Muusa. Katrin Oja
Читать онлайн книгу.
ta neid igal juhul ei sülitanud.”
„Sebastian?” Ma rohkem komistasin kui astusin vannitoa uksest välja. Ta keeras ennast kontoritoolil minu poole, nägu rõõmus ja asjalik. Tema selja taga ekraanil olid järjekordsed pildid, oli selge, et ta otsis midagi.
„Kui sa Alice’i juures mind otsimas käisid … Alice ütles, et sa istusid tund aega diivanil ja sõid kirsse ja talle ei pakkunud,” surusin rätikut kõvemini enda vastu.
„Oi jah … ma ei mõelnudki selle peale, kas ta solvus? Ma olin väga mures, tundub, et elementaarne viisakus oli mind maha jätnud.” Sebastiani hääl oli mõõdukas ja muretu.
„Ei, ma ei mõelnud seda, ma tahtsin küsida, et mis nende kirssidega oli? Miks nad sul üldse kaasas olid, jaanuaris, kust sa nad üldse said, Alice ütles, et need olid sul sellises vanaaegses pabertuutus?”
Nägin naeratust Sebastiani silmadesse vilksatamas. „Jah, ma ise panin need sinna, need olid alguses mingis tavalises koledas plastpakendis, Miri tõi need mulle supermarketist, ta pidi viies poes käima, et neid saada ja siis veel eraldi lilleäris, et mulle sobivat valget paberit tuua, aga ma olin selleks hetkeks täiesti hüsteeriline, nii et ta ei julgenud minuga vaielda.”
„Aga miks?”
„Mis mõttes miks?”
„Milleks sul neid kirsse nii väga vaja oli?”
Sebastian naeratas, nii et kõik hambad näha olid. „Näed, ma ütlesin, et sa oled nõid. Kui tõenäoline on, et sul tuleb meelde just praegu selle kohta küsida, kui ma otsin neid pilte, et sulle näidata.” Ta keeras ennast koos tooliga paarikümne kraadi jagu minu suunast arvuti poole ja osutas käega ekraanile. Sealt vaatas vastu imeilus, suurte mustade silmadega tüdruk, kes surus mõlema käega vastu põski kamalutäit üliküpseid musti kirsse. Ta silmad särasid ja ta naeris.
Minul seevastu hakkas pisut paha. Kobasin käega uksepiita ja koondasin kogu oma jõu, et mitte näoli põrandale prantsatada.
Sebastian luges mu näoilmest välja küll mõistmatuse, aga õnneks mitte seda, kui lähedal ma kokkuvajumisele olin. Tundus, et tablett oli ka mõjuma hakanud ja kuna migreenihoogu ei paistnud tulevat, oli peamiseks tulemuseks kerge pearinglus ja selline tunne, nagu oleks minu naha ja liha vahele helde kogus liiva lükatud.
„Kirsid on kõige õilsam puuvili,” seletas Sebastian õndsas teadmatuses. „Inimesed reageerivad neile kõige ausamalt ja see on ajalooliselt tõestatud. Kas sa teadsid, et varakristlikus traditsioonis nähti kirsse paradiisiviljana? Selleaegses kunstis hoiab laps-Jeesus käes sageli kirsse. Väidetakse, et sellest ongi saanud alguse kirsside praegu levinud sümboolne neitsilikkuse ja hiljem seksuaalsuse tähendus. Jaapanis tähendavad kirsid ilu ja tagasihoidlikkust, Hiinas on nad surematuse sümboliks. Hiinlastel on üks legend, mis väidab, et nende jumalanna Xi Wang Mu aias kasvas kirsipuu, millel said iga tuhande aasta tagant korra küpseks surematuks tegevad kirsid.” Ta vatras peatumata edasi: „Aga müüdid müütideks, kirsid on lihtsalt minu suur armastus, sest nagu ma ütlesin, need on minu meelest tõeseerum, puuvili, mis on nii tundlik ja sensuaalne, et toob enamikus meist välja meie kõige inimlikumad jooned. Ausalt, mul oli terve periood, kus ma jätsin inimesed mõneks ajaks hunniku kirssidega üksinda ja siis tulin tagasi ja pildistasin neid. Sa ei usuks, mida inimesed tegid, ma peitsin ennast alati kuhugi, kust sain vaadata. Kui inimesed olid mind veidi aega tagasi oodanud ja tüdimust teeselnud, tõmbasid need lopsakad, pingul, läikivad, meelelised mustad kirsid inimeste tähelepanu alati endale. Need, kes kirsse armastasid, hakkasid sööma, need, kellele kirsid ei maitsenud, võtsid ikkagi ühe marja sõrmede vahele, keerutasid, vaatasid imestunult, kuidas nende küündimatud näpujäljed marja läike kustutasid, ja nad üritasid särgihõlmaga seda läiget tagasi nühkida. Mudisid ja mudisid, kuni peaaegu kõigil tekkis vastupandamatu soov mari puruks vajutada. Tavaliselt tulin ma umbes sellel ajal tagasi ja tegin esimesed pildid. Edasi sõltus juba inimesest, mõnda andis innustada, mõnel oli väga piinlik ja nad üritasid teeselda, et nad ei olnud kirsikest meelega mahlaplekiks muserdanud.”
