Peaaegu täiuslikus maailmas. Kristjan Loorits
Читать онлайн книгу.
mõjuva põhjuseta tagasi lükata oleks ebaviisakas. Seega langetas ta kiire otsuse ning võttis suurimat rõõmu väljendava naeratuse saatel Karmeni kutse vastu. Taibates aga äkitselt, kui pingeline ja vastutusrikas õhtu teda ees ootaks, kui ka uus ülemus koos teistega napsitama tuleks, küsis ta vaikselt:
„Kas Makarov kah mõnikord pärast tööd teiega pidutsemas käib?”
„Mitte kunagi,” vastas Karmen peaaegu sosinal. „Kuigi ta on kogu aeg nii reibas ja nooruslik, on tal tegelikult naine ja kolm last. Mitte ei usuks, eks ole? Aga nii see on: tema on oma pidutsemised igaveseks pidutsenud.”
Simona hingas kergendunult.
Mõne aja pärast saabusid tubli hilinemisega Knut ja Brutus ning peagi valitses kontoris taas töine rahu. Makarov jalutas hääletuna oma alluvate keskel. Karmeni ja Simona lauast möödudes naeratas ta rahulolevana. Karmen oli andnud oma hoolealusele ülesandeks visandada üks bensiinijaamade ketti reklaamiv plakat, mis kujutaks oma sõidukit armastavat autoomanikku, kes hoiab ühe käega bensiinipaaki surutud tankimisvoolikut ning teisega silitab heldinult auto katust. Reklaamikampaania motoks ning plakati tekstiks oli kavandatud lause „Sinu ustav ratsu väärib alati parimat kaera”. Simona oli oma loomingulisesse ülesandesse sedavõrd süvenenud, et ei pannud ülemuse kontrollivat juuresolekut tähelegi. Makarov aga märkas naise jäägitut keskendumist ning see avaldas kogenud juhatajale muljet.
Rahulolevana jätkas ülemus oma hääletut ringkäiku armsate alluvate seas ning tundis äkitselt tugevat kiindumust selle suuremalt jaolt veel elu poolt rikkumata noortest koosneva tõhusa ning pädeva töökollektiivi vastu. „Oh teid, kullakesi,” mõtles ta. Samas tuletas ta endale Fideli ja Mercedese töötoast möödudes meelde, et ka nende kahe perekonnainimese kuulumine Müüdavasse Esemesse oli hädavajalik – kui mitte muudel põhjustel, siis vähemalt selleks, et tema ise siin ennast liiga üksiku ja vanana ei tunneks. Nemad kolm: Makarov, Fidel ja Mercedes, olid ellujääjad – keskealised inimesed, kelle loovat energiat laste saamine lämmatanud ei olnud ja kes olid tänu oma raudsetele närvidele toibunud pea täielikult kõikidest pereloomega seotud kummalistest alandustest ja absurdsustest. Makarovile meeldis lõunatada Fideli ja Mercedese seltsis – rääkida lastest, poliitikast ja vanadest kummalistest aegadest. Einestamiseks valisid nad tavaliselt mõne pisikese kohviku, kuhu noored ei tikkunud ja kus oli korralik veinivalik.
Täna oli Makarov söögi kõrvale tavalise saja kahekümne asemel lausa kakssada nelikümmend milliliitrit punast veini tellinud – seda, et varasuvine päike keskealise südame nooruse rahutusega täitis, ei võinud ju tähistamata jätta. Fidel ja Mercedes olid heatujuliselt ülemuse eeskuju järginud.
„Et see kevadine päike oma kummalise mõjuga meid veel aastaid erutada suudaks!” oli Fidel piduliku toosti lausunud.
„Küll ta juba suudab,” oli Makarov kindel. „Mida enam need niisked sügised ja külmad talved meie vananevaid konte proovile panevad, seda enam me igal kevadel tolle ereda taevakeha võidukäigule kaasa elame.”
Ning päikese võidukäik oli tõepoolest imetlusväärne ega jätnud tol kaunil kevadpäeval mitte ainsatki linnakodanikku külmaks.
Õhtul, kui kogu päeva võidutsenud päike ise juba ammu teisele poole maakera oli kadunud, sumises linn veel kaua tema soojade kiirte rõõmsast energiast. Restoranidest, baaridest ja kohvikutest valgus jalutajatest tulvil tänavatele kutsuvaid hääli ja lõhnu ning säravatest akendest ja liikuvatest autolaternatest kiirgas meeleolukat valgust, mis mõjus suvehakust joobunud südametele ühtaegu nii rahustava kui ka erutavana. Inimesed nautisid aastaaegade vahetumise salapärast imet, mis oli kandnud terve linna uude ja põnevasse, kuid samas ka nõnda tuttavasse ja kodusesse maailma.
Hämaruse tihenedes imesid baarid ja kohvikud üha rohkem jalutajaid oma õdusatesse sisemustesse. Ka Lõõgastumine täitus tasapisi vaikse muusika ning noorte inimeste hubase jutupominaga. Müüdava Eseme töötajatel oli üldiselt kombeks istuda avara baariruumi tagumises servas – välisuksest võimalikult kaugel. Enamus reklaamiagentuuri noori astus Lõõgastumisest läbi pea igal argipäeva õhtul, suuremad ning alkoholirohkemad peod toimusid aga esmaspäeviti ja reedeti. Lisaks loovkollektiivi liikmetele külastasid Lõõgastumist regulaarselt ka agentuuri raamatupidamisosakonna kaader, foto- ja videotöötluse töötajad, sekretärid, fotograafid ja võttegrupi liikmed.
