Lunastus. Eduard Vilde
Читать онлайн книгу.
jääda. Mõnest väravanurgast või ukselävelt vahtis ta siis pelglikult ning laia imestamisega selle lainetuse sisse: ta otsaesine oli mõttes ja kitsad huulekesed liikusid hääletut juttu ajades. Jens jagunes nende vaiksete, kinniste, pikaliste laste kilda, kelle sisemine iseelu nähtuserikkas ümbruses, paljude mõjundite all, soiku jääb, nagu tupe sisse poeb. Kuna elavad lapsed ta ümber vallatasid, oma elu elasid, silmad kihava ümbruse vastu ainult pooleldi lahti, konutas Jens oma nurgakeses ja vahtis, vahtis, vahtis! Ainult harva tegi ta mõne jooksu, mõne ronimise, mõne ühise mängu uulitsal kaasa. Ainult harva tõi ta oma vähesed mänguasjad suure kihina sisse, kuna ta nendega toas või üksikus õues vahel kestva ning sügava huviga võis mängida, enamasti üksi või mõne loomusugulasega kahekesi. Muidugi polnud tal sel lool palju sõpru; hoopis vastupidi, ta tagasihoidlikkus tekitas talle väikesi vastaseid, kes teda ta tossuse pärast kippusid tõukama ja krääpama.
Aga Jensile meeldis uulitsal. Niipalju kui ilm lubas, püüdis ta ikka seal olla. Tema elustatud nägu ja sosistav suu tunnistasid, et ta mitte tühjalt ega tuimalt sesse podisevasse patta ei vahtinud, mis tal iga päev silma ees seisis. Ja vahel laienesid ta silmad pärani, palgele ilmus põnevus, suuke unustas liikumise – ta pidi rohkem nägema, kui ta nägi, ta pidi nähtusi jätkama, selle poolest täiendama, mis talle nende küljes nägematuks või arusaamatuks jäi: väike Jens lisas olevale maailmale oma peakesest arvatavat maailma juurde. See aga ülendas nähtusi lihtsast huvitavusest laia imestavuseni.
Tüdis Jens vaiksest paigalolemisest, siis hakkas ta luusivaid käike mööda kõnniteid tegema. Jaamaks oli talle iga äriline vaateaken. Esiotsa tõmbasid teda k õ i k niisugused ehitud aknad ligi, siis kinkis ta oma tähelepanu iseäranis piltidele ja mänguasjadele. Aga mida pikemale aeg venis, seda magnetilisema mõju said tema suhtes kompveki-, koogi- ja saiaaknad, mille juurde tulid lõpuks liha- ja vorstiaknad. Vesise suu ja söövate silmadega seisis ta nende ees, kaua, kaua ei raatsinud ta pilku nende küljest lahti kiskuda, ja kui ta ruudu taga ostjaid nägi, kellele kõiki neid taevalikke asju kotti pakiti, ilma et nad kohe sealsamas midagi oleksid suhu pistnud, siis käis säherdune vastuseismisjõud tema mõistusest üle – ta vahtis säherdusi isikuid nagu ime-elukaid. Ja imeks pani ta ka müüjaid, kes kõige selle külla sees talitasid ja keda ta siiski ilmaski ei näinud midagi suhu pistvat. Kuis võisid nad seda ometi välja kannatada?
Väikese Jens Nielseni kõht oli nimelt alati tühi. Tal näris ning näkitses rinnakile all ikka see mõistatuslik tige loom, keda ta ei näinud, seda enam aga tundis. Jens polnud ju mitte söömata: ta leidis, kui koju viitsis joosta, kapist leiba, millele vahel margariinigi peale oli võitud, ja hommikul oli ta saanud kohvi saiaga. Aga kõigest sellest ei piisanud. Kilealune vaenlane hammustas valusamini ja ikka valusamini, Jensi suuke jooksis vett, ta silmad sõid terved aknapealsed toitudest puhtaks. Võitlus selle täitmatu ja rahuandmatu sisemise vaenlase vastu, kellele leivast küllalt ei saanud, kes räpakalt ka liha, suhkrut, võid ja piima nõudis, viitis tal kõik selle aja, mis talle ta „vaimsete” huvide rahulduseks järele jäi. Ta kartis muidu väga üht toidupoekaupmeest Slotsgade nurgal, sest et selle valge räpane kuub eest alati verine oli, kuna tal pikk haljas nuga nagu mõrtsukal käes välkus. Aga kui vägivaldne elanik kõhus märatsema hakkas, siis kaotas Jens iga kartuse verise mehe ees ja neelas tema vaateaknalt silmadega kõik seakintsud ja vasikapraed niisama südilt ära, nagu ta muidki aknaid rüüstas.
Räägitav vaenlane tõi talvel veel teise kaasa. See oli külm. Mida tühjemaks läks Jensi kõht lõuna või õhtu eel, seda enam hakkas külm teda raputama. Sel oli kerge tema külge teed leida. Kingade taldadest tungis ta aukude kaudu porise märjana väikese mehe jalgade, läbi katkiste pükste ja õhukeste kuubede tema kõhna, verevaese ihu kallale. Ka selle vaenlase vastu ei leidnud ta toast tarvilikku abi, sest üksnes lõuna ajal söögitegemiseks pisut köetud raudne pliitahjuke seisis vaevalt tunni aega soe; muidu oli hingeauru toas peaaegu niisama näha nagu väljaski. Et väike Jens sel lool sagedasti köha ja nohuga võitles, oli niisama vähe ime, kui et ta kõik muudki külmetamisest, toidu ja hoole puudusest tekkivad kergemad ja raskemad lapsehaigused järgemööda läbi põdes.