Toetusin raskemalt vastu uksepiita. See Hydrococet oli viga. Mulle tuli meelde, et ma ei olnud täna vist midagi söönud ja et Sebastian oli piltide vaatamise ajal veini lahti teinud.
Aga Sebastian vehkis heameelest kätega, vaatas tühjusesse ja seletas edasi: „Need pildid on päris head, kuigi ma olin siis väga noor ja tehniliselt nõrk, aga nendes piltides tõesti on midagi. Ma just otsisin neid, mul tuli Halsmani hüppamismeetodi katsetamise peale meelde, et mul on veel perioode olnud, kus ma olen püüdnud süstemaatiliselt sundida inimesi midagi muud välja näitama, kui nad stuudiosse tulles kavatsesid.”
Mu silme ees jooksid kiirluubis unenäo elemendid – Nora, T. S., Anna, ahvid, Erik, Sebastian, võtmed, sukad, kirsid ja see ilusate silmadega tundmatu poiss, kes tegelikult nägi ju välja nagu Sebastian. Kas see võis olla see, keda Sebastiani isa oli „päris Sebastianiks” nimetanud? Kas see oli tõesti võimalik, et ma olin Sebastiani alter ego’t unes näinud? Et ma olin tema hiidaukude ja vesiliiva põhjustajat kohanud juba enne seda, kui ta mulle just täna temast rääkis?
Pearinglust sangarlikult trotsides koperdasin voodini ja viskusin külili.
„Maya? Maya, kas sul on paha?” Sebastian tõusis toolist ja oli paari pika sammuga minu juures.
„Sebastian,” jõudsin ma öelda, „mul on tunne, et sul ei ole õigus. Mina ei ole sinu pääsemine. On hoopis vastupidi, sina pead mind päästma. Sina tuled kingadega, et mind kirsiplekkide eest kaitsta. Te mõlemad …” ja siis hakkas mul väga paha. Tundus, et õhtu oli siiski oksendamiseks määratud. Tablett, mille olin valu ja öökimist kartes sisse võtnud, ei säästnud mind kummastki. Aga Sebastianile au andes suutis ta mu juukseid hoida ja tõi mulle vett. Õnneks sai kõik ruttu mööda, sellel, et ma vähe söönud olin, tundusid omad eelised olevat.
Olin sel õhtul juba teist korda duši all. Sebastian kopsis iga natukese aja tagant närviliselt ukse taga ja küsis, kuidas ma ennast tunnen. Tundsin ennast täiesti normaalselt, kogu pahanduse põhjustanud hüdrokodoon oli organismist väljas ja mul oli olnud natuke lisaaega, et oma unenäo uue tähendusega leppida. Tundub, et asi oli algusest peale Sebastianis. Ma tõesti pidin siin olema, mitte üksnes selle pärast, et Sebastian seda palus ja ma ise seda oma kõige sügavamates ihusoppides tahtsin, vaid sellepärast, et see oli ette nähtud. Ma ei olnud endiselt kindel, miks, aga põhjendamine ei olnud kunagi olnud prohvetlike unenägude pärusmaaks.
Sellel ajal, kui ma vihast raksuvat kammi läbi juuste kiskusin, üritasin Sebastiani ärevatele küsimustele vastata. „Mis see tähendas?” ja „Mida sa sellega mõtlesid?” ja „Mis kingad?” ja „Millised kirsiplekid?” ning lõpuks muidugi „Kes mõlemad?”.
Üritasin ennast minu plaanidest hoolimata defineerimata jäänud õhtusöögiks sobivalt riietada, Sebastiani järel taksosse tormata ja samal ajal talle vaiksel häälel oma unenägudest laiemalt ja konkreetsest unenäost kitsamalt rääkida.
Sebastian kuulas mind vaikides, aeg-ajalt noogutades või kulmu kortsutades. Tema näoilme ei reetnud emotsioone isegi siis, kui ma rääkisin, kuidas Erik tundmatuks väikelapseks ja seejärel Sebastianiks muutus. Ainus kord, kui nägin teda selle jutustuse jooksul naeratamas, oli siis, kui ma jõudsin tema käes olevate baleriinikingadeni. Aga see oli samal hetkel, kui ta taksoukse meie järel valju pauguga kinni lõi ja mind üle hallideks koorikuteks sulanud lume ühe elegantse korterelamu välisukse suunas pukseeris.
Liftipeeglis iseenda ähmis näkku vahtides kadus mul sootuks tahtmine oma unenäo teemadel edasi jahuda – olin teel Sebastiani tädi juurde ja täiesti ette valmistamata. Miks me siin olime? Kes ta on? Millised nende omavahelised suhted on? Ja uuesti, miks me siin olime? Kõikidele nendele küsimustele olin veel täna hommikul plaaninud vastused saada, aga nagu näha, kujunes välja teisiti.
„Kas ma näen normaalne välja?” küsisin.
„Sa oled väga ilus,” ütles Sebastian ja temagi tundus kuidagi närviline.
„Ma ei mõelnud seda. Kas ma olen sobivalt riides, ma ei tea ju, mis laadi üritus see on, kas pidulik? Casual? Kes siin veel on?”
„Ainult