Lahvatab leek. Suzanne Collins
Читать онлайн книгу.
ütles, et me peame kella üheks rongi peale jõudma. Huvitav, mis kell juba on?" küsib Peeta ja vaatab ringi.
"Peaaegu südaöö," vastan. Napsan koogi pealt sõrmedega šokolaadilille ja näksin seda ega muretse sugugi oma kommete pärast.
"Aeg tänada ja hüvasti jätta!" trillerdab Effie korraga mu kõrval. See on üks neist hetkedest, mil tema haiglaslik täpsus mind rõõmustab. Otsime Cinna ja Portia üles ja Effie juhatab meid rahva hulgas ringi, et saaksime tähtsatele inimestele head aega öelda; seejärel suunab ta meid ukse poole.
"Kas me president Snowd ei peaks tänama?" küsib Peeta. "See on siiski tema maja."
"Ta ei armasta eriti pidusid. Liiga hõivatud," vastab Effie. "Mul on juba kõik korraldatud, tänukirjad ja kingitused, mis talle homme saadetakse. Siin te oletegi!" Effie viipab kahele Kapitooliumi teenindajale, kes hoiavad joobunud Haymitchi püsti.
Sõidame tumedate klaasidega autos läbi Kapitooliumi. Meie taga teises autos istub ettevalmistusmeeskond. Pidutsevad rahvahulgad tunglevad tänavatel nii tihedalt, et peame sõitma väga aeglaselt. Kuid Effiel on kõik teadusliku täpsusega paika pandud ning punkt kell üks oleme tagasi rongis ja väljume jaamast.
Haymitch viiakse oma kupeesse. Cinna tellib teed ja kõik istuvad ümber laua, samal ajal kui Effie krabistab oma ajakavadega ja tuletab meile meelde, et oleme endiselt ringreisil. "Peame mõtlema 12. ringkonna lõikuspeo peale. Sellepärast teen ettepaneku kohe pärast teejoomist magama minna." Keegi ei vaidle vastu.
Kui silmad avan, on juba varane pärastlõuna. Minu pea puhkab Peeta käsivarrel. Ma ei mäleta, millal ta mu voodisse tuli. Pööran end vaikselt, ettevaatlikult, et teda mitte segada, aga ta on juba üleval.
"Luupainajaid ei olnud," ütleb ta.
"Mida?" küsin mina.
"Sel ööl ei olnud sul ühtegi luupainajat," kordab ta.
Tal on õigus. Esimest korda üle pika aja magasin rahulikult õhtust hommikuni. "Aga ma siiski nägin und," lausun ööle tagasi mõeldes. "Ma järgnesin läbi metsade ühele pilapasknäärile. Kaua-kaua. Tegelikult oli see Rue. See tähendab, kui ta laulma hakkas, oli ta Rue häälega."
"Kuhu ta sind viis?" küsib Peeta ja lükkab mu juuksed laubalt kõrvale.
"Ma ei tea. Me ei jõudnudki kohale," vastan mina. "Aga ma olin nii õnnelik."
"Sa magasidki nii, nagu oleksid õnnelik," ütleb ta.
"Peeta, kuidas mina kunagi aru ei saa, kui sinul on luupainaja?" küsin temalt.
"Ma ei tea. Mina vist ei karju ega vehi. Ma lihtsalt ärkan, hirmust halvatud," sõnab ta.
"Sa peaksid mind üles ajama," ütlen ja mõtlen sellele, kuidas ma mõnikord segan ta und kaks või kolm korda öö jooksul. Ja kui kaua aega tal võib kuluda minu rahustamiseks.
"Pole vaja. Minu õudusunenäod on tavaliselt seotud sinu kaotamisega," ütleb ta. "Kui ma näen, et sa siin oled, ongi kõik korras."
Aah. Peeta pillub selliseid repliike nii vabalt ja muretult, kuid minu jaoks on see löök allapoole vööd. Tegelikult vastab ta lihtsalt ausalt minu küsimusele. Ta ei käi peale, et vastaksin talle samaga, et avaldaksin talle mingilgi moel armastust. Aga mina tunnen end ikkagi kohutavalt, nagu kasutaksin teda koletul kombel ära. Kasutan või? Ma ei tea. Tean vaid seda, et tunnen end esimest korda ebamoraalselt selle pärast, et ta on minu voodis. Irooniline tõesti, sest oleme nüüd ju ametlikult kihlatud.
"Siis on jälle hullem, kui koju jõuame ja ma üksi magama hakkan," lisab ta.
Õige, olemegi peaaegu kodus.
12. ringkonna programm näeb ette õhtusööki täna õhtul linnapea Undersee majas ja võidurallit homsel lõikuspeol linnaväljakul. Tähistame lõikuspidu alati võidutuuri viimasel päeval, kuid tavaliselt tähendab see kõigest söömaaega kodus või koos mõne sõbraga, kui keegi saab seda endale lubada. Sel aastal on tegemist avaliku üritusega ja kuna pidu korraldab Kapitoolium, saavad kõik terves ringkonnas oma kõhud täis.
