Me veel näeme. Helen Eelrand
Читать онлайн книгу.
ning tundub, et ta ei kavatse jälle pikemaid selgitusi anda.
Püüan vaielda.
„Ema on mulle rääkinud …”
„Madleen on tark tüdruk, aga ta ei tea paljusid asju. Nagu sinagi.”
Vana-Juudi dramaatiline üleolevus pahandab mind üha enam. Õpetagu siis mind, mis ta niisama targutab!
Mind ei ole tema isik ausalt öeldes siiani huvitanud. Ema juttudest tuleb meelde, et Vana-Juut istunud terve elu tagatoas, mida ta ise kabinetiks kutsunud, ning vältinud ülejäänud maailmaga suhtlemist. Kui rääkinud, siis ainult pidulikult ja kujundites. „Kirjandusteadlane!” kuulen ema mainivat ning näen seda sõna saatvat sarkastilist kätelaiutust.
Minu isale oma lapsepõlvest rääkides muutub ema alati irooniliseks ja rahutuks. Kui mina teada tahan, mida ta lapsena tegi, satub ta segadusse.
„Ma olin üksik laps. Mul ju polnud vendi ega õdesid. Joonistasin palju, kujutasin ette, et kõik asjad on elusad … mängisin nendega omaette …” Viimasest aimub kerget etteheidet mulle, sest teadagi, ma olen püsimatu ega oska üksi tavaliselt midagi peale hakata.
„Madleen joonistas tõesti palju. Ja joonistas hästi. Ta tahtis alati oma pilte mulle näidata, aga mida ja kuidas ta mõtles, seda ma siis ei teadnud,” ohkab Vana-Juut.
Võpatan. Kas on võimalik, et ta loeb mu mõtteid? Olen täiesti kindel, et valjusti pole ma midagi öelnud. Minu ehmatuseks noogutab ta seepeale. Ja mis veelgi hullem: ma ju ei näe, et ta noogutab. Ma lihtsalt TEAN seda. Ma tean, et ta on Vana-Juut, Taavet, David … kuidas iganes ta ennast nimetab, kuigi pole teda iial näinud, isegi mitte fotodel. Mu ema pole sedasorti inimene, kes vanu pilte lappaks.
Siin on midagi tegemist nende merekarpidega, kindel see!
Tegelikult on selline mõtete lugemine häiriv, sest eks mõtle ma vahel ka kiuslikke mõtteid, olen lihtsalt piisavalt suur ja tark, et neid mitte valjusti välja öelda.
„Suur ja tark,” kordab Taavet, „oled vist küll. Aga meie jaoks siin pole vanusel mingit tähtsust. Vanus on näiline ja suhteline. Sa ainult arvad, et sa oled seitsmeaastane, aga siin mõtled sa ju täiskasvanu moodi. Pane oma mõtteid ja sõnu siin tähele, Lauren, need ei ole ju seitsmeaastase omad. Sa lihtsalt mäletad oma seitsmeaastase kogemusi, see ajab sind segadusse. Ma tean.”
Ajab küll segadusse. Järjest rohkem ajab. Kes on „meie” ja mis on „siin”? Tean, et ma ei peagi seda küsimust valjusti küsima. Taavet kuuleb nagunii ja vastab mulle, täpselt sama kimbatusse ajaval moel nagu ennegi, eeldades, et ma pole seitsmeaastane, vaid mingi vana mees nagu tema.
„See on sinu ettekujutus, et ma olen vana mees,” märgib Taavet kannatlikult, „su ema on minust rääkinud kui vanamehest. Vana-Juudist. Samas olen mina samamoodi seitsmeaastane olnud. Võib öelda, et isegi mitmel korral.”
Mul on võimatu talle vastupidist tõestada, sest tegelikult ma ju tõesti ei näe toda vana meest, aga see mitu-korda-seitsmeaastane-jutt on küll liiast. Mitu korda võib koolis samasse klassi jääda, kui korralikult ei õpi. Tean seda, sest Kent istus kuuendas klassis kaks aastat. „Istumine” selle kohta just öeldaksegi, aga vanemaks saad selle kõrvalt ikkagi paratamatult. Asetan käed etteheitvalt rinnale risti. Vana mees – ja nii lapsik jutt!
„Sa oled terane, aga kärsitu,” nendib Taavet. „See teeb asjadest arusaamise sulle ainult keerulisemaks. Kärsitu ja hirmus vaidleja. Täpselt nagu Madleen.” Ta peab dramaatilise pausi ja kordab siis: „Täpselt nagu Madleen.”
Aga mina ei taha olla täpselt nagu Madleen. Mini-me, nagu ema ise ütleb. Mu ema on küll ilus ja tark ja äkiline ja õrn ja kärsitu, aga ma ei ole tema. Ma ei sündinud selleks, et olla Madleen. Ma sündisin selleks, et olla Lauren.
„Vaat nüüd on sul küll õigus,” tunnustab Taavet. „Just niimoodi see on. Sa sündisid selleks, et olla Lauren. Tee seda, mida Lauren tegema peab. Ära ole nii kärsitu ega tüki sinna, kuhu sul veel asja pole. Vaata uuesti, mis see on, milleks sa sündisid.”
