kurat see kool ja see linn ja need tunnid ja raamatud

      ja lumi – kurat see kõik

      ma longin mööda lumiseid tänavaid sihitult ja salaja

      mõned päevad on sellised

      kus mitte millestki ei muutu mitte midagi

      ja ma longin mööda lumiseid tänavaid

      sihitult ja mul on ükskõik

      nii paljudest tegemata jäetud tegudest

      sellest et ketsides on külm

      longin

      ja ei midagi muud

      ei helista sõbrale

      kes magab või töötab või õpib

      ja see kuradi linn ei tea ikka veel mitte midagi

      peale suitsvate korstnate, tuule ja puuokstese taeva

      ja peale selle ei tea mina ka midagi

      sest see loll linn ja loll mina oleme üks

      miks muidu

      longin mööda lumiseid tänavaid

      sihitult rajata nimetult

      meis settinud punk

      ei kaota eal oma kohta ega tähendust

      kui me ka pea kahekümnestena

      sukkadega ja meigituna ringi traavime

      ning oma robustse avameelsuse

      ja hämara huumoriga liiga lärmakalt

      linnatänavaid vallutame

      mõned meist tõe tülis vaibunud

      et vist aastateks või kuudeks vait jäädagi

      nagu nende sõbrannadega on

      keda ma tegelikult eal ära ei unusta

      kuigi enamik neist tänaseks kahvatub

      kui ma sellest kulunud plikalikkusest

      välja üritan murda

      jättes vahel siiski selga väikseksjäänud kleite

      ning tõesti

      ega vaevalt keegi

      neid mult seljast rebida tahakski

      ja kukkumiste armid põlvedel samuti

      pole ehk kõige kütkestavam mida ühe

      tüdruku puhul märgata

      piltidel ma ehk petan juba ära

      kui on kontsakingad ja sukkis sääred ja

      joonistatud kulmukaar

      kuid mu seest pole siiski kadunud

      rumal emotsionaalsus

      millele on aastatega lisandunud

      lootusetus

      lootusetus, mis unistab pääsemisest

      ikka veel nii plikalikult sest

      millessegi peab ju uskuma

      isegi kui kõik, mis mus on

      on settinud punk

      Jooksin jälle koolist ära

      sellel lörtsisel kevadpäeval

      kui päike paistis

      kõik tilkus ja peegeldus

      sundis mu silmad kissi

      kui keegi mult küsiks, miks läksin

      õigustust, põhjendust mul poleks

      vahelejäänu ju niikuinii olen:

      hirmust mahakirjutamata konspektid

      kõik need ausalt saadud kahed

      ja hingest kirjatööd hindega “kolm”

      lihtsalt pettun

      ja kahtlen vahel

      kas millekski muuks

      kui mõttetuks vormiks

      mind üldse on vaja

      sellest jooksus päevast

      ei muutu midagi

      ainult mina püüan kasvada

      mitte riigis, vaid betoonlinnas

      kus kõik hävib

      nii sundimatult igast reeglist

      eal mõistmata mind hukka

      rahulikult püüan olla

      ilu ja hirmu piirimail

      aga äärmustest olen ma pärit –

      kuhu põgenen kui kahtlen?

      Kuhu põgenen

      kui eksinud olen ja

      jälleteadmatu iseendast

      ma kahtlen,

      et pildid sinust

      või kellestki teisest

      mulle selgust võiks tuua

      kui kahtlen valgena mustade seas –

      kes kinnitab mu elujaatuse?

      kui kaotada värvide kontrast

      ja tunda, et siiski kõik on sama..

      vabadusest ongi saanud miski

      milles nagu polekski enam midagi kaotada

      vaata, nüüd on nii

      ma lõpetasin keskkooli

      ühes neist väikestest neetud linnadest

      ja keegi eksamikomisjonist

      ei pannudki nii palju näkku

      kui ma kartsin (aga siiski piisavalt)

      võib–olla