Näljamängud. Suzanne Collins
Читать онлайн книгу.
olen talle tänulik. Sel ajal, kui kõik kaamerad rõõmsalt teda püüavad, on mul just parasjagu aega, et lasta välja kõri pitsitav summutatud häälitsus ja end koguda. Panen käed seljale kokku ja vaatan kaugusse. Näen künkaid, millel täna hommikul Gale'iga koos ronisime. Hetkeks tunnen millegi järele suurt igatsust … mõte ringkonnast põgeneda … metsa elama asuda … aga ma tean, et tegin õigesti, et ei põgenenud. Sest kes veel oleks Primi eest vabatahtlikuna välja astunud?
Haymitch vinnatakse kanderaamile ja viiakse minema ning Effie Trinket proovib üritusele uuesti hoogu sisse saada. "On alles põnev päev!" trillerdab ta ja püüab samal ajal oma parukat otseks sättida. See on tugevasti paremale viltu vajunud. "Aga põnevust tuleb üha juurde! On aeg valida poisstribuut!" Kindlalt otsustanud oma juuksed kontrolli alla saada, hoiab ta ühe käega parukat kinni, sammudes samal ajal üle lava poiste nimedega klaaskuuli juurde ja haarates esimese ettejuhtuva lipiku. Ta tuhiseb tagasi poodiumile ja ma ei jõua veel Gale'ile pöialt hoidma hakatagi, kui ta nime juba ette loeb. "Peeta Mellark."
Peeta Mellark!
Ainult mitte seda, mõtlen ma. Mitte tema. Sest ma tunnen selle nime ära, kuigi ei ole poisi endaga kunagi sõnagi vahetanud. Peeta Mellark.
Ei, täna ei ole juhus kohe üldse minu poolt.
Vaatan, kuidas poiss lava poole sammub. Ta on keskmist kasvu, tugeva kehaehitusega, lokkidena laubale langevate tuhkblondide juustega. Tema näolt paistab hetkeline šokk, on näha, kuidas ta üritab kõigest väest tundeid vaos hoida, aga sinistes silmades peegeldub ärevus, mida olen sageli näinud kütitava looma pilgus. Ometi astub ta kindlal sammul lavale ja asub oma kohale.
Effie Trinket küsib, kas vabatahtlikke on, aga keegi ei astu ette. Ma tean, et Peeta Mellarkil on kaks vanemat venda, olen neid pagariäris näinud, aga üks on praeguseks vist liiga vana, et vabatahtlikuks hakata, ja teine lihtsalt ei hakka. Täiesti tavaline. Lõikuspäev seab piirid ka perekonna pühendumusele. See, mida mina tegin, oli äärmuslik.
Linnapea hakkab ette lugema pikka ja igavat riigireetmise lepingut, nagu igal aastal pärast tribuutide valimist, nii on ette nähtud, aga ma ei kuula teda.
Miks just tema, mõtlen endamisi. Seejärel püüan end veenda, et ei ole mingit vahet. Me ei ole Peeta Mellarkiga sõbrad. Isegi mitte naabrid. Me ei räägi teineteisega. Meie ainsast omavahelisest kokkupuutest on möödas juba mitu aastat. Ta on selle ilmselt juba unustanud. Aga mina ei ole ja ma tean, et ei unustagi kunagi …
See juhtus kõige hullemal ajal. Isa oli kolm kuud varem kaevanduses surma saanud. Oli kärekülm jaanuar, mille sarnast keegi ei mäletanudki. Isa surmale järgnenud tuimus oli möödas ja äkilised valusööstud tabasid mind otsekui selgest taevast, sundisid mind kägarasse tõmbuma ja kurnasid mu keha nutuhoogudega. Kus sa oled, karjusin mõttes. Kuhu sa kadusid? Loomulikult ei tulnud kusagilt ühtegi vastust.
Ringkond andis meile isa surma kompenseerimiseks väikese rahasumma, millest pidi piisama ühekuuliseks leinaajaks, pärast seda tuli emal eeldatavasti tööle asuda. Aga ta ei asunud. Ta ei teinud midagi muud, kui istus laua taga või lebas hoopis voodis tekkide all kägaras, silmad suunatud kaugusse. Vahel ta liigutas end, tõusis üles, nagu vajaks mõni kiire asi tegemist, vajus aga kohe jälle liikumatusse poosi tagasi. Kuidas ja kui palju Prim teda ka ei anunud, miski ei aidanud.
Olin surmani hirmunud. Praegu ma saan aru, et ema oli sulgunud kurbuse tumedasse maailma, aga tollal teadsin vaid seda, et lisaks isale olen kaotanud ka ema. Olin kõigest üksteist, Prim ainult seitse, kui võtsin perekonnapea kohustused oma õlgadele. Muud valikut ei olnud. Ostsin turult meile toiduaineid ja valmistasin süüa nii hästi või halvasti, kui oskasin, ning püüdsin seista hea selle eest, et näeksime Primiga enam-vähem korralikud välja. Sest kui keegi oleks teada saanud, et ema meie eest ei hoolitse, oleks ringkond meid temalt ära võtnud ja hooldekodusse saatnud. Olin koolis piisavalt sageli hooldekodulapsi näinud. Kurbus, kurjade käte jäljed näol, lootusetus, mis surus nende õlad längu. Ma ei tohtinud lasta midagi sellist Primile osaks saada. Armas väike Prim, kes nuttis, kui mina nutsin, enne veel kui põhjustki teadis, kes kammis hommikuti enne kooliminekut ema juukseid ja tegi talle patse, kes ikka veel hõõrus igal õhtul isa habemeajamispeeglit läikima, sest isale ei meeldinud, kuidas söetolm Serval kõik asjad enda alla mattis. Hooldekodu oleks ta laiaks litsunud nagu sitika. Nii hoidsin meie kitsikuse saladuses.
