Salaring: Vang. L. J. Smith
Читать онлайн книгу.
rääkima, mõtles Cassie hetkel täiesti asjakohatult.
Sammud peatusid korraks ning ähmane kogu võttis suuna otse nende poole. Adam ja vennad Hendersonid olid valmis võitlusse sööstma. Ka Deborah paistis olevat valmis nendega ühinema, tüli oli unustatud. Sean peitis end Faye selja taha. Cassie süda hakkas kiiremini lööma.
Seejärel märkas ta otse kogu kõrval hõljuvat tillukest punast laiku, mis hõõgus nagu süsi, ning kuulis tuttavat häält.
„Kui te tahate mulle peksa anda, siis laske käia. Neli ühe vastu oleks päris õiglane vahekord.”
Chris Henderson tormas huilates ettepoole. „Nick!”
Dougi nägu oli laial naerul, aga näoilme reetis, et ta on valmis lähenevale kogule vajaduse korral kallale söösta. Adam lõdvestus ja astus sammu tagasi.
„Kas oled kindel, Adam? Me võiksime kohe praegu arved ära klaarida,” lausus Nick grupi juurde jõudes, ja kui ta sisse hingas, lõi sigaretiots hõõguma. Adami silmad tõmbusid kitsasteks piludeks ja Cassie nägi, et tema suul oli samasugune hulljulge naeratus nagu Cape Codi lahe ääres, kui teda jälitasid neli püssiga selli. Mis tal ometi täna õhtul viga on ja mis on lahti ülejäänud grupiliikmetega? imestas ta. Kõik käitusid nagu segased.
Diana pani käe Adami käsivarrele, et teda takistada. „Ei mingit kaklust,” hoiatas ta vaikselt.
Nick vaatas Dianale otsa ja kehitas õlgu. „Te olete kuidagi närvis, või mis?” lausus ta gruppi silmitsedes.
Sean ilmus Faye selja tagant nähtavale. „Mu närvid on lihtsalt pingule tõmmatud.”
„Seda muidugi, ja seda peaksid olema ka sina – oksa külge,” täheldas Faye põlglikult.
Nick ei naeratanud, aga tema puhul oli see tavaline. Nagu ikka, oli ta nägu kaunis, aga kiretu. „Võib-olla on sul närvilisuseks põhjust – ja kui mitte sinul, siis ehk mõnel teie hulgast,” ütles Nick.
„Mis sa sellega öelda tahad? Me tulime siia eile õhtul valla pääsenud negatiivse energia jälgi otsima,” sõnas Adam.
Nick jäi vait, justkui oleks talle tulnud uus mõte, ning hetk hiljem lõi sigaretiots uuesti hõõguma. „Ehk otsite seda valest kohast,” nentis ta neutraalselt.
Diana hääl oli vaikne. „Nick, palun ütle, mida sa mõtled.”
Nick vaatas kõigile järgemööda otsa. „Ma mõtlen seda,” venitas ta, „et sel ajal, kui teie siin ringi sebisite, sikutas päästemeeskond Kuradikoopa juures kivilahmakaid, et vana Fogle nende alt kätte saada.”
Fogle? Cassie ei suutnud meenutada, kus ta seda nime kohanud oli. Järsku ilmus tema vaimusilma ette pilt – tähed puupaneelidega kaunistatud kabinetis vaskplaadil. „Koolidirektor?” ahmis ta õhku.
„Täpselt nii. Päästetöötajate sõnul oli ta laviini alla jäänud.”
„Laviini alla?” ei suutnud Laurel kuuldut uskuda. „Siinkandis?”
„Kas sa oskad ette kujutada mõnda muud moodust, kuidas said tema peale variseda kahetonnised graniidikamakad? Väiksematest kividest rääkimata.”
Kõik vaikisid jahmunult.
„Kas ta…” Cassie ei suutnud küsimust lõpetada.
„Kui kivikamakad tema pealt viimaks ära saadi, ei näinud ta just kõige parem välja,” ütles Nick ja lisas veidi vähem sarkastiliselt: „Ta on eile õhtust saadik surnud.”
„Issand jumal,” sosistas Laurel. Taas järgnes vaikus, tulvil jahmatust, ja see kestis veelgi kauem. Cassie teadis, et kõik grupi liikmed näevad üht ja sedasama vaatepilti: kristallpealuud, mida ümbritseb kaitsev küünlaring – ja üht küünalt, mis äkitselt kustub.
„Kõik on Faye süü,” hakkas Sean vinguma, aga Faye katkestas teda, suvatsemata poisi poole isegi vaadata: „See on tema süü.”
„Lõpetage!” käskis Diana. „Me ei tea, kas selle taga võib olla must energia. Kuidas oleks see saanud midagi niisugust korda saata, kui me teame kindlalt, et see jõudis siia ja peatus?”