Suurem osa ettevalmistustest tehakse linnapea juures. Väliürituste tarvis mässitakse meid siin jälle karusnahkadesse. Raudteejaamas peatume vaid hetkeks, naeratame ja lehvitame ning istume autosse. Enne õhtusööki ei kohtu me isegi oma perekondadega.
Mul on hea meel, et kõik toimub linnapea juures, mitte kohtuhoones, kus peeti minu isa mälestusteenistust ja kuhu mind viidi pärast lõikust valusaks hüvastijätuks oma perekonnaga. Kohtuhoone on kurbusest tulvil.
Aga linnapea Undersee maja meeldib mulle, eriti nüüd, mil oleme tema tütre Madge'iga sõbrad. Tegelikult oleme mingis mõttes kogu aeg sõbrad olnud. Kuid ametlikuks sai asi siis, kui ta tuli enne mänge minuga hüvasti jätma. Kui ta kinkis mulle pilapasknääriga rinnanõela, et see mulle õnne tooks. Pärast mänge hakkasime koos aega veetma. Tuleb välja, et Madge'il on ka palju vaba aega, mida peab kuidagi sisustama. Alguses oli kõik pisut kummaline, sest me ei teadnud, mida teha. Teised meievanused tüdrukud räägivad poistest või teistest tüdrukutest või riietest. Olen neid kuulnud. Meie Madge'iga ei armasta kuulujutte ja riided tunduvad mulle surmigavad. Aga pärast mõnda ebaõnnestunud katset sain aru, et Madge igatseb väga metsa minna. Nii olen ma ta paaril korral endaga kaasa võtnud ja näidanud, kuidas vibu lasta. Tema üritab mulle klaverimängu õpetada, kuigi enamasti meeldib mulle lihtsalt kuulata, kuidas ta ise mängib. Mõnikord sööme teineteise juures lõunat. Madge'ile meeldib minu majas rohkem. Tema vanemad tunduvad väga toredad, aga ma kardan, et ta ei näe neid eriti sageli. Tema isa peab 12. ringkonna käekäigu eest hoolitsema ja emal on aeg-ajalt kohutavad peavalud, mis aheldavad ta mitmeks päevaks voodisse.
"Võib-olla peaksite ta Kapitooliumi viima," tegin ükskord ettepaneku. Tol päeval me klaverit ei mänginud, sest koguni kaks korrust kõrgemal põhjustas klaveriheli ema peavalu ägenemise. "Olen kindel, et nemad saavad seda ravida."
"Jah. Aga Kapitooliumi ei minda muidu kui vaid kutse peale," vastas Madge õnnetult. Isegi linnapea eesõigused on piiratud.
Kui me linnapea majja jõuame, saan Madge'i ainult kiiresti kallistada, siis kihutab Effie mind kolmandale korrusele end korda seadma. Pärast seda, kui olen valmis, pikk hõbedane kleit seljas, jääb õhtusöögini veel tund aega, mida surnuks lüüa. Lipsan välja Madge'i otsima.
Tema magamistuba on teisel korrusel koos mitme külalistoa ja isa kabinetiga. Pistan pea kabineti ukse vahelt sisse ja tahan linnapeale tere öelda, kuid ruum on tühi. Televiisor üürgab ning ma jään vaatama kaadreid endast ja Peetast eileõhtusel Kapitooliumi peol. Tantsime, sööme, suudleme. Praegu mängib see kõigis Panemi kodudes. Arvatavasti on vaatajad 12. ringkonna õnnetu tähe all sündinud armastajatest surmani tüdinud. Vähemalt mina olen.
Hakkan kabinetist välja minema, kui mu tähelepanu tõmbab piiksumine. Vaatan tagasi televiisori poole ja näen, kuidas ekraan läheb mustaks. Seejärel hakkavad sellel vilkuma sõnad: "ERITEADE 8. RINGKONNAST". Tean vaistlikult, et see ei ole mõeldud minu silmadele, ainult linnapea jaoks. Peaksin lahkuma. Kiiresti. Selle asemel märkan, et astun televiisorile lähemale.
Ekraanile ilmub diktor, keda ma ei ole kunagi varem näinud. See on hallinevate juuste ja otsustava kähiseva häälega naine. Ta hoiatab, et olukord on halvenenud ja välja on kuulutatud 3. astme häireolukord. 8. ringkonda saadetakse lisajõude ja kogu tekstiilitootmine on lõpetatud.
Naine kaob ja asemele ilmub kaader 8. ringkonna peaväljakust. Tunnen selle ära, sest olime seal alles eelmisel nädalal. Katustel lehvivad endiselt minu näopildiga plagud. Nende all märatseb rahvahulk. Väljak on paksult täis karjuvaid inimesi, nende näod on varjatud räbalate või isetehtud maskidega ja nad loobivad telliskive. Hooned põlevad. Rahuvalvajad tulistavad rahvahulka, tapavad huupi.
Ma ei ole kunagi varem midagi sellist näinud, aga tundub, et asi, mida ma praegu tunnistan, saab olla ainult üks. See, mida president Snow nimetab ülestõusuks.
7
Toitu täis nahkkott ja plasku kuuma teega. Paar karusnahkse voodriga kindaid, mis Cinnast maha jäid. Kolm oksakest, paljastelt puudelt murtud, lebavad lumel, näidates