Esimene päätükk

      Alma ärkas ehmatusega ega saanud pärast enam õieti isegi aru, mis asi tal nii varajasel hommikutunnil une peletas. Ju oli süüdlaseks rott, kes laual kuivanud leivakoorukese kallal askeldades kogu elamise niisuguse krõbinaga täitis, nagu polekski tegemist roti, vaid hoopis suurema elukaga.

      Väimees ütleks oma jõhkamiaruga tema kohta muidugi hiir, aga niipalju kui Alma mäletab, on siinmail neid elukaid alati rottideks nimetatud ja see, mille kohta mujal maailmas rott öeldakse, on tegelikult võhr. Sedasi on see olnud alati ja saab olema ka edaspidi, nii et ärgu väimees nii selgete asjade juures üldse vaidlema ja vanainimest tolaks tegema hakaku.

      Krabin laual muutus järjest tugevamaks ja lõppes kolksatusega, millele järgnes vaikus. Nüüd olid asjalood siis niikaugele jõudnud, et leivatükk üle lauaääre maha aetud ja rott vähemalt mõningaks ajaks oma ninaesisest ilma. Alma pugistas endamisi teki all naeru, kui ta kujutas ette roti jahmunud nägu , kelle nina alt maitsev toidupala ühtäkki teadmatusse haihtus. Aga noh, küllap ta selle varsti üles leiab, sest rotil on ju kuratlikult hea nina ja eks siis jätkub krabin endise hooga.

      Ega Almal rottide vastu midagi polegi ja kui nad paganad öösiti kasvõi natukenegi vaikust peaksid, võiksid nad ju majas olla. Ikka elavad hinged ja omamoodi seltsilised, aga nad põrgulised ei lase magada. Krabistavad ja krõbistavad nii meeletult, et käib luust ja lihast läbi. Vahepääl jooksevad maja seinapalkide sisse õõsitud käikudes müdinal ringi nagu hobused ja kohe ei saa teisiti, kui neid lihtsalt peab vahepeal vähendama, sest muidu söövad nad inimesel närvid seest.

      Mõne üksiku rotiga oleks teine lugu. Mõne rotipojaga majas lepiks Alma täiesti, aga kui neid sigineb siia niisugusel hulgal nagu sel aastal, siis tuleb neid püüdma hakata. Mürki võiks ju ka nagu panna, aga mürgiga on siiski niisugune asi, et seda ei taha Alma kasutada. Mine tea, jääb veel mõni kärvanud rott kusagile vedelema ja kassikesed hakkavad teda nätsutama ja siis võivad nemadki hukka saada. Nii tulebki neid siis igaks juhuks lõksuga püüda.

      Kahe nädalakesega on püütud kinni juba neliteist rotti ja see pole sugugi väike arv. Seda enam, et teist samapalju näib neid öiste mürgeldamiste järgi otsustades veel alles olevat.

      Enamjaolt on nad langenud muidugi lõksu, aga osa – imelik küll – on püütud kohe palja käega. Aga noh, see veidrus sünnib nädalalõppudel, siis, kui tütar siin, sest eks tema nende peoga püüdja olegi.

      Asjalugu on nimelt niisugune, et rotid on köögis külmkapi peal olevasse saiapätsi tühemiku uuristanud ja kui inimene kööki läheb, siis peavad rotid seda oma arutus meeles kindlaks peidupaigaks, kuhu hea varju pugeda. Nad arvavad, et on peidus, aga ei. Sabaots jääb saiapätsi seest välja ja roti kinninabimiseks pole vaja muud, kui sellele näpp peale panna, rott saia seest välja tirida ja ongi kogu lugu.

      Alguses, kui Liivi rääkis, et niisugune asi on võimalik, pidas Alma seda loraks, aga kui ta siis ükskord õhtul omaenese ihusilmaga nägi, kuidas see käib, ei jäänud tal üle muud, kui asja uskuma hakata.

      Kummaline küll, aga rott ei hakanudki enam krabistama ja tares valitses nüüd täielik vaikus. Ta oli leivatüki kolksatusest kas ehmunud ja Jumal teab kuhu jooksnud või siis tänaseks ööks oma kõhu nii täis muginud, et ei hakanud end kaotsiläinud leivakooriku otsimisega üldse vaevamagi.

      Täielik vaikus ja ei ühtki häält. Mitte ainsamatki ega kusagilt. Niisugune asi paistis Almale imelikuna, sest vähemalt kikkad oleksid pidanud laudas kirema, aga ei. Kas kellaaeg on siis tõesti alles nii varane? Alma torkas käe padja alla, kus ta tavaliselt hoidis taskulampi puhuks, kui vool ära juhtub minema, ja suunas valgusvihu laual olevale kellale.

      Pool viis.

      Imelik küll, pomises ta endamisi, tea, kas laudas on midagi juhtunud, aga siis langes valgusvihk laua alt paistvatele kohvritele ja neid nähes tuli Almale meelde, et tal ei olegi ju enam kikkaid. Ei kikkaid ega kanu, lambaid, jäneseid, lehma ega siga, vaid tühi laut ja ei midagi enamat.

