Siia teid jätan. Jonathan Tropper
Читать онлайн книгу.
et mu keeruline lein isa pärast on hakanud viimaks mõjuma, või lihtsalt selles, kuidas Jen taganeb, nagu oleks saanud kõrvakiilu, kuid igatahes peaaegu piisab sügavast valust, mis ühe ettevaatamatu hetke jooksul tema suurtes silmades sähvatab, et panna mind teda jälle armastama.
KOLMAS PEATÜKK
Minu abielu lõppes nii, nagu need asjad ikka lõpevad: parameedikute ja juustukoogiga.
Abielud lagunevad. Igaühel on oma põhjused, kuid keegi ei tea tegelikult, miks see juhtub. Me abiellusime noorelt. Võib-olla oli see meie viga. New Yorgi osariigis on võimalik seaduslikult abielluda nooremana kui võtta üks naps tekiilat. Me teadsime, et abielu võib olla keeruline samamoodi, nagu teadsime, et Aafrikas nälgivad lapsed. See oli traagiline tõsiasi, kuid meist kusagil väga kaugel. Meiega pidi kõik olema teisiti. Meie ei lase tulel kustuda: me oleme parimad sõbrad, kes teineteist igal öösel oimetuks kepivad. Meie väldime enesega rahulolu lõkse, jääme südamelt ja kehalt nooreks, meie suudlused jäävad pikaks ja sügavaks, me hoiame jalutades käest kinni, ajame poole ööni sosinal juttu, ameleme kinos ning sööstame vaibumatu innuga teineteise kallale, kuni vanusega kaasnev artriit selle ebasoovitavaks muudab.
„Kas sa armastad mind ka siis, kui ma vana olen?” küsis Jen, tavaliselt siis, kui olime tema ühikatoas voodis ja lebasime uniselt seksi lämbes muskuselõhnas loppis madratsil. Jen lamas kõhuli ja mina külili, liigutades sõrme laisalt mööda ta selgroo madalat kanjonit kohani, kus see läks üle tema imelise tagumiku kõrguvateks kurvideks. Kohtamas käies tundsin Jeni tagumiku üle tobedat uhkust. Avasin talle uksi vaid selleks, et näha seda enda ees hüplemas, kõrge, prink ja teksades täiuslike proportsioonidega, ning mõtlesin endamisi, vaat see on tagumik, kelle seltsis vanaks saada. Suhtusin Jeni tagumikku nagu oma isiklikku saavutusse, tahtsin viia ta tagumikku koju oma vanematega tutvuma.
„Kui mu rinnad muutuvad lõdvaks ja hambad kukuvad välja ning ma olen üleni krimpsus ja kortsus nagu kuivatatud ploom?” küsis Jen.
„Muidugi armastan.”
„Sa ei vaheta mind noorema naise vastu välja?”
„Muidugi vahetan. Aga tunnen ennast sellepärast kehvasti.”
Ja me mõlemad naersime selle kõige võimatuse üle.
Armastus tegi meist eneseimetlejad ja rääkisime lakkamatult, kui lähedased me oleme, kui täiuslik on meie side, nagu oleksime esimesed inimesed maailmas, kes on teinud kõik õigesti. Mõnda aega olime just säärane paar, kõige muu suhtes iiveldamaajavalt ükskõiksed idioodid, kes vahtisid vaid teineteisele silma, kui kõik teised üritasid lõbutseda. Kui ma mõtlen, kui lollid me olime, kui juhmilt teadmatuses tegelikkusest, mis meid ees ootas, siis tahaksin minna tolle kondise enesekindla poisikese juurde tema tulvil südame ja lakkamatu erektsiooniga tükkis, ning tal hambad sisse lüüa.
Tahaksin talle rääkida, kuidas tema ja tema eluarmastus vajuvad aegamisi rutiini, kuidas seks, millel pole iseenesest endiselt midagi häda, muutub tavaliseks ning kuidas pole üldse mõeldamatu seda mõne telesaate või hilise ampsu nimel edasi lükata. Kuidas nad lakkavad oma peeretamist strateegiliselt maha surumast ja kusel käies vetsuust kinni panemast; kuidas ta ise muutub sõpradega naise ees nalja visates ebakindlaks, sest naine on kõiki tema nalju juba kuulnud; kuidas naine ei naera tema naljade üle samamoodi, nagu naeravad teised; kuidas naine hakkab õhtuti üha kauem ja kauem telefoni juures sõbrataridega lobisema. Kuidas neil tekivad ägedad tülid kõige tobedamate asjade üle: paberihoidjasse panemata jäetud tualettpaberi rull, valamusse kuivama käetud kaerahelvestega krõbinakauss, lohakil tšekiraamat. Kuidas mängu tuleb vaikiv punktisüsteem, kus mõlemad peavad omaenda keeruliste reeglite põhjal arvet. Tahaksin ilmuda selle väikese kehkenpüksi ette nagu möödunud jõulude vaim ning ehmatada abieluplaanid temast igaveseks välja. Unusta abielu, karjuksin ta peale. Võta parem tekiila. Ja siis lennutaksin ta tulevikku ja näitaksin talle ilmet ta näol…
…kui ma astusin magamistuppa ja leidsin Jeni teisega voodist.