Nende haiguste vastu polnud Jensil midagi. Ei – oli tunde, kus ta vaimunatukesest salasoov läbi lõikas: peaksin ma jälle haigeks jääma! Sest siis oli tal kõik, mis tal nüüd puudus. Tal oli ema, tal oli süüa ja juua. Ema oli siis terve päeva tema juures kodus, ja mis ta haigele hammustada või rüübata andis, oli haruldane ning maitsev. Mida Jens muidu paksu klaasi tagant kaupmehe vaateaknal kui kättesaamatut kallist vara ihaldusepiinas vesise suuga oli vahtinud, sellest sai talle nüüd üks või teine asi tõesti osaks. Seepärast oli üsna loomulik, kui Jens kord pärast tervekssaamist emale ütles: „Ema, Jens tahaks jälle haigeks jääda!” – „Miks?” –”Siis on Jensil jõulud.” – Kuid vist mõtles Jensine Nielsen pühadest, milleks Jens oma haiguseaega pidas, teisiti, sest poja ütluse üle naeratades vajutas ta käeseljaga põsel kaks hõbedast haavlitera laiaks.
Kui Jens Nielsen oma ennelõunastel luusimistundidel kaupluste aknaid imestles, hakkas ta sel määral, kuidas liiklemiskihin uulitsail kasvas, ikka terasemalt kõrvu kikkis hoidma. Ta kuulatas, kas mitte vabrikute torud juba hüüdma ei hakka: üks õige jämeda kõriga kahehäälne eel, teised ühehäälsed ning heledamalt huilgavad tagajärel. Sest siis tuli ema! Niipea kui jämeda toru nagu raske vajutise alt lahtipääsev üürg väikese ootaja kõrvu puutus, pani tugev elektrivool mehikese siputama ning lähemal pilgul pistis Jens Nielsen jooksu surnuaia poole. Ema tuli nimelt Nörrebro platsi poolt kõnniteed mööda, mille äärt piirab Assistentsi surnuaia müür, vahel ka laia paplipuiesteed mööda, mis käib surnuaialt pikuti läbi. Surnuaia värava ees sai ta siis pojakesega harilikult kokku. Mõlemad tõttasid lennul teineteisele vastu, käsi haaras käekese pihku ja lennul tõtati koju, sest Jensine Nielsenil oli üksainus tunnike lõunaaega. Selle tunnikesega pidi olema söök tehtud, söödud ja tee edasi-tagasi käidud. Ei vudistanud Jensi väsitatud jalad küllalt väledasti käia, siis kahmas ema ta käsivarrele ja – edasi!
Kodu läks nüüd küll kõik kirinal-kärinal. Söed ja süütepilpad olid ahju ees kastis juba valmis, puhas pann või kastrul pliidikese tuleaugul ootel ja keeduvõi küpsetuseaine tõi ema tulles kaasa. Muidugi pidi see olema ruttu söögiks tehtav – tükike sealiha või mõned munad, või piim, millest sai mannaga kerge supp. Vahel ei jätkunud aga aega sellekski ja siis söödi poest ostetud külma toitu ning joodi keetmata piima peale. Lihaleem ja kõik muud toekamad toidud jäid pühapäevasteks maiusteks, sest õhtud kulusid emal palju hädalisemate koduste talituste peale, kui oli söögitegemine. Jensine Nielsen ei liialdanud, kui ta vahel kurtis, talle ei jäävat lõunaajast ja enamasti ka äripäevaõhtust niigi palju järele, et võtta pojakest korraks sülle ja vaadata, kas tal on kõik luud-liikmed veel alles. Enamasti pani ta lõunalt minema, enesel puru veel suus ja teine käsivars jakikäisest väljas. Pidi ta ju vabrikuvärava suus olema, kui toru jälle hüüdis, – hiljaksjäämine tõi trahvi.
Seega algas Jens Nielseni pärastlõunane ulaelu. Jälle oli uulits väikese hulguse maailm. Mida see meeldivat ja vastikut, lõbustavat ja kohutavat nähtavale tõi, seda hingas poisike silmadega sisse. Muist jäi hingesse pildikestena rippuma, muist kustus varem või hiljem nagu krihvlikiri tahvlilt niiske käsna all.
Jens jooksis puujalaga leierkastimehele, kelle pillil istus väike ahv, hoovist hoovi järele, ja kui keegi viskas aknast paberisse mässitud raha alla, võttis ta selle üles ja viis vanamehele kätte, mis aga mitte võistluseta ei sündinud, sest et teised lapsed ahvimehe vastu niisama tänulikud püüdsid olla. Ahv tegi Jensile palju nalja, aga miks ta oli ahela otsas kinni? Ahel oli vangi kaela ümbert kõik karvad juba maha nühkinud ja poos teda iga kord, kui ta tahtis natuke kaugemale keksida. Niisugune vali mees! Aga kui Jens nägi, kui upakile see vali mees vajus, kui ta leierkasti selga võttis, siis andis ta temale andeks. Ja veel enam: Jensi meelest oli, nagu peaks vanamees iga kord valusasti aietama, kui ta oma puujala, millele ta „haige” põlveots oli seotud, kivist maa vastu tõukas, ja et vanamees ei aietanud, siis aietas Jens tasakesi ise.
Ahvile järgnesid apelsinid ja banaanid. Neid müütas punase peaga ja tigeda näoga mehenäss kaarikult, millele helesiniseks värvitud kõrge võllas peale oli ehitatud. Selle võlla küljes kõlkusid suured kollased banaanikaunade kobarad, kuna punavad apelsinide kuldkerad vankri keret täitsid. Kuis nad naeratasid