Mäeküla piimamees. Eduard Vilde
Читать онлайн книгу.
ärra võtab ise vasta, mul põleks aega oodata, pean kirikupoodi minema.»
Ainult käega tähendati talle, et ta sisse astuks, ja kui see sündinud, vaikiti talle veelgi näkku.
Kremer oli tõesti pisut agrane. Ta nägi Marit esimest korda paremas riides ja nii puhta, nii imepuhta näoga. Silm selles puhtas näos tuli säärasel selgusel esile, et musta tule ümbert siniseid kristalle võis lugeda. Päevituski oli maha pestud, nii et kael ja lotike lõua all ainult vähese varjundi võrra valgemana paistsid. Midagi perutavat pidi olema ka värvides, mida noorik peas ja ihul kandis, kuigi need nägija vaate ees vahetult ühte valgusid ebamääraseks uduks. Selgemalt teatavaks sai talle üksnes tumepunane tanututt, sest see hõõgus nagu üksik süsi kollaka tuha sees.
Et midagi teha, võttis Kremer Mari käsivarrelt korvi ja jäi seda sangapidi kahe näpu otsas õieli hoidma, nagu sisu raskust kaaludes.
«Ma tahaks korvi tagasi soada,» tähendas Mari temale omase välgatava naeratusega, mis sädemesarnaselt ühtlase tõsiduse seest hüppas ja sinna jäljetult jälle kadus.
«Tagasi – soo – nah, siis laome nad siia –»
Kremer pistis korvi pahemasse kätte ja hakkas paremaga mune paarikaupa kirjutuslauale ridama. Aga vist oli ta tegev käsi ennatlik, sest üks muna kukkus maha. Mõlemad vaatasid sellele järele: juba tekkis vanahärra saapanina ette suur kullakarva silm.
Ainult pillaja naeris, vilgas puna põsil, pealtnägija aga jäi üsna tema ootuse vastu tõsiseks.
«Lubage,» tähendas noorik, võttis saksalt korvi ja ladus munad rahuliku väledusega rohelise kalevi peale. «Viisteist paari – sellega kokku.» Ta näitas näpuga põrandale.
Mari mittenaermisest seesmiselt kinnitatud, suutis härra von Kremer oma sõnale teatava naljakirme peale panna, kui ta maha vaadates hüüdis: «Aga mis me sellega teeme?»
«Ma võiks ära koristada, kui –» noorik lõi pilgu ringi.
«Ei, ei – ma ütlesin aga nii soota, – küll Vilhelmiine koristab ise.»
«Ehk minestab ää, kui nääb?»
«Küll ma äratan ta jälle elusse.»
Ettekujutus sellest äratamisest näis võimsalt Mari naerulihaseid liigutavat, sest nüüd valgustas välk laialt ning eredalt iga joonekest ta puhtakspestud palgel. Ta silm säras, ja harvad hambad tulid nähtavale, ja rohke rind ilmutas peidetud elu.
Selles aga oli midagi, mis Ulrichi teadvust kahandas. Ainult undamisi mäletas ta minut hiljem, et ta oli Marile suuremat raha pakkunud, et sellel ei olnud tagasi anda ja et ta paberi talle siiski pihku pigistas, vist kogeldes, et noorik ju edaspidigi jälle mune toob. Selgemalt oli tal meeles, kuidas ta ukseavaja käsivarrest äkki kinni kargas ning häälega, mis talle endale võõras, valju karuse häälega käsutas:
«Ütle Tõnule, et ta homme kunturi tuleb – ütle, et ta juba täna õhtu tuleb!»
VIIES PEATÜKK
Kui Prillup kunturist tuli, ei targenud ta oma puudlinäole tunnetekohast ilmet anda, niikaua kui härrastemaja aknad liiga ligidalt talle selga vaatasid. Ta hoidis õlanukid kõrgel, pea maas ja pikad koivad pugeval kõnnil. Alles paarisaja sammu pärast vahtis tagasi ja naeris. Astus siis jälle, vahtis jälle tagasi ja naeris jälle. See sündis veel kolmat korda ja põhjalikumalt, kui Prillup sarapiku äärt mööda kingule jõudis, millega Kruusimäe kõrgendik algas. Siis ajas ta enese täiele pikkusele, tunnistas tükk aega tõsiselt ehas punavat maja, kiskus, hammas huulel, mõne ettevalmistava lõusta ja laskis siis vabisedes midagi valla, millel imelik sarnasus oli siili podinaga. Ja sellele kugistas vahele, käed kramplikult niuete ümber:
«Nailla! – Nailla! – Vaja kõigile reakida!»
Prillup sammus alles siis edasi, kui ta valangust täiesti oli vabanenud, ning minnes lõi märjad silmad ringi, kas ei näeks kedagi, kellega hakatust teha. Aga tee oli tühi eest ja takka. Põsenukkideni ulatuvas rõhmases karvandikus püsis tal suure naeru jäänusena veel kauaks muigevirvendust, kuni üks uus mõte selle ajutiselt kustutas.