„Kahjuks pole sellest teadmisest just palju abi,” sõnas Melanie madala häälega. „Sest kui süüdlaseks pole must energia, siis kes?”
Grupi liikmed hakkasid nihelema, otsekui sooviksid kõik sammu tahapoole astuda ja ülejäänud kohalolijaid kahtlustava pilguga põrnitseda. Cassie tundis taas, kuidas kõhus õõnsaks muutub. Direktor oli – oli olnud – autsaider, kes vihkas nõidasid. Järelikult oli neil kõigil motiiv – eriti nendel, kes süüdistasid autsaidereid Kori Hendersoni surmas. Cassie pööras pilgu Deborah’le, seejärel Chrisile ja Dougile.
Enamik nõiagrupi liikmeid tegi sedasama. Doug jõllitas viivu vastu ja seejärel ilmus tema näole saatanlik väljakutsuv naeratus.
„Äkki tegimegi seda meie,” lausus ta, silmad pildumas sädemeid.
„Tegime või?” küsis Chris hämmeldunult.
Deborah’ näoilme oli lihtsalt põlglik.
Järgnes veel üks vaikusehetk, siis võttis sõna pahura häälega Suzan. „Kuulge, Foglel läks küll kehvasti, aga kas meie peame seetõttu igaveseks siia seisma jääma? Ma ei tunne enam oma jalgu.”
Adam paistis end tardumusest vabaks raputavat. „Tal on õigus, me peame sellest paigast kohe ära minema. Siin pole meil enam midagi teha.” Ta pani käe ümber Diana piha ja andis ülejäänutele käega märku, et need talle järgneksid. Cassie kõhkles. Ta tahtis Dianale midagi öelda.
Aga Diana oli juba liikuma hakanud ja Cassiel polnud enam võimalust. Vennad Hendersonid eesotsas, läks seltskond tagasi teist rada mööda, mis ei puudutanud kalmistu kirdenurka. Kui nad olid peaaegu tee peale jõudnud, märkas Cassie nende ette kerkinud mäenõlva. See kujutas endast veidrat muruga kaetud kalmet, mille üht külge piiras võrkaed; Cassie oleks künkani jõudes peaaegu selle otsa komistanud. Aga miski, mida ta kalmest möödudes nägi, oli veelgi veidram ja ta vaatas üle õla tagasi.
Kalme esiosa katsid kiviplaadid ja nende vahel oli umbes kuuekümne ruutsentimeetrine rauduks. Uksel olid rauast hinged ja ees tabalukk, aga lukku poleks isegi võtmega avada saanud. Otse ukse vastu oli lükatud hiigelsuur korrapäratu kujuga tsemendikamakas. Ukse ümber kasvava rohu järgi oli näha, et kamakas oli juba pikemat aega ukse ees seisnud.
Cassie käed olid jääkülmad, süda tagus ja pea käis ringi. Ta püüdis mõelda, aga märkas vaid ühe osaga mõistusest, et möödub nüüd uuematest hauakividest, mille marmortahvlitele graveeritud tähed polnud aja jooksul siledaks kulunud. Ta püüdis välja mõelda, mis temaga ometi lahti on – kas oli see reaktsioon kõigile eelmise päeva ja õhtu jooksul aset leidnud sündmustele? Kas ta sellepärast väriseski?
„Cassie, kas kõik on korras?” Diana ja Adam olid end ümber pööranud. Mõlemale järgemööda otsa vaadanud, püüdis Cassie hoida pea selgena ja oli tihenevale pimedusele tänulik.
„Ikka. Ma lihtsalt – tundsin end korraks väheke imelikult. Aga oota, Diana.” Cassiele meenus äkitselt, mida ta oli Dianale öelda tahtnud. „Muide, kui sa enne küsisid, mida ma tunnen… Ühesõnaga, härra Fogle suhtes on mul küll kindel tunne. Ma arvan, et must energia on tema surmaga mingil moel seotud. Aga…” Ta jäi hetkeks vait. „Aga ma ei tea. Siin toimub veel midagi kummalist.”
„Selles pole kahtlust,” kinnitas Adam, püüdes kinni haarata tema käsivarrest, et ta uuesti liikuma saada. Cassie põikles puudutuse eest kõrvale, ja kui Diana teise suunda vaatas, heitis noormehele etteheitva pilgu. Adam jäi ehmunult silmitsema oma kätt.
Aga õhus on midagi imelikku, midagi hoopis veidramat, kui keegi neist oleks osanud arvata, mõtles Cassie. „Mis selle raudukse taga peidus on?” küsis ta.
„Minu teada on see uks alati seal olnud,” lausus Diana hajameelselt. „Arvata võib, et selle taga on mingisugune ladu.”
Cassie vaatas veel kord tagasi, aga kalme oli juba