Mõistatus lossivaremetes. Reeli Reinaus
Читать онлайн книгу.
Tanel vaatas tüdrukut peaaegu vihaselt.
„Mis mul siis viga on?” küsis Laura. „Mõnikord on mul sinuga koos olles tahtmine feministiks hakata.”
„Mispärast?”
„Sest sa arvad, et poisid on kuidagi paremad ja et neile on rohkem lubatud.”
„See, et ma tahan sind ohu eest hoida, pole just enda paremaks pidamine. Aga jah, ma arvan, et kui me peaksime mingil põhjusel näiteks ära jooksma, siis jääksid sina viimaseks. Ära solvu, aga see on ilmselge,” naeris Tanel.
„Ma tulen ikkagi,” ütles Laura trotslikult.
Tanel teadis, et kui tüdruk on midagi pähe võtnud, siis on mõttetu üritada teda ümber veenda.
„Hea küll, lähme siis kolmekesi,” ütles ta. „Aga sa pead arvestama, et sealt pole just paljud tagasi tulnud. Eriti veel öösel.”
Laura noogutas. Alles nüüd hakkas talle kohale jõudma, millesse ta ennast mässinud oli, ent ta püüdis seda mitte välja näidata.
Nad läksid vaikides kodu poole. Laurale meenus, et vanaema oli hommikul palunud peenraid rohida, ja seepärast pidi ta kiirustama. Kui nad olid jõudnud kohta, kus karjatee keeras Laura vanaema maja juurde, jäid nad seisma.
„Näeme siis õhtul,” sõnas Tanel. „Aga ma ei peaks sind argpüksiks, kui sa ei tule, eks.”
Laura vaatas talle tusaselt otsa.
„Mina sind ka mitte. Ma tulen. Me ju leppisime kokku.”
„Olgu, saame siis siin pool üksteist kokku. Sa ikka saad välja hiilida?”
Laura noogutas.
„Kuule, ma ronin sügise poole pidevalt aknast välja õhtuti, kui mul õunaisu tuleb. Pealegi läheb ju vanaema varakult magama, et hommikul lehmi lüpsta. Ma loodan, muidugi, et Muri mind ära ei anna. Ta võib rõõmust klähvida nagu pöörane ja see võib vanaema äratada.”
„Viska talle midagi hambusse. Kont või midagi,” pakkus Tanel.
„Hea mõte! Ma vaatan, mis ma leian. Näeme siis pool üksteist uuesti!” Laura lehvitas talle ja pöördus siis reipalt ringi. Tanel jäi tüdrukule järele vaatama. Alles siis kui Laura oli juba õueväravast sees ja aia juures kasvavad tihedad kuused ta nägemisväljast röövisid, pöördus poiss minekule. Tanel ei kiirustanud koju jõudmisega. Talle tundus, et kõik on kuidagi nii kiiresti toimunud. Ta püüdis rahulikult mõelda, mida edasi teha. Ja mis peamine, kuidas Laurat lossist eemale hoida.
Nad olid Lauraga saanud tuttavaks umbes seitse aastat tagasi, kui nad olid juba nii suured, et neid lasti aiast välja omaette küla vahele hulkuma. Siis selgus, et nad on mõlemad Tallinnast, kuigi elavad eri linnaosades – Laura Viimsis, Tanel Nõmmel. Et külas rohkem nendeealisi ei olnud, siis olid nad sellest ajast alates suviti lahutamatud sõbrad. Nad olid juba päris väiksena Laura isa õpetusel ujuma õppinud, igal aastal koos esimesi metsmaasikaid noppinud, telkinud ning suuremaks saades metsa koopa ja jõe peale parve ehitanud. Laura oli nõustunud isegi koos Taneliga kala püüdma. Poiss seevastu oli meelsasti nõus koos tüdrukuga isegi peenraid rohima, kui Laura vanaema seda nõudis.
Kuigi neil oli alati kahekesi tore olnud, oli terve see aeg nende südamesooviks, et keegi nendevanune tuleks veel siia kas elama või suvitama. Kolmekesi oleks igal juhul veelgi huvitavam ja lõbusam.