– Või kelmas teine? – Tahtis aga nii narrida.
– Noh, et liiga noor vananässile? – Et mis ta peaks vastama? – Et kas pätajalg, kui kuuleb –?
Ta vahtis vildaku peahoiuga pastlaninadele maha ja laskis endal uuesti kõik mälust läbi käia, mis ta oli kuulnud ja tähele pannud. Nähtavasti jõudis ta aga otsusele, mis vahele vilksatanud mõtte pelgu ajas, sest juba lõi ta karvane pale jälle lustakalt loitma. Korraga pistis ta näpud habemesse, tõstis niiske tordi nina alla ja nohistas nuusutada «– äm – äm – pagana märjuke! Ise nagu susla, aga näe, mis rõngaid teeb südame all» – Prillup oli kontoris kaks õlleklaasitäit portveini joonud ja suu pühkimata unustanud.
Kuna ta nüüd naerukil värava poole lonkis, parema käe pöial otseti südameaugus, kus peremehe märjuke lõbusaid rõngaid tegi, ning kindel otsus peas kontoris kuuldud hullu nalja lähemale vastutulijale soojalt jutustada, et teisedki naerda saaksid, juhtus talle äkki midagi, millest ta endale aru ei teadnud anda. Ta keeras teelt kõrvale, ning seal, kus kingu liivasel rinnakul kolm üksikut kaharmändi kasvasid, seal võeti tal järsku jalad alt, nii et ta täiel pikkusel murule langes.
Piimad!
Prillup jäi eha sisse vahtima, pärani silmil, vagusi kui nott, käed risti pea all. Taevakaar küdes veel iga karva punases ja iga karva kollases; ühel pilverünkal keset kaart, kuju poolest nagu kahe peaga must vapikotkas, olid nii erehiilgavad piirjooned, nagu seisaks lind avause ees, kust taevariigi sära talle selga paistab. Veel teisi taevaloomi nihkus lõunast kumavalda, mõned sarnased maistega, mõned võhivõõrad, ja lõid servist loitma, kui kotka kohta jõudsid. Kuid aegamööda halenes hiilgus, värvid võtsid ikka enam tuhmi sekka, ja Tõnu pale oli viimaks sinine kui villisurnul.
Tema aga pikutas edasi, oimu liigutamata. Käsi ning kaela mööda vilasid väikesed mustad sipelgad, sest peaga oli ta nende praolise pesa ligi sattunud, ja üks vidises praegu habemest ning huultest põigiti üle.
Viimaks ometi tundis Prillup kõdi, äigas paremalt ja pahemalt poolt ning tõusis istukile. Siis vehkles räpakalt silmade eest, nagu sääski tõrjudes, ja hüppas püsti. Ja nüüd mängis ta karvases näos jälle midagi endisest naerust.
Aga kui ta teele tagasi jõudes Otsa vanameest ees nägi kõmpivat, kimp rehavarrepuid õlal, ei tõtanud ta temale mitte järele, ja kui talle vainul Väike-Jüri Krõõt vastu tuli, ei olnud Tõnul ka temale midagi rääkida. Ta sammus otseteed Prillupi värava poole, nii iseeneses, et ta kiigest sülla kauguselt mööda läks, ilma Pajusi plikade teretust tähele panemata.
Väraval keksis talle Kaaru vastu, mitte ainult saba, vaid poolt keha väntsutades; ta paljastas naerdes oma valgeid hambaid ning turtsus kõigest hingest. Aga temalegi polnud tulijal musta ega valget lausuda, ja tasuks sai talle ainult, et peremees seespool väravat ta peale maha jäi vahtima. Kuid see ainiti vahtimine suuril silmil ning püsiv paigalseismine tundus Kaarule varsti õudsena, nii et ta paremaks arvas videvikku kaduda, mis tuhatolmu peenusel õue varises, joonte teravust nürides ja kujusid jämendades.
Prillup tahtis juba toa poole pöörduda, silmas aga siis kolme halli kogu aida kõrval aia otsas, ja läks sinna. Nagu suur öölind kahe pojaga, teine teisel tiival, ligistikku koos, istus seal Mari Juku ja Anniga, kõigi nokad soo poole sirgu.
«Mis imet te siis õige vahite?» naeratas isa.
«Me kuulame, kuda Tapu rahvas juttu ajavad, vastas Anni sosinal, «ole aga vait!»
Hõre, jahe õhk oli tõesti nii hingetu vaikne, et sealtpoolt soomadalikku, Kruusimäe kõrguseni kerkivalt kallastikult, mille laugul Tapu küla võsavöötme vahel mustas, inimlikku häälitsemist võis kuulda – nii üllataval, naerusel selgusel, nagu seisaksid nähtamatud sõnelejad lähema põõsa taga. Küll jäi side sõnade vahelt enamasti umbusesse, nagu kaas pandi taoti peale, pudenes aga ka mõistetavaid lauseid ning sõnu. mis lülis eelmistega veidra mõtte andsid.
Kuid kolm kuulajat ei