Pilapasknäär. Suzanne Collins
Читать онлайн книгу.
teda hõljukisse toimetada pole, aga minu õe jaoks tähendab ta tervet varandust. Primi kits Lady, loom, kellest ka tegelikult kasu oleks, ei ole kahjuks välja ilmunud.
Kuulen kõrvaklappidest, kuidas Gale ütleb, et peame tagasi minema. Aga jahikott tuletas mulle meelde veel üht asja, mida tahan kaasa võtta. Riputan koti rihmapidi tooli seljatoe külge ja sööstan trepist üles oma magamistuppa. Riidekapis ripub isa jahimantel. Tõin selle enne veerandsaja mänge vanast majast siia, arvates, et selle olemasolu lohutab ema ja õde, kui ma surma saan. Jumal tänatud, et tõin, muidu oleks see praegu tuhahunnik.
Pehme naha puudutus rahustab ja hetkeks valdavad mind õndsad mälestused nendest tundidest, mis ma selle mantli sees veetsin. Siis hakkavad mu peopesad korraga seletamatul põhjusel higistama. Tunnen kuklas veidrat surinat. Pööran välkkiirelt ringi ja vaatan tuba, aga see on tühi. Koristatud. Kõik asjad omal kohal. Ei ühtegi häirivat heli. Mis siis lahti?
Kirtsutan nina. See lõhn. Tülgastav ja kunstlik. Kummutilt, kuivatatud lillede vahelt vaasist piilub valge laiguke. Astun sellele ettevaatlikult lähemale. Kuivatatud suguvendade vahel seisab täiesti varjamatult värske valge roos. Täiuslik. Iga viimne kui okas ja siidine õieleht.
Ja ma tean otsekohe, kes selle mulle saatis.
President Snow.
Kui lehk mind öökima ajab, taganen ja lahkun. Kui kaua see siin on olnud? Päeva? Tunni? Ülestõusnud tegid Võitjate külla turvareidi, enne kui minul lasti siia tulla; nad vaatasid, et ei oleks lõhkekehi, peidetud mikrofone, midagi muud ebatavalist. Aga võib-olla ei tundunud roos neile piisavalt märkimisväärne. Ainult mulle.
Jõuan alumisele korrusele, kahman toolileenilt jahikoti ja lohistan seda mööda põrandat enda järel, kuni mulle meenub, et see polegi tühi. Murule astudes annan hõljukile meeleheitlikult märku, samal ajal kui Buttercup vastu kotikülgi peksab. Suskan teda küünarnukiga, aga see ajab teda veel rohkem marru. Ilmub hõljuk ja redel lastakse alla. Astun alumisele pulgale ja kangestun, kuni redel mind pardale tõstab.
Gale aitab mu redelilt maha. "Kas kõik on korras?"
"Jah," vastan talle ja pühin varrukaga näolt higi.
"Ta jättis mulle roosi!" tahaksin karjuda, aga see ei ole asi, mida võiksin Plutarchose-suguse mehe juuresolekul kellegagi jagada. Esiteks jätab see minust hullumeelse mulje. Nagu oleksin seda ette kujutanud, mis on üsna tõenäoline, või nagu reageeriksin asjadele liiga intensiivselt, mis tagaks mulle reisi tagasi rohtude tekitatud unenäomaailma, millest nii meeleheitlikult üritan välja rabeleda. Keegi ei mõistaks mind täielikult – et see ei ole lihtsalt üks lill, isegi mitte lihtsalt president Snow lill, vaid kättemaksu tõotus –, sest keegi teine ei istunud koos temaga meie kabinetis, kui ta mind enne võidutuuri algust ähvardas.
Minu kummutile asetatuna on see lumivalge roos isiklik sõnum mulle. See annab märku lõpetamata asjadest. See sosistab: "Ma leian sind üles. Ma saan su kätte. Võib-olla jälgin sind praegugi."
2
Kas kohe kihutavad kohale Kapitooliumi hõljukid ja pühivad meid taevast minema? Üle 12. ringkonna lennates vaatan ärevalt siia ja sinna, otsides märki rünnakust, aga keegi ei jälita meid. Alles mitme minuti pärast, kui kuulen Plutarchost ja pilooti kinnitamas, et õhuruum on puhas, hakkan tasapisi rahunema.
Gale noogutab jahipaunast kostvate kräunatuste suunas. "Nüüd ma saan aru küll, miks sa pidid tagasi minema."
"Nagu ta ennast sellepärast parandaks." Viskan koti istmele ja vastik elukas hakkab madalal kurguhäälel urisema. "Jää juba vait!" käratan kotile ja vajun vastasolevale polsterdatud istmele akna all.
Gale istub mu kõrvale. "Seal oli vist päris kole?"
"Ega enam palju hullem olla ei saaks," vastan. Vaatan talle otsa ja tema pilgus peegeldub minu enda mure ja kurbus. Vaikuses leiavad meie käed teineteist ja me hoiame kõvasti kinni sellest 12. ringkonna osakesest, mida Snowl pole mingil põhjusel õnnestunud hävitada. Ülejäänud reisi vältel 13. ringkonda, mis kestab vaid umbes nelikümmend viis minutit, istume vaikides. Kõigest nädalapikkune jalgsimatk. Bonnie ja Twill, 8. ringkonna põgenikud, keda ma eelmisel talvel metsas kohtasin, ei olnudki oma sihtpunktist väga kaugel. Ometi tundub, et kohale nad ei jõudnud. Kui ma 13. ringkonnas nende kohta pärin, ei saa keegi aru, kellest ma räägin. Ilmselt nad suridki metsas.