Aiman, et ta ei kavatse mind rohkem juhendada. Ta on minust tüdinud, ehkki tundun samas talle meeldivat. Tüütu titt, nagu arvab ka Keit, kellele ma ju samuti vaatamata kõigele meeldin.
Aga kuidas titt, kui ma ei olegi titt, nagu Taavet ise väidab? Kuidas paistab see poiss seal aia taga mulle poisina, kuigi võib olla samasugune vanamees nagu Taavet? Ja äkki koguni mitmendat korda vanamees? See mõttekäik on täiesti loogikavaene. Miks ma peaksin neid ülepea uskuma?
Mu ema ei ole just maailma kannatlikem asjade selgitaja, kuid tunnen ühtäkki temast puudust. Emme. Miks ta minuga siin pole? Sõrmitsen hajameelselt merekarpe võrgus ja taipan äkki, terane, nagu ma olen. Miks ta siin pole? Ma saan seda ju küsida. Ma saan kõike küsida, kui Vana-Juut mulle ikka tõtt rääkis! Juba suurema kõhkluseta saadan merekarbi ookeani suunas teele, kus see pinda puudutades veepritsmetest ja päikesest otsemaid uue tillukese vikerkaare loob.
***
Madleen võtab kingad jalast ja istub toolile. Jalad on pisut väsinud nagu pärast tundi ikka, aga nüüd saab hulk aega puhata ka. Ta viivitab tavapäraselt garderoobi minekuga. Kolmveerand tundi elevas naistekarjas on täpselt see piir, mida ta taluda suudab. Mitte et tal oma õpilaste vastu midagi oleks: mingisse osasse neist suhtub ta suure sümpaatiaga ning seaduspära on, et mida lähemale ta nad endale laseb, seda enam ta neid hindab, kaitseb ja koguni armastab. Aga kajakanaer ülerahvastatud garderoobis, kus end üksmeelselt ja usaldavalt paljaks kooritakse ning teinekord lausa paarikaupa duši all käiakse, on liig mis liig. Füüsiline kontakt alasti naistega tekitab temas tülgastust.
Madleen on lapsest saadik poiste seltskonda eelistanud. Poisid tegelesid alati põnevamate asjadega ega kulutanud aega niisama laterdamisele. Nüüdki on tal meeste seas vaat et rohkem sõpru kui naiste hulgas. Lihtsalt flamenkokursustele satub mehi arusaadavalt vähe. Needki vähesed on tulnud kaaslannaga, ilmselgelt tolle mahitusel ja pideva kontrolli all.
Madleen peab hetke aru, kas ehk kellelgi sõpradest oleks aega temaga lõunale tulla, aga matab selle mõtte kohe maha. Üksiolekuhetked on niivõrd harvad ja niivõrd tänuväärsed, et neid tuleb osata hinnata.
Ta naeratab ainsale täna saalis viibinud mehele, hiigelsuurele postrile. Äkilise pilgu, kitsaste puusade ja lennukalt pea kohale tõstetud kätega tumedat verd tantsija plakati allservas on kirjas „Salvador Hoyos Ramos”. Madleen jumaldab teda lapsikult. Jah, just nimelt lapsikult. Sellel pole midagi pistmist ihalusega tõmmude meeste ja kirglike voodistseenide järele. Selles pole midagi häbenemisväärset ega rikutut. Madleeni isetu ja mõõdutundetu imetlus maailmakuulsa flamenkotantsija vastu on kestnud üle viie aasta, ajast, mil too Eestis oma etenduse andis. See oli ei rohkem ega vähem kui täiuslik.
Salvador loomulikult ei teagi, et Madleen olemas on – ja parem vist ongi. Madleen ei tahaks olla järjekordne kriiskav, rindu paljastav ja pisaraid purskav naisfänn lava ees, üks miljoneist. Ka peab ta endale meelde tuletama, et on juba kolmekümne nelja aastane kolme lapse ema. Eks ole ju?
Madleen sobrab hajameelselt hiigelsuures käekotis, et telefon häälega režiimile lülitada. Mobiili otsimine võtab aega nagu alati ja kui Madleen selle viimaks leidnuna pilgu ekraanile heidab, kohkub ta veidi. Kaksteist vastamata kõnet! Kaksteist on ilmselgelt palju. Tuttavad teavad, et tal on päevasel ajal tunnid ning helistada pole mõtet. Seejärel avastab ta tekstsõnumi. See on Egertilt, tema mehelt. „Helista kohe!” teatab see lakooniliselt.
See on veider ja samas rahustav. Egert on äärmiselt iseseisev tüüp ega vaja naise abi just tihti. Ka ei käi tal peal mingeid sõgedaid kontrollimishooge, pole kunagi käinud. Madleen on täna mehe päevaplaani kõrvust mööda lasknud, ent tõenäoliselt on Egert kusagil poes mingit olulisemat ostu sooritamas. Selliseid asju ta naisega teinekord arutab. See, et nad hommikul kiirustades ning üpris riiakas meeleolus lahku läksid, pole Madleenil enam õieti meeleski.
„Noh?!” alustab ta tagasi helistades veidi tõredalt. „Sa tead küll, et mul on tunnid sel kellaajal.”
„Tule alla. Ma olen autos. Laureniga juhtus õnnetus.”
Egerti