Ja nüüd, kui see juhtunud oli, polnudki ta rõõmus. Kõik oli läinud kuidagi halvasti – nad polnud selle poisiga veel õieti tuttavakski saanud, kui juba oli kokku lepitud retk lossi juurde, millest külas räägiti ainult õuduslugusid. Tegelikult polnud ta kunagi mõelnud, kas kõik see võib olla ka tegelikult juhtunud. No jah, kui välja arvata Peetri-lugu, aga eks Peetril oligi must minevik ja kahtlased sõbrad ja on loogiline, et ta tõepoolest põgeneski. Seega – kas ei räägitud neid jutte hoopiski selleks, et lapsi eemale hirmutada varisevaist müüridest ja ohtlikust jõest, kus pidi olema rohkesti hauakohti? Ta ei osanud neile küsimustele vastata. Ta teadis ainult, et ema ja isaga polnud see neil kunagi jutuks tulnud. Kas seetõttu, et nad pidasid seda lihtsalt lobaks või polnud see teema nende jaoks oluline?
Mõtteid mõlgutades oli Tanel väravast sisse astunud. Ta ärkas mõtteist küll alles seepeale, et ta peaaegu jalust rabati. Seekord ei teinud seda aga mitte vanaema ja vanaisa noor hundikoer Hundu, vaid kuueaastased kaksikud Mattias ja Markus. Poisid teatasid, et nad mängivad indiaanlasi ja nüüd on Tanel nende vang ning püüdsid hirmsa huilgamise saatel ta käsi ja jalgu kinni siduda.
„Ärge kisage nii hirmsalt!” karjus ta neile, aga tundus, et kaksikud ei kuule.
„Me ei kisa, see on meie sõjahüüd,” teatas Markus.
„Me oleme metsikud indiaanlased,” sõnas Mattias. „Ja sina oled meie vang.”
„Mida te minuga siis teete?” päris Tanel.
Kaksikud vaatasid teineteisele nõutult otsa.
„Kas vangiga on siis veel vaja midagi teha?” küsis Mattias viimaks.
Tanel muigas.
„No jah, te võite mind sundida saladusi välja rääkima. Näiteks selle kohta, kuhu varandus on peidetud või midagi sarnast.”
Kaksikud said sellest mõttest uut hoogu juurde.
„Kuhu varandus on peidetud?” pärisid nad üksteise võidu.
Tanel kehitas õlgu.
„Ma ei tea,” sõnas ta. Aga tegelikult, küsis üks hääl tema peas, kas lossi juures on tõesti varandus? Tal ei lastud oma mõtet edasi mõelda, sest Mattias torkas talle pika terava puuoksaga valusalt põlveõndlasse.
„Valetad!” karjus poiss. „Sa tead, kus aare on!”
„Ei tea! Ja üldse, ärge mind siis vigaseks ka pekske!” hüüdis Tanel.
„Kas väiksemad teevad liiga?” küsis äkki trepile tulnud vanaema ja vaatas õuel toimuvat võitlust.
„Nagu näed,” sõnas Tanel. „Neid on ju kaks ühe vastu.”
„Tulge nüüd sööma!” kutsus vanaema. „Pärast mängite edasi.”
Et kõigil oli kõht tühi, siis polnud mingit vastuvaidlemist.
„Sa oled meie vang, tule!” hüüdsid kaksikud. „Me piiname sind pärast edasi.”
Tanel järgnes neile alistunult. Ta lootis, et kui ta praegu nendega kaasa mängib, siis on tõenäosus suurem, et ta hiljem saab omaette olla. Ja omaette pidi ta ometi olema, et saaks õhtul märkamatult majast välja hiilida.
5. Laura hiilib välja
Laura istus toolil ja luges ajalehte.
„Ma ootasin sind juba tund aega tagasi,” ütles vanaema tuppa astudes. „Nüüd sa pead natuke ootama, sest toit on juba jahtunud.”
„Pole midagi, vanaema,” sõnas Laura hajameelselt ajalehest horoskoopi lugedes.
„Mida te siis nii kaua väljas tegite?” uuris vanaema, ise samal ajal vilunud liigutustega liha pannil segades.
„Ei teinud suurt midagi,” luiskas Laura. Tal polnud erilist tahtmist kõike seletama hakata.
„Kas te olete juba selle uue poisiga tuttavaks saanud?” päris vanaema edasi.
„Natuke oleme,” ütles tüdruk. Ta pani ajalehe käest ja vaatas vanaemale otsa. „Kuule, mis selle lossiga õige lahti on?” küsis ta seejärel.
„Lossiga? Mis lossiga?” ei saanud vanaema aru.
„No selle Jõemetsa lossiga.”
„Miks sa seda pärid, armas laps?” Laurale tundus, et vanaema oli seda küsides ehmunud olekuga. Või kujutas tüdruk seda vaid ette.
Seda poleks küll vaja olnud, et nüüd vanaema midagi kahtlustama hakkab, mõtles Laura. Tüdruk kehitas pealtnäha ükskõikselt õlgu, kuigi tundis kerget ärevust.
„Noh,