Õhust paistab 13. ringkond umbes sama rõõmus kui koht, kus just olime. Kivipuru ei suitse, nii nagu Kapitoolium seda televiisorist näitab, aga maa peal elu praktiliselt puudub. Seitsmekümne viie aasta jooksul, mis on möödunud Mustadest Päevadest – kui 13. ringkond kuulu järgi Kapitooliumi ja ringkondade vahelises sõjas maa pealt minema pühiti –, on peaaegu kogu ehitustöö käinud maa all. Siin olid juba enne üsna arvestatavad maa-alused rajatised, mida oli sajandite jooksul arendatud võimuesindajate salajaseks varjupaigaks sõja puhkemise korral või viimaseks pelgupaigaks inimestele, kui maa peal enam elamiskõlblik ei ole. 13. ringkonna inimeste jaoks on kõige tähtsam see, et siin asus Kapitooliumi tuumarelvade arendusprogrammi keskus. Mustade Päevade ajal haarasid 13. ringkonna ülestõusnud valitsusjõudude käest kontrolli, proovisid oma tuumarakette Kapitooliumi peal ja jõudsid siis kokkuleppele: nemad teesklevad, et on surnud, ja vastutasuks jätab Kapitoolium nad rahule. Kapitooliumil oli kusagil läänes veel üks tuumaarsenal, kuid sellega ei saanud 13. ringkonda rünnata, sest kardeti, et neile tasutakse samaga. Nad olid sunnitud 13. ringkonna pakkumise vastu võtma. Kapitoolium hävitas ringkonna nähtavad jäänused ja lõikas läbi kõik väljastpoolt tulevad juurdepääsud. Võib-olla lootsid Kapitooliumi võimuesindajad, et ringkond sureb ilma välise abita nagunii välja. Paaril korral oleks see isegi niimoodi läinud, kuid ikka õnnestus hädast pääseda tänu rangele ressursside jagamisele, karmile distsipliinile ja pidevale valvelolekule Kapitooliumi uute rünnakute suhtes.
Nüüd elavad ringkonna kodanikud peaaegu eranditult maa all. Sportimiseks ja päikesevalguse nägemiseks võib küll maale minna, aga ainult väga kindlatel kellaaegadel oma päevakavas. Päevakava ei saa keegi unustada. Igal hommikul tuleb kõigil pista parem käsi seinas asuvasse riistapuusse. See tätoveerib päevakava lääge lilla tindiga käsivarre siledale siseküljele. 7.00 – hommikusöök. 7.30 – köögitoimkond. 8.30 – õppekeskus, tuba 17. Ja nii edasi. Tinti ei saa maha kustutada enne kella 22.00 – pesemisaega. See on aeg, mil lõpeb selle aine mõjujõud, mis tindi terve päeva veekindlana hoiab, ning kogu päevakava tuleb veega maha. Tulede kustutamine kell 22.30 annab märku, et kõik, kes öövalves ei ole, peaksid magama minema.
Alguses, kui olin veel haiglas ja väga haige, võisin sellest tembeldamisest loobuda. Aga kui kolisin juba ema ja õega koos ruumi 307, pidin ka mina hakkama kava järgima. Kui söögiajad välja arvata, ignoreerin siiski suuresti käsivarrele kirjutatud sõnu. Lähen niisama oma ruumi tagasi või hulgun mööda 13. ringkonda või heidan mõnda peidupaika magama. Mahajäetud õhutorru. Pesuköögi veetorude taha. Õppekeskuses on üks kapp, mis on suurepärane peidukoht, sest paistab, et kooli varasid ei ole kellelgi kunagi vaja. Asjadega ollakse siin väga kokkuhoidlikud, raiskamine on sama hästi kui kuritegu. Õnneks pole 12. ringkonna elanikud kunagi mingid raiskajad olnud. Aga ükskord ma nägin, kuidas Fulvia Cardew kägardas kokku paberilehe, millele oli kirjutatud ainult mõni sõna, ja teiste pilkude järgi oleks võinud arvata, et ta lõi kellegi maha. Naine läks näost punaseks nagu tomat, mis tõi tema prisketesse põskedesse kinnitatud hõbedased lilled veelgi selgemini esile. Väga selge näide piiride ületamisest. Üks mu vähestest rõõmudest 13. ringkonnas on jälgida käputäie Kapitooliumi hellitatud "mässajate" vingerdamist, kui nad üritavad ümbritsevasse sulanduda.
Ma ei tea, kui kaua mul õnnestub võõrustajate käest terve nahaga pääseda, sest eiran täielikult kellavärgi täpsusega nõutud ettevõtmisi. Praegu veel jätavad nad mind rahule, sest mind on tembeldatud vaimselt tasakaalutuks – nii on sõna-sõnalt kirjas minu plastist ravikäevõrul – ja kõik peavad mu uitamistega leppima. Aga igavesti ei saa see nõnda kesta. Nagu ei kesta ka nende kannatus pilapasknääri teema suhtes.
Maandumisplatvormilt kõnnime Gale'iga mitu treppi allapoole ruumi 307. Võiksime minna ka liftiga, ainult et see tuletab mulle liiga teravalt meelde seda lifti, mis kandis mind areenile. Mul on suuri raskusi,