Selleks hetkeks oleksin arvatavasti pidanud juba midagi kahtlustama. Abielurikkumine, nagu iga teine kuritegu, tekitab vältimatu kõrvalsaadusena asitõendeid samamoodi nagu taimed ja hapnik või inimesed ja näiteks sitt. Nii et kahtlemata oli hulk võimalusi, kuidas ma võinuks jälile saada ja mis oleksid säästnud mind traumast sellele kõigele oma silmaga tunnistajaks olla. Vihjeid pidi kuhjuma juba mõnda aega nagu lugemata e-kirju, mis on lugemisest vaid ühe klõpsu kaugusel. Võõras number tema mobiiliarvel, kõne, mis kiiresti lõpetati, kui mina tuppa astusin, seletuseta jäänud arved, väike hammustusejälg õlal, mille tekitamist ma ei mäletanud, tema märgatavalt kahanenud seksiisu. Järgnenud päevadel vaatasin meie viimase abieluaasta uuesti läbi nagu turvakaamera lindi pärast röövi, imestades, kuidas pagana päralt ma võisin olla säärases teadmatuses, kuidas ma pidin neile tõepoolest lausa peale komistama, et asjast viimaks aru saada. Ja isegi siis, kui vaatasin neid oma voodil aelemas ja oigamas, kulus mul veidi aega, et pilt kokku panna.
Sest lugu on nii, et ükskõik kui väga sa seksist ka rõõmu ei tunne, on teiste seksi pealtvaatamises midagi ehmatavat ja kummaliselt võõrikut. Loodus on näinud tublisti vaeva, et panna suguakti põhialused paika säärasel viisil, et ise seksides sul sellest kuigi head pilti ei ole. Kui asja tuumani tungida, siis on seks vaatamiseks võrdlemisi näotu, räpasevõitu ja sageli groteskne toiming: ihukarvad, kehade hõõrdumine, pärani avaused, paljad läikivad elundid. Ja siis paaritumise akt ise, jõhker, primitiivne ja ürgne, mis meenutab, et me kõik oleme vaid juhmid loomad, kes klammerduvad oma koha külge toitumisahelas ning kes söövad, magavad ja kargavad üksteist nii palju kui võimalik, enne kui tuleb keegi suurem ja meid nahka paneb.
Nii et kui ma Jeni kolmekümne kolmandal sünnipäeval varakult koju tulles leidsin ta, käed-jalad laiali siruli voodis ning mingi tüübi lai pekine perse tema kohal sigitamise universaalses rütmis üles-alla liikumas, käed Jeni tagumiku alla kiilutud ja teda iga tõukega ülespoole kergitamas, Jeni sõrmed mehe selga tungimas ja sellele valgeid plekke jätmas – noh, selle kõige seedimiseks kulus mul pisut aega.
Mulle polnud veel kohale jõudnud, et voodis oli Jen. Teadsin vaid, et see on minu voodi ning et ainus mees, kellel on asja sinna seksima, olen mina ise. Kaalusin põgusalt võimalust, et olen vales majas, kuid see tundus ebatõenäoline, ning kiire pilk mu öölaual olevale fotole Jenist, noorele ja säravale pruutkleidis, kinnitas mulle, et olen õiges kohas. Mis oli tegelikult pisuke kergendus, sest säärase vea tegemine, naabri majja tungimine ja oma viga mõistmata trepist üles magamistuppa kõndimine andnuks arvatavasti põhjust oodata aju-uuringust kõige hullemat. Ja kui ma oleksin sattunud keset päist päeva peale oma naabritele, kes teineteist koertena karanuks, poleks tõenäoliselt piisanud ka kõige siiramast vabandusest ning ma poleks enam eales saanud neile otsa vaadata, rääkimata palumisest, et nad puhkuse ajal meie posti võtmas käiksid. Liiati lähenesid meie naabrid Bowenid seitsmekümnendale eluaastale ja härra Bowen oli ohtra õgimise tõttu kiiresti teel kolmanda infarkti poole. Isegi kui ta oli veel seksuaalselt aktiivne, milles ma tema sültja vatsa ümbermõõtu arvestades kahtlesin, oleks säärane valel hetkel sissetungimine põhjustanud tal tõenäoliselt südame seiskumise. Nii et kõike arvesse võttes oli arvatavasti hea, et olin oma kodus.
Välja arvatud see, et kui lugu oli nii, tõi see endaga kaasa käputäie häirivaid stsenaariume, millest kõige tõenäolisem oli, et naine, kes parajasti voodis higiloigus väänles ning Prantsuse maniküüriga sõrme kallima pärakusse surus, oli minu abikaasa Jen.
Mida ma olin muidugi tuppa astudes otsemaid teadnud. Kuid aju kaitses mind selle mõistmise eest, pakkudes mulle töötlemiseks hulga uitmõttekesi, et mind tegevuses hoida, samal ajal kui alateadvus üritas kulisside taga fakte kokku sobitada ja kahjutõrje strateegiat ette valmistada. Nii et selle asemel, et kohe mõelda: Jen kepib kellegagi, mu abielu on läbi, või midagi muud selles laadis, oli mu tegelik mõte järgmine: Jen ei torka seksi ajal minule kunagi sõrme perse. Mitte et ma oleksin seda soovinud, eriti nüüd, kui olin nii-öelda oma silmaga näinud, kus see parajasti asus. Me tegime – mina ja Jen – aeg-ajalt lõbusaid ja pisut räpaseid asju – erinevad asendid, abivahendid, vahused magustoidud ja nii edasi –, kuid ma kuulusin kindlalt nende meeste hulka, kes lihtsalt ei