Kui Simona kõrtsiruumi sisenes, oli pidu juba täies hoos. Seistes baarijärjekorda, asus naine pilguga ümbrust läbi kammima ning märkas peagi ühes kaugemas seinaäärses lauas tuttavat seltskonda. Õigupoolest tundis ta sealt kõigest Karmenit ja Knutti, lisaks aga teadis, et Knuti kõrval istuv noormees on tolle hea sõber Brutus. Kes oli aga see kolmas, lühikeseks pöetud kastanpruunide juustega noormees ning tolle kõrval istuv pikkade süsimustade lokkidega neiu, ei olnud Simonal aimugi.
Laua ääres paistis olevat veel kõigest üks vaba tool ning seega asus baarimehe käest soovitud joogid saanud Simona kiirel ja enesekindlal sammul viivitamatult saali tagumise serva poole teele. Ühes käes oli naisel pits tekiilaga ning teises käes klaas, mis nägi välja justkui sisaldaks see süütut limonaadi, kuid varjas endas tegelikult limonaadi sisse segatuna teise pitsi jagu tekiilat. Simona teadis, et uute tutvuste sõlmimisel ei olnud mõtet ilmaasjata riskida – parem võimalikult kiiresti meeleolu lakke rüübata ning ereda esmamulje abil kohe alguses lauakaaslaste lugupidamine ning poolehoid võita.
Joobes ja tuigerdavate inimeste vahel laveerides tundis mõlemas käes klaasi hoidev naine end veidi abituna, aga õnneks laabus teekond ilma ainsagi kokkupõrketa ning mõne hetke pärast asetas siirast kergendust tundev Simona klaasid võidukalt lauale.
„Simona, kallis, lõpuks ometigi!” hüüdis Karmen oma hoolealust nähes rõõmsalt. „Knutti sa juba tunned ja need kolm siin on Brutus, Hans ja Messalina.”
Simona võeti ülevoolava südamlikkusega vastu – paistis, et lõbusas joobes noortel oli uue lauakaaslase üle siiralt hea meel.
„Simona, joo ennast purju ja vabane kainusest!” hüüdis Hans laialt naeratades ja uustulnukale kavalalt silma pilgutades.
Kuigi Simona näis talle osaks langenud tähelepanuga igati rahul olevat ning kummutas rõõmsa „Saab tehtud!” saatel Hansu nõuannet kuulda võttes oma tekiilapitsi põhjani, tundis Knut, et temale ei meeldinud Hansu tobe hüüatus kohe mitte sugugi.
„Hansukene, jälle sa väljendad ennast nii kohmakalt ja ebaelegantselt,” ei suutnud ta oma pahameelt varjata. „Kui inimene ennast juba kord purju joob, vabaneb ta ju automaatselt kainusest. Sina aga moodustasid oma lause nii, nagu paluksid sa Simonal teha kahte erinevat asja: juua ennast purju ja vabaneda kainusest. Sama hästi oleksid sa võinud paluda tal toolile istuda ja seismine lõpetada … Või veelgi parem: toolile istuda, seismine lõpetada ja püsti olemast lakata.”
Veel enne oma pahameelepurske lõppu mõistis aga Knut, et oli olnud Hansu vastu täiesti ülekohtune, ning üritas asja kiiresti naljaks pöörata: „Ja just sellepärast, kulla Hans, oledki sa niivõrd tore mees, et väljendad kiiresti ja palju kõiksugu häid ja ilusaid mõtteid ega muretse ülearu selle pärast, kas nad kõik ikka võimalikult ökonoomselt ja elegantselt vormistatud saavad.”
Õnnetuseks oli Knut esitanud oma tigeda süüdistuse ja sellele järgneva kohmaka nalja veidralt valju ja kimeda häälega ning seepärast jäid kõik lauasolijad, muuhulgas ka äsja saabunud Simona, teda imestunult vaatama.
„Noh, õnneks on vähemalt kõik, mida sina suust välja ajad, alati puhas kuld,” ütles Brutus sõbrale tunnustavalt, mispeale lauasolijad valjuhäälselt naerma purskasid. Ka Knut ühines naerjatega, kuigi tegelikult oli tal piinlik, sest seekord ei olnud vähimatki kahtlust, et naerualuseks oli jäänud üksnes tema.
„Ja seda ma just tahangi,” hüüatas äkitselt naeru sekka Simona, ilma et keegi oleks kohe taibanud, mida naine silmas peab, „teha kahte erinevat asja: juua ennast purju ning vabaneda kainusest!”
Seepeale hakati filosofeerima, et kuidas küll säärane kahe erineva asja tegemine, mis tegelikult siiski täpselt ühte ja seda sama tähendasid, võimalik võiks olla.
Nii Knut kui Hans tundsid suurt kergendust ja olid Simonale ülimalt