Must vares. Reeli Reinaus
Читать онлайн книгу.
ratta kõrval asfaldil. Valus oli muidugi ka. Ta tundis, et ta teksapõlv on kuidagi niiske. Nojah, kui veri, siis veri. Liis ajas end vaevaliselt püsti. Kus need koerapüüdjad siis nüüd on, kirus ta mõttes. Kõik lahtised koerad tuleks linnas kas kinni panna või kinni püüda, leidis tüdruk vihaselt.
Ratas tundus terve olevat. Liis tahtis sellele uuesti selga ronida, kuid ei suutnud põlve piisavalt kõrgele tõsta. Ei, see pole võimalik, ta proovib veel kord. Valu oli nii tugev, et tüdruk pidi hetkeks silmad sulgema.
Nii, sõita ta siis enam ei saa. No olgu, eks ta siis lükkab ratast käe kõrval. Hetkeks kaalus ta koguni võimalust minna traumapunkti, kuid tal polnud aimugi, kus lähim selline asutus asuda võiks. Kas kutsuda keegi endale autoga vastu, mõtles ta järgmiseks. Ah, ei. Isa on nagunii tööl ja ema hakkab paanitsema. Ta saab ise hakkama. Siit läbi pargi pole tegelikult üldsegi palju minna ja kui ta aeglaselt käib, siis pole valu ka nii hull.
Liis ületas sõidutee ja sisenes parki. Rattaga poleks ta siitkaudu läinud, kuid tegelikult oli see palju otsem tee. Kuigi natuke kõhe oli siin ka. Õhtusel ajal polnud pargis eriti rahvarohke. Miks, seda mõistis ta kümmekond minutit hiljem.
Ta oli vist juba poole pargini jõudnud, kui see juhtuski. Korraga ilmusid pimedusest ta ette kolm kogu. Liis hingas sügavalt sisse. Karta pole vaja, püüdis ta endale sisendada. See on park, siin käivad inimesed. See lühendab oluliselt nende teed. Need on tavalised inimesed, korrutas ta mõttes.
Sellest polnud kasu, sest talle meenus Elina jutt kellestki paralleelklassi tüdrukust, kes oli eelmine kevad siin ära vägistatud. Kahte tüüpi, kes seda teinud oli, ei saadudki kätte. Issand, kas ma olen idioot või, ahastas Liis. Kuidas polnud see lugu talle üldsegi meelde tulnud? Temast poleks praegu isegi mingit ärajooksjat, kui tal õnnestukski nende käest pääseda. Ei, ma ei tohi nii mõelda, püüdis Liis endale uuesti sisendada, kuigi ta tundis, kuidas tal süda juba mitu korda kiiremalt lõi ja ta endalegi ootamatult värisema hakkas. Tüübid olid kohe siinsamas, see oli vaid sekundite küsimus, mis edasi saab.
Sai see, et nad jäid keset teed seisma. Ka Liis jäi seisma. Nüüd vajus ta süda lõplikult saapasäärde.
Liis vaatas poisse enda ees. Igal juhul polnud nad tema koolist. Tegelikult võisid nad olla ükskõik kes, sest pimedas polnud nende nägusid võimalik näha ja nad olid endale ka dressipluusi kapuutsid pähe tõmmanud. Poisid tundusid nii kaheksateistüheksateistaastased, kuid seda oletas Liis pigem kasvu järgi. Tegelikult võisid nad olla ka kolmkümmend. Pikkuse järgi ei saanud ju vanust hinnata.
Liis võttis siiski viimase julguse kokku ja püüdis poistest rattaga mööda trügida. Üks neist astus talle ette. Nii, nüüd oli vähemalt see selge, et ta ei pääse siit niisama lihtsalt. Kui üldse…
„Hei, tibu, ära nüüd kuhugi torma,” ütles üks neist – pikka kasvu ja musta nahktagiga tüüp, venival ninahäälel. „Sa võiksid ju meid natuke lõbustada.”
Kas samad poisid võisid vägistada B-klassi tüdruku, käis Liisil äkki kohutav küsimus läbi pea. Ta kaalus oma võimalusi. Neid peaaegu ei olnudki, joosta ta ei saanud ja karjumist ei pruukinud keegi kuulda. Nii palju vastu rabeleda kui vähegi saab? Ilmselt pole sellest mingit kasu – ta oli üksinda kolme vastu.
„Jätke mind rahule,” sõnas Liis. „Ma lähen lihtsalt koju. Mind oodatakse seal.”
„Äkki siis nad ootavad täna natuke kauem,” lausus kõige pikem poiss Liisile lähemale astudes.
Nüüd lahutas neid veel vaid meeter, mitte rohkem. Liis võis tunda tema alkoholi järele lehkavat hingeõhku.
„Me lubame, et meil ei lähe väga kaua. Eks ju, kutid?” ta pöördus oma semude poole.
Teised noogutasid ja irvitasid.
„Vaata, et sa teda siis päris ära ei hoora,” hoiatas pikka neist kõige lühem poiss.