      Uskumatu jah, aga ärgates polnud Almal nagu meeleski, mis täna pidi sündima – nimelt see, et täna keskhommiku paiku tulevad väimees ja tütar ja küüditavad tema, see tähendab Alma, kodust ära enda juurde, linna hea elu peale. Ja et laut on juba nädalapäevad tühi, et sääl pole elajahingegi ja loomakesed on kes kuskil – kes konserviks tehtuna purgis, kes müüdud. Oi ja ai – pidi see nüüd meelde tulema, sest kohe, kui tühi laut Almale silme ette kerkis, käis südame alt valus judin läbi nagu mõne hirmsa ehmatuse peale.

      Nüüd on temaga siis juhtumas see õudus, mille võimalikku juhtumist ta on oma hinges juba ammu peljanud, aga millele mõtlemist mingi lapseliku enesepettuse sunnil endast kogu aja peletanud. Aga midagi pole teha ka, sest saatus on selline ja tema vastu juba ei saa. Kui saaks, oleks Alma ei tea mis ära teinud, et siia oma kodusse jääda. Olemine või õigemini selle viletsus on pääle eelmissuvist kukkumist teinud loomadega jandamisele lõpu ja ilma nendeta pole see enam elu ega miskit.

      Äkitselt tuli Almale lehm meelde. Kas see naaberküla jõhkam, kes Puniku ära ostis ja üleeile minema viis, ikka mäletab Alma õpetussõnu, missugust joogivett talle anda? Ei liialt külma ega ka liialt kuuma, vaid just parajat, aga kas ta ikka sai Alma jutust õigesti aru, et kui leige peab olema see paras joogivesi?

      Ja kas tal ikka on kõrva kuulmiseks, kui Punik suvel väljas niisuguse iseäralikult kutsuva häälega „muu!” ütleb? Siis tuleb teda karjamaal edasi panna. Ja ka seda, et kui ta lüpsmise ajal piima kätte ei taha anda, tuleb temaga vaikselt rääkida, just nimelt rääkida, aga mitte kurjustada, sest see temale meeldib ja ta saab kõigest aru.

      Alma tundis ennast korraga Puniku ees süüdlasena, kohe lausa kurjategijana, et ta elajalooma oli usaldanud või õigemini heitnud niisuguse inimese kätesse, kes Punikust mitte kui midagi ei tea ja kes võib-olla polegi õige inimene. Kes ei tea tema iseloomu ega maitset ega üldse miskit ja isegi mitte seda, mis Punikule meeldida võib ja mis mitte.

      Kas ta ikka saab aru, et Punik on üks ütlemata hea lehm, vaatamata sellele, et ta naeruväärselt vähe piima annab… ja et ta üldse nagu ei olegi tavaline lehm, vaid midagi enamat, midagi seltsilise ja pereliikme taolist või sedasi. Lehm tegelikult ongi pereliige, kusjuures veel kõige tähtsam pereliige, sest tema peal ju terve majapidamine seisabki.

      Jumal tänatud, et tütar oma pildiplõkatsiga Punikust vähemalt mitu ülesvõtet on teinud, sest neid silmitsedes saab ju tema, see tähendab Alma, edaspidi oma lehmakesega mõtteis juttu ajada ja mine tea, võib-olla jõuab niisugune jutuajamine läbi mingi imelise väe kaugest linnast ka siia ja Punikuni. Igatahes praegusel hetkel näib temaga veel kõik korras olevat, sest vastasel juhul oleks süda ju Almale tema lehma tabanud õnnetusest kohe teada andnud ja valutama hakanud.

      Niisamuti nagu tolgi korral, kui ta kord öösel end ühtäkki virgeks ehmatas teadmisega, et nüüd on lehmaga midagi halba juhtunud. Ja oligi – Punik oli pea nii iseäralikul moel sõimelaudade vahele pistnud, et ei saanud seda enam omal jõul kätte. No ja küllap antakse Almale nüüdki teada, kui lehmakesega tema uues kodus midagi halba on sündimas, sest ega Alma ja Puniku vaheline imeline side siis nende lahkumineku järel kao. Ja kuigi Alma niisugusel juhul midagi ette võtta ei saa, on üks abinõu siiski olemas ja see on Jumala palumine. Kui seda ikka ilusti ja kogu südamest teha, küllap siis Punikut tema hädas ka aidatakse.

      Oh issand! Kuidas see aeg küll nii märkamatult läheb? Alles oli tare nii pime, et ei näinud näppugi suhu pista, aga nüüd näeb juba kõike.

      Parem muidugi, kui päris kõike ei näeks ja esmajoones muidugi neid kohvreid sääl laua all. Neist tuleb pilk nii ruttu eemale viia kui vähegi võimalik. Alma suunab pilgu lakke, selle pisut kumerusse vajunud keskkohta ja kipsplaatide ühenduskohtadesse, kust pahtel paiguti alla oli pudenenud, ja arutleb endamisi, et ei tea millal ta seda lage pääle tänast hommikut jälle näeb? Ja seda tuttavat tapeeti seintel ja üldse kõike siin tares, kus kõik on omane ja teada ja kus iga asi – kasvõi lahtine tapeediäärgi – võib jutustada lõputuid lugusid möödunust.

      Näiteks lilleriiulit vaadates kerkib Alma vaimusilma ette pilt, kuis vanamees, kadunuke, seda kokku klopsis. Nii võib siin toas kõigega otsekui juttu puhuda. Heida pilk