Aga raha sai otsa ja me hakkasime vähehaaval surnuks nälgima. Teisiti ei ole seda võimalik väljendada. Kordasin endale alatasa, et kui peaksime vastu ainult maini, kõigest 8. maini, siis saaksin kaheteistaastaseks ja võiksin end tessera saamiseks kirja panna ning meil oleks hinnalist teravilja ja õli, millest süüa teha. Aga sinna oli veel mitu nädalat aega. Võib juhtuda, et oleme selleks ajaks juba surnud.
Nälgimine ei ole 12. ringkonnas tavatu saatus. Kes ei oleks näinud näljaohvreid? Vanemad inimesed, kes ei suuda enam tööd teha. Lapsed perekondadest, kus on liiga palju suid toita. Kaevandustes vigastatud. Veavad tänavatel vaevaliselt jalgu järele. Ja ühel päeval võib näha, kuidas nad liikumatult seina najale naalduvad või Aasal lebavad. Mõnest majast võib kuulda südantlõhestavat nuttu ning seejärel kutsutakse rahuvalvajad laipa ära viima. Nälgimine ei ole kunagi surma ametlik põhjus. Selleks on ikka gripp või külmetus või kopsupõletik. Aga sellega ei peta kedagi.
Tol pärastlõunal, kui ma Peeta Mellarkiga kohtusin, sadas halastamatut jääkülma vihma. Käisin linnas ja üritasin mõningaid Primi viledaks kulunud beebiriideid avalikul turul kaubaks vahetada, kuid keegi ei olnud huvitatud. Olin isaga nii mõnedki korrad käinud ka Hobis, kuid üksi ei julgenud ma sinna karmi ja tahumatusse paika minna. Vihm oli isa jahimantli läbi leotanud ja ma olin üdini külmunud. Juba kolm päeva ei olnud me saanud jõudu muust, kui keedetud veest mõne vana kuivanud mündilehega, mis ma kapinurgast leidsin. Selleks ajaks, kui turg kinni pandi, värisesin nii kõvasti, et pillasin beebiriiete puntra poriloiku maha. Kartsin seda üles võtta, äkki minestan ja ei tõusegi enam püsti. Pealegi ei tahtnud neid riideid nagunii keegi.
Koju minna ma ei saanud. Kodus oli ema oma kustunud silmadega ja väike õde aukuvajunud põskede ja lõhenenud huultega. Ma ei suutnud astuda lootusetult tühjade kätega tuppa, kus susises tuli, tehtud märgadest okstest, mida ma metsaservalt korjasin, kui süsi otsa sai.
Avastasin, et komberdan mööda porist kõrvaltänavat, rikastele linnainimestele mõeldud poodide taga. Kaupmeeste eluruumid asuvad äride peal, seega olin tegelikult nende tagaaedades. Mäletan tollal veel tühjade peenarde tarvis kevadeks mahamärgitud jooni, paari kitse aedikus, üht posti külge seotud läbiligunenud koera, kes kössitas löödult poris.
12. ringkonnas on igasugune varastamine keelatud. Surmaga karistatav. Aga mulle turgatas pähe, et äkki leian midagi prügikastidest, see oleks aus mäng. Võib-olla mõni kont lihuniku tagahoovis või juurviljamüüjal mõned halvaks läinud juurikad, midagi, mida ainult minu pere ihkaks meeleheitlikult süüa. Kahjuks oli prügikaste äsja tühjendatud.
Kui pagarikojast mööda sammusin, tungis värske leiva tugev lõhn mulle sügavale ninna ja ma tundsin iiveldust. Ahjud asusid maja tagaküljel ja kuldne hõõgus voogas avatud köögiuksest välja. Seisin paigal, soojusest ja lõhnast lummatud, kuni vihm segas vahele, torkas oma jääkülmad sõrmed mulle ribidesse ja sundis mind uuesti liigutama. Tõstsin pagariäri prügikastilt kaane ja nägin, kui jäägitult ja südametult tühi see on.
Korraga karjus minu peale üks hääl. Tõstsin pilgu ja nägin pagari naist, kes käskis mul edasi minna, ähvardas rahuvalvajatega ja hädaldas, kui tüdinenud ta on nendest Serva jõmpsikatest, kes ta prügi sees sobramas käivad. Need olid inetud sõnad ja mul ei olnud enda kaitseks midagi öelda. Kui ma prügikasti kaant hoolikalt tagasi seadsin, valmis minema asutama, märkasin teda: heledate juustega poissi, kes piilus ema selja tagant. Olin teda varem kooli näinud. Ta käis minuga samas klassis, aga ma ei teadnud ta nime. Ta hoidis linnalastega ühte punti, nii et kuidas ma oleksingi saanud seda teada? Ema läks kirudes pagarikotta tagasi, aga poiss ilmselt jälgis, kuidas ma nende seaaediku tagant mööda astusin ja selja vana õunapuu kaugema külje vastu toetasin. Taipasin korraga, et mul ei olegi midagi koju viia. Põlved läksid nõrgaks ja ma vajusin mööda puutüve alla juurtele istuma. See oli liig mis liig. Mul oli paha, olin väga nõrk ja väsinud, oh, kui väsinud. Las kutsuvad