Põlenu katsed. James Dashner
Читать онлайн книгу.
pöördus tema poole. „Vabandust. Mõtlesin siin lihtsalt, et minu arvates on imelik, et Teresa perekonnanimi on Agnes.”
Minho laksatas keelega. „Keda see huvitab? Mida paganamat hoopis see tähendab, et ta on reetur?”
„Ja mis on rühm A, subjekt A1?” Nüüd kõneles Newt, kes ulatas Thomasele tulekustuti. „Igatahes, sinu kord see neetud ukselink ära lõhkuda.”
Thomas haaras kustutist, korraga tige enda peale, et raiskas need paar sekundit sellele nõmedale sildile mõeldes. Teresa oli seal toas ja vajas nende abi. Üritades sõnast „reetur” mitte välja teha, haaras ta silindrist ja lajatas sellega vasknupu pihta. Ta käed rappusid ning metallide kokkupõrke hääl kaikus läbi õhu. Ta tundis ust pisut järele andmas, kaks lööki hiljem lendas link küljest ja uks avanes mõne sentimeetri jagu.
Thomas viskas tulekustuti kõrvale ja haaras uksest, lükates selle pärani. Ärev ootus segunes hirmuga, mida ta võib eest leida. Ta oli esimene, kes astus valgustatud ruumi.
See oli väiksem versioon poiste magamisruumist, ainult neli narivoodit, kaks kappi ja suletud uks, mis viis arvatavasti järjekordsesse vannituppa. Kõik voodid olid kenasti üles tehtud peale ühe, tekk kõrvale visatud ja padi üle serva rippumas, lina kortsus. Ent Teresast polnud märkigi.
„Teresa!” hüüdis Thomas, kõris pitsitamas paanika.
Pöörlev, vuhisev vee peale laskmise heli kostis suletud ukse tagant ja Thomas tundis ootamatut kergendust. See tunne oli niivõrd tugev, et ta põlved läksid nõrgaks. Teresa oli seal, temaga oli kõik korras. Thomas kogus end ja hakkas vannitoa poole kõndima, ent Newt sirutas käe ja haaras temast kinni.
„Sina oled harjunud poistekarjas elama,” ütles Newt. „Minu arvates pole viisakas marssida paganama plikade vetsu. Oota, kuni ta välja tuleb.”
„Ja siis kutsume kõik siia ja peame kogunemise,” lisas Minho. „Siin ei haise ja siin pole aknaid, mille tölbid saaksid meie peale karjuda.”
Thomas polnud märganud akende puudumist, kuigi see oleks pidanud olema ilmselge, arvestades nende magamistoas valitsevat segadust. Tölbid. Ta oli nad peaaegu unustanud.
„Ta võiks kiiremini teha,” sosistas Thomas.
„Kutsun kõik siia,” pakkus Minho, pööras otsa ringi ja kõndis tagasi ühisruumi.
Thomas põrnitses vannitoa ust. Newt ja Frypan ning mõned teised välujad trügisid tuppa ja istusid vooditele, kõik ettepoole küünitamas, küünarnukid põlvedel, hõõrudes käsi hajameelselt kokku, kehakeel peegeldamas ilmselget ärevust ja muret.
Teresa?ütles Thomas mõttes. Kas sa kuuled mind? Me ootame sind siin.
Ei mingit vastust. Ja ta tundis endiselt tühjust, justkui oleks tüdruku kohalolu igaveseks eemaldatud.
Kostis klõksatus. Vannitoa ukse nupp liikus, seejärel avanes uks, otse Thomase suunas. Thomas astus ette, valmis Teresat kallistuseks enda vastu tõmbama – teda ei huvitanud, kes seda pealt näeb. Aga inimene, kes tuppa astus, polnud Teresa. Thomas jäi poole sammu pealt seisma ja peaaegu komistas. Kogu tema sisemus tundus kokku varisevat.
See oli poiss.
Ta kandis samasuguseid riideid, nagu nad kõik eelmisel õhtul saanud olid – helesinist puhast pidžaamat nööpidega särgi ja flanellpükstega. Tal oli oliivikarva nahk ning tumedad juuksed üllatavalt peadligi pöetud. Süütu üllatunud ilme oli ainus, mis takistas Thomast kängil kraest haaramast ja temalt vastuseid välja raputamast.
„Kes sina oled?” küsis Thomas ega hoolinud, et kõlas karmilt.
„Kes mina olen?” vastas poiss omamoodi sarkastiliseltki. „Kes sina oled?”
Newt oli püsti tõusnud ja seisis nüüd uuele poisile veelgi lähemal kui Thomas. „Ära jampsi, pagana päralt. Meid on siin palju rohkem kui sind. Räägi meile, kes sa oled.”
