijat” vaadanud, siis olete tuttavad Mr Trumpi kontori eesruumiga, kus nägus administraator sissepääsu valvab. (Teadmishimulistele – Donald lasi telesaate jaoks paar korrust allapoole oma kontori koopia ehitada. Ta ei sisene tõelisesse koosolekuruumi, vaid sõidab liftiga alla ja astub järeletehtud ruumi.) Ehkki olin saadet palju kordi vaadanud, ei olnud ma tõesti ealeski arvanud, et võin ühel päeval Donald Trumpi maailma astuda.
Oli kummaline kogeda tunnet, nagu astuksin saate võtteplatsile. Mõtted hüppasid telesarja ja tõsielu vahel edasi-tagasi.
Esimene, kes meid pärast seda tervitas, kui administraator oli meile istet pakkunud, oli Donald Trumpi hiiglaslik ihukaitsja Keith. Kui ta meid nägi, võttis ta vaevaks meid tervitada, nagu oleksime vanad sõbrad. Ta istus meie kõrvale ja tekitas meis täiesti koduse tunde. Ta oli uskumatult sõbralik, jutustas meile oma varasemast karjäärist uurijana New Yorgis ja praegusest tööst Donaldi ihukaitsjana. Ta jäi meie juurde, pakkus vett ja oli meile seltsiks, kuni põhiruumi viiv uks avanes ja Meredith sisse astus.
Meredith on tüüpiline New Yorgi juhtivtöötaja, kaunis naine, kes oleks täiesti kodus Londonis, Pariisis, Sydneys, Tōkyōs, Torontos või Pekingis. Ta sirutas käe, naeratas meile soojalt ning ütles: „Tore teiega viimaks kohtuda.”
Keithi sõbralikkuse eest tänanud, läksime Meredithi järel klaasuste kaudu nõupidamissaali, tõelisesse nõupidamissaali. Kui me istet võtsime, hakkasid minu peast jälle läbi vilksatama stseenid telesaatest, kuidas nais- ja meessoost kandidaadid laua ääres Donaldi ja nõunike ees istuvad. Ma küsisin endalt: „Mida sa siin teed? Kuidas sa siia sattusid?” (Tegelikult kasutasin sõnu „Mida kuradit ma siin teen?” ja „Kuidas kuradi moodi ma siia sattusin?”)