„Sorry, aga ma ei saa end tagasi hoida, kui selline tibi mul käes on,” ohkas Pikk. Ta haaras Liisil õlast, teise käega tüdrukut enda poole tõmmates. „Tule, näita mulle, mida sa oskad.”
Liis tundis, kuidas hirm vallutas ta viimse kui keharakuni. Ta ei suutnud korraga ei mõelda ega tunda. Ta lihtsalt vaatas. Vaatas enda ees olevat veniva häälega tüüpi ega tundnud midagi. Peale hirmu, mis naelutas ta maa külge ja aheldas ta tahte. Ta oleks olnud nagu keegi teine. Kõrvaltvaataja. Sest hetkel, kui Pikk oma ilase suu tema näo poole surus, ei tundnud ta midagi. Ta ainult nägi.
Nägi silmanurgast kedagi lähemale tormamas.
Järgmisel hetkel käis kõik väga kiiresti. Ta nägi, kuidas üks tume kogu läbi õhu hüppas ja Pikka tabas. Pikk kukkus kõige lühemale otsa. Kuni kaks poissi maas ukerdasid, lõi kogu kolmandat poissi paar korda kõhtu ja siis näkku. Poiss kukkus ägades kokku nagu tühi kott. Pikk ja kõige lühem poiss olid end selleks ajaks juba vandudes püsti ajanud.
„Ma tapan su, raisa, ära!” röökis Pikk ja lõi põuest võetud pooliku viinapudeli vastu puud roosiks, enne sealt kiiresti veel viimast lonksu alla kulistades.
Seth lõi talle jalaga näkku, mispeale Pikk paar meetrit eemale lendas.
Alles nüüd tundis Liis tulija ära. Või siis alles nüüd ta teadvustas endale, kes see on. Alles nüüd hakkas ta mõte tasapisi jälle tööle, sest tundus, et oht on möödas. Kõige lühem tüüp ei üritanudki enam vastu hakata. Ta seisis poolkõveras ühe puu vastas ja ootas hirmust värisedes, millal Seth teda pimedas vihas peksma tuleb.
Viimaks oli kõik läbi. Kallaletungijad sisuliselt roomasid minema ja Seth jälgis seda kõike kõvera muigega pealt. Liis ei teadnud, mida ta tundis. Kas rõõmu või midagi muud. Ta ei osanud veel sõnastada tundeid, mida nähtud vägivald oli temas tekitanud.
Seth haaras tüdrukul käest, justkui püüdes teda transilaadsest olekust välja tõmmata.
„Tule, lähme!” ütles ta. „Need tüübid võivad abi kutsuda ja tagasi tulla.” Ta haaras teise käega Liisi rattast. Poisi näol polnud ühtegi kriimu. Ta isegi ei lõõtsutanud. Seth oli sama rahulik, nagu Liis oli harjunud teda koolis nägema.
„Kas meie ei peaks abi kutsuma?” küsis tüdruk kaheldes.
Poiss kehitas õlgu. „Sellest pole nagunii erilist kasu. Kas sina tunneksid nad ära? Mina ei vaadanud nende nägusid.”
Liis raputas pead. Ta ei tahtnud neile isegi mitte mõelda. Talle kangastusid vaid Pika kõveraks muigeks moondunud ilased huuled. Ilmselgelt poleks see olnud politseinikele just eriti kasulik juhtnöör.
Nad läksid vaikides edasi. Liis püüdis oma haige jala kiuste nii kiiresti kõndida, kui vähegi suutis. Seth lükkas ta ratast, kumbki ei lausunud sõnagi. Seth ehk ei oska lihtsalt midagi öelda, mõtles tüdruk. Ta ise oli möödunust vist ikka veel natuke šokis.
„Ma elan siin, selles majas,” sõnas tüdruk viimaks ühe suure aia, kuid suhteliselt räämas välimusega maja ees peatudes.
Seth ulatas talle ratta ja pöördus minekule. „Tšau,” ütles ta vaikselt.
„Hei, oota!” hüüdis Liis. Ta polnud poissi vist isegi mitte tänanud.
Seth pöördus. Ta nägi välja eemalolevam kui kunagi varem.
„Aitäh, et sa mu päästsid. See oleks võinud päris halvasti lõppeda,” sõnas Liis.
„Vist küll,” lausus poiss õlgu kehitades.
„Kas sa tahaksid äkki sisse tulla ja teed juua või midagi?” pakkus Liis. Ta ei mõelnud seda vist isegi tõsiselt, aga ta püüdis kuidagi poissi kinni hoida.
Seth raputas pead. „Ma pean minema.”
„Homme näeme siis,” sõnas tüdruk. Ta ei osanud rohkem midagi välja pakkuda.
Poiss viipas veel korraks käega ja hakkas aeglaselt tuldud teed tagasi lonkima.
Liis vaatas talle mõnda aega järele. Seejärel läks ta majja. Ta otsustas, et ei räägi rünnakust kellelegi. Nagunii ei saada neid tüüpe kätte ja juhtunust teadmine paneks