Poiss ristas rinnal käed ja võttis kaitsepoosi. „Olgu. Minu nimi on Aris. Mida te veel teada tahate?”
Thomas tahtis seda tüüpi lüüa. Käitub siin kõrgilt ja upsakalt, kui Teresa on kadunud. „Kuidas sa siia said? Kus see tüdruk on, kes siin eile öösel magas?”
„Tüdruk? Missugune tüdruk? Mina olen siin ainus sellest ajast peale, kui nad mu eelmisel õhtul siia tõid.”
Thomas pööras näitama ühisruumi viiva ukse suunas. „Seal on silt, kus on kirjas, et see on tema tuba. Teresa … Agnes. Ei ühtki sõna kängist nimega Aris.”
Midagi tema hääletoonis andis poisile arvatavasti märku, et see polnud nali. Ta tõstis järeleandmise märgiks käed. „Kuule, ma ei tea, millest sa räägid. Nad tõid mu eile öösel siia, magasin selles voodis,” ta näitas sassis linade ja tekiga voodi poole, „ärkasin umbes viie minuti eest ja käisin pissil. Ma pole kunagi oma elus kuulnud Teresa Agnesest. Sorri.”
Põgus kergendus, mida Thomas oli veelaskmist kuuldes tundnud, kadus nüüd sootuks. Ta heitis Newtile pilgu, teadmata, mida järgmiseks küsida.
Newt kehitas vaevumärgatavalt õlgu ja pöördus uuesti Arise poole. „Kes su eile öösel siia tõi?”
Aris lennutas käed õhku ja lasi need taas alla, laksaki vastu külgi. „Ma isegi ei tea. Kamp relvadega mehi, kes meid päästsid, ütlesid, et kõik saab nüüd korda.”
„Päästsid?” küsis Thomas. See muutus juba imelikuks. Väga, väga imelikuks.
Aris vaatas põrandale ja vajus õlust längu. Näis, nagu talle oleks meenunud mõni hirmus mälestus. Ta ohkas, vaatas viimaks taas Thomasele otsa ja vastas.
„Labürindist, mees. Labürindist.”
5. PEATÜKK
Miski Thomases leebus. Poiss ei valetanud – seda oli näha. Õudu täis pilk Arise silmis oli talle endalegi hästi tuttav. Thomas oli seda ise tundnud ja näinud liigagi paljudel nägudel. Ta teadis täpselt, millised kohutavad mälestused seesuguse ilme näole manavad. Samuti teadis ta, et Arisel polnud aimugi, mis oli Teresast saanud.
„Võib-olla peaksid istuma,” ütles Thomas. „Ma usun, et meil on paljustki rääkida.”
„Mis mõttes?” küsis Aris. „Kes teie olete? Kust teie tulete?”
Thomas ohkas kergelt. „Labürint. Painajad. MOOLOK. Ütle vaid.” Nii palju oli juhtunud, kust küll alustada? Rääkimata murest Teresa pärast, mis tekitas peapööritust ja soovi toast välja joosta ja teda otsekohe otsima hakata, kuid Thomas jäi siiski paigale.
„Sa valetad,” ütles Aris, hääl sosinaks vaibunud, nägu sootuks kahvatum.
„Ei, me ei valeta,” vastas Newt. „Tommyl on õigus. Peame rääkima. Tundub, et oleme tulnud sarnastest kohtadest.”
„Kes see kutt on?”
Thomas pööras ringi ja märkas, et Minho oli naasnud, kari välujaid seismas tema taga teisel pool ukseava. Nende näod olid lehast kirtsus, silmad ühisruumis nähtust õudust täis.
„Minho, saa tuttavaks, see on Aris,” teatas Thomas, astudes kõrvale ja viibates poisi poole. „Aris, see on Minho.”
Minho pomises arusaamatuid sõnu, justkui ei suudaks otsustada, millest alustada.
„Kuulge,” pakkus Newt. „Võtame ülemised narid maha ja paneme põrandale. Siis saame kõik istuda ja mõelda, mis paganamas siin küll toimub.”
Thomas raputas pead. „Ei. Me peame Teresat otsima. Ta peab olema mõnes teises toas.”
„Siin pole teisi tube,” teatas Minho.
„Mis mõttes?”
„Käisin just kogu koha läbi. On suur ühisruum, see tuba, meie magamistuba ja mõned eriti suhkad uksed, mis viivad õue – sinna, kust eile bussi pealt tulime. Lukus ja seestpoolt ahelais. See ei tundu loogiline, aga ma ei näe teisi